INSTRUTEC 2018: Eesti tööstus 2018 – kuidas edasi?

„Miks me peaksime visioonist rääkima?“ küsis Eesti Masinatööstuse Liidu (EML) tegevjuht Triin Ploompuu messi INSTRUTEC 2018 raames toimunud tippjuhtide seminari „Eesti tööstus 2018 – kuidas edasi?“ sisse juhatades. „Juba neli aastat tagasi ütlesid EML-i juhatuse liikmed mulle, et maailm on väga dünaamiline ja pikki plaane pole seega mõtet teha. Sama lugu on ettevõtetega,“ meenutas ta.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi (MKM) majandusarengu asekantsler Viljar Lubi kinnitas, et Eesti järgmise viie aasta ambitsiooniks on olla vähemalt samal tasemel Euroopa Liidu keskmisega tööstuses kui mitte parem. „Me ei taha olla järeljooksikud, vaid Euroopa partneritega võrdsel tasemel. Selle saavutamiseks peab kasv olema meeletu, aga eks tänase päeva rekord peab olema homse päeva norm. Ambitsioon peabki kõrge olema.“

„Tööstus on väga oluline,“ kinnitas ta. „Eesti on väga väike riik, oleme konnatiik. Lihtsalt siin vett ringi ajades me rikkamaks ei saa. Riik tuleb piiri tagant, riik tuleb ekspordist ja investeeringutest. Kui räägime ekspordist, siis tööstus ongi eelkõige eksport.“

Plusside kõrval tõi asekantsler välja mure, milleks on tootlikkus. „Enamikes arenenud riikides on tööstus innovatsiooni vedaja. Tahame jõuda ka sinna, aga selleks tuleb rohkem investeerida innovatsiooni ja tootearendusse, tootmise efektiivsemaks muutmisesse. Investeeringud on siin võtmesõna, nendeta ei saa.“

Tegelikult liigub Eesti tööstus väga õiges suunas, riik püüab siin kaasa aidata. „Vanamoodi jätkata ei ole õige, vanad ärimudelid ei tööta. Me lihtsalt peame minema uutele ärimudelitele.“

Perefirma Danival MW OÜ juhatuse liige Katrin Daniel jagas kogemusi, kuidas metallitööstuses tänastes majandustingimustes kiire kasvuga toime tulla. Kui ettevõtte metalli müügikäive oli aastal 2012 ligi 12 000 eurot, siis 2018. aasta oktoobris ületas see kahe miljoni piiri – seega on kasv olnud väga kiire. Daniel tõi välja kolm põhilist asja kasvuga toimetulemisel – raha, tootmisruumid ja personal.

„Tootmisettevõttel on suured investeerimiskulud, sul peavad tootmiseks olema seadmed. Mida rohkem palkad töötajaid, seda rohkem on vaja seadmeid. See on üks lõputu ring. Omavahendeid väikeettevõttel loomulikult pole,“ kinnitas ta.

„See, mida EAS täna pakub, on üldiselt diagnostika, nõustamine, arenguprogrammid. Niipalju kui olen seal vaatamas käinud, siis meie ei kuulu sihtrühma. 2017. aasta augustis käisid kaks EAS-i konsultanti omal initsiatiivil meid kaardistamas ja lubasid tagasisidet anda. Kuna me ei ole tänase päevani tagasisidet sellele külastusele saanud, siis järelikult ei ole meid võimalik aidata,“ nentis Daniel.

Laen. „Väikeettevõttel on keeruline laenu saada, kuna üldjuhul tagatised puuduvad. Võimalus, mida kasutasime, oli taotleda osaliselt KredExi käendusel investeerimislaenu. Negatiivne üllatus oli, et KredExile makstavad tasud on kohati suuremad, kui pangale makstavad,“ rääkis ta. „Minu arvates ei peaks riigi toetus väikeettevõtjale olema raha teenimise instrument.“

Mida kiiremini ettevõte kasvab, seda enam napib käibevahendeid. „Kohati tundub, et riik arvab, et eraettevõttel on eelarves ette nähtud palgafond, mis on kindel summa ja seda saab kasutada ning see justkui ei sõltugi töö tulemuslikkusest. Tegelikult on ju nii, et ettevõte saab kasutada seda raha, mida ta reaalselt toodete müügist teenib.“

Lisaks puudutas Daniel tasemeõppe kinnimaksmise probleemi. „Elukestev õpe on vajalik, aga miks peaks tööandja maksma kinni töötaja tasemeõppe, mis ei ole seotud tema erialase tööga? Kes teeb samal ajal tööd ja kust tööandja võtab raha ületundide jaoks?“

