Intrigandist vabanemiseks on iga põhjus hea

Äripäeva raamat “Töösuhete lõpp” hõlmab üle poolesaja firma kogemust! Uurisime Kadi Heinsalult, mis selle teema juures tal südame põksuma pani.

Mis sind vallandamise teema juures kõige enam üllatas?

Hakkasin kirjutama vallandamisest, aga välja tuli raamat sellest, kuidas inimesi kinni hoida ja kuidas soliidselt lahku minna.

Vallandamisest ma ei saanudki eriti kirjutada, sest keegi ei vallanda ju praegu, pigem vaatab tööandja inimese eksimusele läbi sõrmede. Ühes saetööstuses jäi näiteks töötaja keelatud kohas suitsetamisega vahele, kuid juht andis andeks. Tänapäeval annavad juhid isegi rahalised eksimused andeks – vanasti võeti töötajal see summa palgast maha, aga nüüd pannakse kahjumisse.

Teiseks üllatas mind intrigantide rohkus töökohal, igal juhil oli tuua mõni selline näide.

Kuidas peaks intrigantidega käituma?

Nendest peab ruttu lahti saama, ehkki see ei ole kerge – kollektiiv tuleb hästi ette valmistada. Sageli on intrigantideks kauaaegsed töötajad, kes on osanud ennast kollektiivi sisse süüa ja kes arvavad, et on asendamatud.

Kogenud personalijuhid soovitavad intrigandile määrata distsiplinaarkaristus kas või selle eest, et ta räägib palju, segab teisi. Aga kõige jõhkrama näite leidsin ühest farmist: kui intrigant ei tahtnud lahkuda, lasi omanik töötajatel anonüümselt kirjutada, miks nad toda inimest ei salli. Ja andis siis selle intrigandile lugeda. Viimane lahkus kohe.

Mis on põhiline viga, mida juhid vallandamise käigus teevad?

Juhid jätavad eksimused kirja panemata. Päevapealt ju vallandada ei saa, enne tuleb teha vähemalt üks-kaks hoiatust ja see kirjalikult fikseerida.

Juhid jätavad tihti kollektiivi informeerimata. Kui tõesti tahetakse keegi vallandada, siis tuleb kohe osakond kokku võtta ja rääkida kõigile, milles asi. Kui juht sellega hiljaks jääb, jõuab vallandatav vahepeal korraliku intriigi tekitada.

Üldiselt kehtib reegel, et mida suurem on ring, seda vähem ütled. Osakonnas ütled otse, et lasime inimese joomise pärast lahti, aga kogu ettevõtte ees ei saa seda öelda.

Mõnikord on juhid ise süüdi, et asi vallandamiseni jõuab. Kui kogu aeg üritada leebelt asju lahendada, siis töötaja ei saagi aru, et juht pole rahul. Näiteks arenguvestlusel läbi lillede rääkimine ei kõlba kuhugi. Ära ütle: “Sul on veel õigel ajal töölejõudmise osas arenguruumi”, vaid ütle otse: “Sinu palka ma ei tõsta, sest sa hilined!”

Mis toredama poole pealt meelde jäi?

Kogenud personalijuhtide Riina Vartsi ja Taimi Elenurme kogemused, kellel on lahkumise ja vallandamisega seotud protsesse tõesti hästi korraldatud.

Väga lahedaid lugusid kuulsin ettevõtete juhtidelt endilt. Üks positiivsemaid lugusid raamatus on mu klassivenna reklaamiettevõtte lugu: reeturlik tegevjuht tõmbas kõik töötajad üle, kliendid koostööpartnerid takkapihta. Mu klassivend tuli sellest välja ja nüüd toimib tema firma paremini kui varem. Tema sõnum on see, et tee oma parimad töötajad kaasomanikeks. Esimene kord ta venitas, nüüd tegi ta selle sammu kohe ära.

Nii et sain raamatusse ka selle tarkuse, et olgu olukord kuitahes must, väljapääs on alati olemas, vähe sellest – seis võib paremakski muutuda..

Nii on ka töötaja lahkumisega, ükskõik kelle initsiatiivil see ka ei toimuks.