Jäätmemajanduselt ressursimajandusele

„Teeme ära!“ tiim keskendub lisaks koristustemaatikale üha enam maailma puhtana hoidmisele. Üle kümne aasta projekti eesotsas olnud Eva Truuverk plaanib aga elus suuri muutusi. Küsis Erik Samel.

Mis teil praegu käsil on? Kõrvalt vaadates tundub, et kõige kiiremad ajaks peaks pärast ülemaailmset koristuspäeva möödas olema.

Praegu on huvitav aeg. Selliseid kannapöörde hetki on inimestel üldse ju tegelikult harva, aga ma arvan, et mul praegu on üks selliseid käsil. Olen 11 aastat „Teeme ära!“ projekti teinud ja ma tunnen, et väikene väsimus on peal – võib-olla oleks vaja uusi mõtteid ja ideid. Plaanin veebruaris juhtimisvastutuse teistele inimestele üle anda. Praegu on minu peamine töö kõik sabad kokku sõlmida, aruanded ära teha ja inimestele infot jagada.

Jaanuaris 2019 toimub meil Eestis suur konverents, kuhu tulevad 158 riigi tiimide liidrid, kes koristuspäeva läbi viisid, samuti puhta maailma visionäärid ja meie partnerite esindajad. Kokku tuleb siia ligikaudu 250 biovisionääri üle maailma. Siis paneme paika, mis järgmisena juhtuma hakkab. Ise arvan, et on kaks suunda. Esmalt see, et kindlasti tuleb üks ülemaailmne koristamispäev veel. Kas see tuleb aastal 2019 või 2020, see on nüüd otsustamise küsimus jaanuaris. Ja teine suund on see, et me hakkame tegelema Keep It Clean plaaniga – see on maailma puhtana hoidmise kava, mille me septembri keskpaigaks välja töötasime ja mis on aluspõhimõte, kuidas riikides edasi liikuda. Ikka selleks, et prügi enam ei tekiks ja see, mis tekib, oleks võimalikult hästi käideldud ja taaskasutatud. Nii et me liiguksime seega jäätmemajanduselt ressursimajandusele. Sellest kontseptsioonist tuleb vormida plaan, millest on vaja omakorda teha 158 plaani, iga riigi jaoks oma.

Minu isiklik plaan on aga see, et veebruaris-märtsis ma puhkan ja mõtlen välja, mis ma edasi teen. Tõenäoliselt on see rohkem või vähem siiski seotud „Teeme ära!“ temaatikaga.

Kas või mida ülemaailmne koristuspäev muutis?

Arvan, et inimesed said aru, kui suur probleem prügi tegelikult on. Kui siiamaani olid jäätmed pigem nišiteema, ka meedias, siis see on viimase poole aasta jooksul muutunud, jõudes tavaliste inimesteni ja mitte ainult Eestis, vaid kõikjal maailmas. Väga palju oli juttu jäätmetest, plastist ja probleemidest, mida need tekitavad. Ja kui oluline on, et me mitte ainult ei räägiks sellest, vaid võtaksime midagi reaalselt ette. Tuleb muuta nii tarbimise kui ka jäätmete tekitamise poolt, mis on omavahel muidugi hästi tugevalt seotud. „Teeme ära!“ innustas inimesi ja pani võib-olla need, kes pole selle probleemi peale kunagi mõelnud, kasvõi üheks päevaks vaatama, mis meie ümber toimub.

Kas plaan Keep It Clean toimub Eesti juhtimisel?

Jah, see toimub Eesti eestvedamisel. Kindlasti ei mõtle 20 eestlast seda plaani oma peaga välja. Meil on kaasatud üle maailma hästi ägedaid tippteadlasi – see võrgustik on muljet avaldav. Meil on tiim, mida juhib itaalia professor Enzo Favoino ja kuhu kuuluvad maailma helgemad pead – nemad tegidki Keep It Clean plaani. Edasi tekivad plaani järgi sellised ümarlauad kõigis 158 riigis, kaasa arvatud Eestis. Me peame hakkama mõtlema, kuidas muuta Eesti tõeliseks rohetiigriks. Üks asi, mida me Eestis oleme teinud, on see, et oleme maailmale eeskujuks. Oleme just hästi paraja suurusega, et mudeldada mitmesuguseid arengustsenaariume, näiteks kasvõi seesama maailma koristamine. Samamoodi on võimalik Eestist mudeldada rohetiiger ehk hästi keskkonnasõbralik ja prügiga õigesti käituv riik ning laiendada seda mudelit omakorda üle maailma. Loomulikult võib selle välja mõelda ükskõik kes sellest 158 riigist, aga Eestil on väga head eeldused. Esiteks alustasime me varem ja teiseks saame oma väiksuse juures olla paindlikud ja innovaatilised.