Kasvamise käigus tekkis vajadus erineva tarkvara järele, mis oleks väikeettevõttele sobiv ja taskukohane. „Võtsime suuna Eesti arendajatele, võttes kontakti kolme erineva tootmistarkvara arendajaga. Reaalsus on see, et edasi läheme vaid ühe ettevõttega.“

Ettevõttel endal ei ole siiani olnud personali leidmisega probleeme. Üldiselt on mure valdav ja tulevikus aina kasvav. „Riik peaks arvestama tööturu vajadustega – juba aastaid koolitatakse ülemäära pehmete erialade spetsialiste. Viimane uudis oli see, et riik soovib kaotada riikliku koolitustellimuse kutseõppeasutuste kohta, mis on ikka väga-väga kriitiline. Kutseharidust tuleb rohkem väärtustada.“

„Ainuke võimalus arenguks on ettevõtte jätkuv kasv, digitaliseerimine, automatiseerimine, robotid ja kindlasti sertifitseerimine,“ summeeris Daniel. „Sertifitseerimine on väikeettevõttele kallis, aga ühel päeval lihtsalt oled fakti ees, et seda on vaja teha.“

Marti Jeltsov (Estflow Consulting) rääkis sellest, mida tasub Eesti tööstusel õppida rahvusvahelistest trendidest. „Vaadates globaalset konkurentsivõime indeksit (WEF), siis 137 riigi seas on Eesti 29. kohal. Koht pole halb. See sunnib meid pingutama, aga Eesti ei ole sabassörkija. Kui vaadata numbrit lähemalt, siis innovatsioon ja äri keerukus on kohad, kus jookseme lati alt läbi. Investeeringud on era- ja avalikus sektoris teadus-arendustegevusse teistega võrreldes madalad. See on probleem ja just seetõttu olemegi 29., mitte 24. kohal.“

„Meil on olemas võimekus innovatsiooniks, meil on kõrge kvaliteediga akadeemia. Miks me neid kahte asja kokku ei pane, asju ära ei lahenda? Mõttekoht. Ühtepidi on meil kõik olemas, teistpidi aga midagi ei toimu,“ ütles Jeltsov.

„See, et hakata teadus-arendustegevusse investeerima, on riskantne tegevus. Eesti riik võiks vaadata tööstust kui seda, mis toodab ja ülikoole/akadeemiaid, kui konsultatsiooniettevõtteid kogu tööstusele laias pildis. Koostöö seal peab olema tugev.“

Tulevikuvisioon. „Eestis arendatud kallite omatoodete järele on tugev välisnõudlus. Teiseks see, et Eesti haridus ja tööturg toetavad vastastikku teineteist. Eesti tööstus ja energeetika peavad olema keskkonnasäästlikud,“ loetles ta. „Need on asjad, mida mina soovin näha kümne aasta pärast.“

Saame aru, et peame keskenduma väärtusahelale – välisnõudlus vajab konkurentsivõimelist väärtusahelat. Toota targemalt, teha targemaid ja vingemaid tooteid. Ja peame neid müüma! „Peame tööstuse ja tehnoloogia ühendama, me ei tohi vastandada IT-d ja tööstust. See eeldab mõtteviiside muutumist ja koostööd-koostööd-koostööd igas valdkonnas.“

„Tuleb olla pidevalt valmis muutumiseks, väärtusahelat tuleb strateegiliselt juhtida vastavalt sellele, mis toimub väljaspool,“ rõhutas Jeltsov.

Kindlasti on võtmesõnaks inimene. „Võime automatiseerida liine, protsesse, disainiotsuseid, aga me ei saa automatiseerida inimeste käitumist. Me ei saa automatiseerida loovust, ja loovprotsesse.“

Tööjõud ja haridus on väga oluline. Kui vaadata laiemalt, siis väljastpoolt tulev tark tööjõud on motiveeritud, olgu ta siis programmeerija, insener. „Konkurentsi mõttes tuleks meeles pidada, et üks tark inimene siin rohkem on üks tark inimene seal vähem.“

„Seis Eesti tootmises ja tööstuses on päris hea. Saame veel paremaks, kui keskenduda teadus- ja arendustegevusele, IT ja tööstuse koostööle, keskkonnasäästlikele lahendustele ja pidevale hariduse ja tööjõu vahelisele balansseerimisele.“

Eesti pole allhankemaa, peame tegema midagi ägedat!

Instrutec 2018 raames toimunud EML-i seminaril „Tippjuhtide päev: Eesti tööstus – kuidas edasi?“ kõlas kokku kümme sõnavõttu + Luminori paneel. Üks oli põnevam kui teine. Kolmest sõnavõtust tegi märkmeid Mari Kamps.