Kui Eesti vähegi tahaks ja eestlased suudaks teha koostööd ning olla natukene positiivsemad, kui me oleme, siis võiks meie maast saada mudelriik ükskõik mis valdkonnas, kasvõi tuleviku riigi juhtimise teemal.

Kas teid on juhina muutnud see 11 aastat „Teeme ära!“ eesotsas?

Jah, olen muidugi muutunud, nii juhina kui ka inimesena.

Arvan, et tüübilt olen pigem kolmanda sektori juht ja neid juhirolle on eri tasanditel olnud mitmeid. Kõige suurem areng ja katsumus on kindlasti olnud need 11 aastat ja sellest omakorda viimased neli, kui valmistasime sihiteadlikult ette seda üht globaalset koostegemise päeva.

Kui minna ajas 11 aastat tagasi, siis kas tollane Eva Truuverk oleks selle asjaga hakkama saanud või midagi teistmoodi teinud?

11 aastat tagasi ma ei oleks julgenud seda teha. Kasvanud on mu julgus, eneseusk ja arusaamine, et tegelikult on kõik võimalik. See sai alguse JCI (Junior Chamber International) Euroopa konverentsi korraldamisega 2006. aastal, kus sain aru, et globaalseid asju on võimalik Eestis teha; et väga väheste inimestega on võimalik teha suuri asju ning et väga paljude vabatahtlikega on võimalik teha väga suuri asju. Võtsime „Teeme ära!“ tiimi ülesehitamine ja tööloogika üks-ühele üle selle konverentsi korralduselt. Ja kui suutsime läbi viia Eesti koristamise, siis aastal 2008 oli meie tiimis kõige suurem huumor ja nali see: „Nii. Eesti koristasime puhtaks, nüüd läheme koristame India ka ära.“ Sellel hetkel ma ausõna ei uskunud mitte hetkekski, et see on päriselt võimalik.

Mind motiveerib idee ja eesmärk ning kui minus on tekkinud usk, et mõnda asja on võimalik teha, siis olen võimeline läbi halli seina minema ja need ära tegema. Olen ise maailmas hästi palju ringi reisinud ja näinud, kui must ja räpane see planeet tegelikult on. Alles aastal 2010 tekkis minus usk, et üldse on võimalik maailma kallale minna. Olin siis USAs kogunemisel, kus osalesid kolmanda sektori juhid, kelle olid välja valinud 100 riigis olevad Ameerika saatkonnad. 100 juhti 100 riigist toodi kuuks ajaks Ameerikasse kokku ja meid pandi omavahel arutama, kes, kus ja mida on teinud, samuti näidati Ameerika parimaid näiteid kolmanda sektori arengutest. Viimasel päeval olime San Franciscos ühes kirikus lõpuseminaril, kus olid ka kohalikud poliitikud ja õppeprogrammi toetajad. Lavale võeti neli inimest meie seast, kelle käest küsiti muu hulgas, milline neist kuu aja jooksul kuuldud aktsioonidest on neid kõige rohkem inspireerinud ja mida nad tahaksid oma riigis tegema hakata, kui tagasi lähevad. Laval olnud India mees ütles, et teda on kõige rohkem inspireerinud ja motiveerinud Eva ja eestlaste „Teeme ära!“. Ja siis terve see saal, kõik need 100 riigi esindajad, plaksutasid kogu südamest. Sel hetkel sain aru, et see on tehtav.

2011. aasta alguses oli meil 10 riiki, järgmise aasta lõpuks olime jõudnud 96 riigini. Siis kutsusime nad kõik Tallinna kokku ja ütlesime: „Me rääkisime teile, kuidas Eesti mudel töötas, nüüd valite kõik oma riigis kuupäeva, mil koristate oma riigi puhtaks.“ Oli plaanis, et me lõpetame eestvedamise ära, „Teeme ära!“ paneb uksed kinni ja igaüks meist läheb oma tegevuste juurde tagasi. Aga õnneks või kahjuks nii ei läinud, sest need inimesed, kes 2013. aastal siin Tallinnas koos olid, ütlesid, et me peame seda võrgustikku ka edaspidi koos hoidma.

2014. aasta sügisel jõudsime arusaamisele, et tuleb tulla juurte juurde ja teha nii, nagu me tegime aastal 2008 Eestis: tuleb koristada kogu planeet ühe päevaga kõik koos puhtaks. Hakkas selle päeva sihikindel ettevalmistamine, mille vältel oli mul mitme aasta jooksul vaid üksikuid puhkepäevi.

Pärast maailmakoristuspäeva oli mul väga suur pingelangus. Kusjuures huvitaval kombel polnud see pingelangus mitte niivõrd füüsiline või emotsionaalne – selle poolega oli kõik korras, oli isegi hästi positiivne ja hea tugev tunne –, aga aju energia oli täiesti otsas.

Milles see väljendus?

See oli väga intensiivne. Kuni selleni välja, et esimesed paar nädalat oli mul raske näiteks numbritest aru saada. Aju lasi ikka täiesti lestad laiali. Ma arvutasin viimati nii halvasti siis, kui olin kolmeaastane. Õnneks läks see umbes kahe nädalaga mööda.

Ütlesite enne, et peate ennast eelkõige kolmanda sektori jaoks sobivaks juhiks. Mille poolest see erineb eraettevõtte juhtimisest?

Juhi stiil ja meetodid sõltuvad isiksuse tüübist. Ja mina olen üldiselt pehme ning inimesekeskne, mitte selline rusikaga laua peale lööv juht, kuigi teinekord olen kindlasti ka kangekaelne. Kui mul on idee ja ma tean, milline peaks otsus olema, siis pigem katsun sinna jõuda hästi demokraatlikult. Mind motiveerib pigem eesmärk kui raha ja see on juhile, ma arvan, natuke ohtlik. Juht peaks võib-olla pisut rohkem raha armastama ja olema orienteeritud ka kasuminumbrile. Minu kindel usk on, et juht loob visiooni ja on selle hoidja ning pigem teenindab muud meeskonda. Ta loob inimestele keskkonna, kus nad saavad ennast teostada ja visiooni ellu viia.

Mulle meeldib inimesi motiveerida ka muul moel kui rahaga. Kui peaksin kunagi doktoritöö kirjutama, siis teeksin seda inimeste motiveerimise teemal: mis motiveerib inimest liigutama ja suuri eesmärke ellu viima, kui raha kõrvale jätta; ja millised on need motivatsiooninupud, mida parimal moel ära kasutada. Kolmanda sektori juhina olengi hästi palju töötanud vabatahtlikega ja mulle see väga-väga istub ja sobib. Just see, et panna inimene tundma, et ta tahab seda eesmärki saavutada; et ta on sinuga ühel lainel ja teeb tööd sellepärast, et see on talle oluline.

Detsembri Directori kaanepersoon Aavo Kärmas rõhutas ka, et juhi roll on keskkonna loomine.

Jah, lugesin Kärmase intervjuu läbi ja olin tegelikult päris üllatunud, et meil on nii palju samu märksõnu. Ka minu meelest on kuulamisoskus hästi oluline. Just siis, kui sa inimest kuulad, saad tegelikult aru, mida sa pead talle ütlema.

Inimesed on tänapäeval väga eneseteadlikud, heas mõttes enesekesksed ja julgevad ka oma arvamust välja öelda. Enam ei ole nii, et juht ütleb rusikaga laua peale lajatades, et „niimoodi need asjad käivad“. Seetõttu on tähtis kuulata, mida inimene mõtleb, ja jõuda temaga koos arusaamani, miks talle on oluline see asi ära teha, mida tegelikult juht vajalikuks peab.

Veel mõni juhtimispõhimõte

Olen aegade jooksul jälginud, et naisjuhte on vähe, aga õnneks on see trend tegelikult muutunud. Tänapäeva Eestis on just viimasel ajal nii, et kui kuskil midagi põleb ja on väga keerulised olud, siis kuidagi satuvadki neid lahendama just naisjuhid. See on väga tore, aga minu meelest ei ole naisjuhtide vähesus tingitud sellest, et see oleks justkui kellegi vandenõu, vaid pigem sellest, et naised on ise alalhoidlikud, nad ei ole nii riskijulged.

Naised on tihti perfektsionistid ja tahavad kõike kontrollida. Nad on head perejuhid, kus sa kontrollidki viite inimest ja tead täpselt, kuhu keegi liigub, mis on lõunasöögiks jne. Naistel on üldiselt veres mikrojuhtimine ja nad ise ei suuda seda sammu astuda, et usaldada. Mina olen varajasest lapsepõlvest peale pidanud riskijulgust alateadlikult ja keskkonnale tuginedes treenima, mul on see riskijulgus ja usaldus inimeste vastu olemas.

Kõige rohkem ma riskin inimeste valimisel tiimi – kellega n-ö rindele minna. Kui juht suudab värbamisprotsessis ja koostööpartnerite valikul õiged otsused teha, siis ta on ju valinud kõige paremad inimesed ja ta peab neid usaldama. Kõik, keda ma oma tiimi võtan, ja kõik, kes on minu partnerid, peavad olema mingis osas targemad ja tublimad kui ma ise.

Olen veendunud ka selles (mänginud ise 30 aastat võrkpalli), et võidutiim tegelikult ei koosne tähtedest, vaid tähtis on see, kuidas see tiim hakkab koostööd tegema. Meeskonnas peavad olema väga targad, tublid ja ägedad inimesed, aga nad ei pea tingimata maailmakuulsused olema. Selleks et üle maailma asjad juhtuma hakkaksid, ei pea tiimi tegema Bill Gatesidest ja Richard Bransonitest.

Kuidas juht valimise protsessis seda potentsiaali näeb?

See vajab teatud oskust ja ma arvan, et kui mul üldse on kaks oskust, siis need ongi oskus näha inimeste potentsiaali ja nende motivatsiooninuppe.

Huvitav on see, et inimesed tihti ise ei teagi, mis neid motiveerib. See tuleb välja nendega rääkides, tavaliselt juba esimese-teise intervjuuga. Inimest tööle võttes räägid temaga hästi süvitsi näiteks sellest, mida ta lapsepõlves tegi; kus ta koolis käis; mida ta näeb oma tugevate külgedena… Räägite võib-olla tema koerast ja vanaemast ja selle jutu käigus saad aru, mis teda motiveerib ja kus tema motivatsiooninupp asub. Kui sa siis inimese käest lõpuks küsid, mis on see, mis teda motiveerib, siis tihti nad vastavad ise midagi täitsa muud. Inimesed näevad ennast väga halvast küljest. See käib, ma arvan, kõigi, ka minu kohta. Iseendast on tihti palju raskem aru saada kui inimesest, kes sinu vastas istub. Ainult motivatsiooninupust muidugi ei piisa. Tähtis on see, et juhi eesmärk ja uskumused tekitavad potentsiaalses tiimi liikmes samasugust elevust ja äratundmist.

Kas peamised personalivalikud tegite ise või koos teiste võtmeisikutega?

Tuumiktiimi liikmed on minu valitud, aga kandidaate muidugi otsisime kõik koos. Ma leian, et juhi üks põhivastutus on luua oma tiim: juhi 10–15 lähimat kaasvõitlejat peavad olema tema enda valitud.

Kas olete personalivalikus ka eksinud?

Jah, üks selline valik oli täiesti teadlik risk. Ma nägin ära, mis on ohud, aga tegin ikkagi otsuse ta tiimi võtta. Arvan, et laias laastus tegelikult see risk õigustas ennast. See, mis ta sel hetkel tiimile andis, oli täpselt see, mida vaja oli. Paar korda on juhtunud sedagi, et ma ei hammustanud inimese olemust läbi ja ei taibanud, kui negatiivne tema mõju võib olla.

Olete kokku puutunud väga paljude Eesti juhtidega. Mida öelda meie juhtimiskultuuri kohta laiemalt?

Viimasel ajal olen sattunud lugema artikleid, kus kritiseeritakse Eesti juhtimiskultuuri ja väidetakse, et eestlased ei ole head juhid. Minule ei ole see silma jäänud. Vastupidi, ma julgen väita, et Eesti juhid on väga head ja arenemisvõimelised. Meil on palju ägedaid ja inspireerivaid juhte. Samas on sageli probleeme näiteks kuulamisoskusega, eriti poliitikute seas. Me lepime kohtumise aja kokku, aga kui ma talle seal otsa vaatan, siis näen, kuidas ta mõtleb oma järgmisele kohtumisele või sellele, kuidas ta läheb õhtul kinno. Ta pole üldse selles hetkes, kus me omavahel räägime. Ta mõtleb umbes nii: „See „Teeme ära!“ on üks väga äge asi. Ma kindlasti kohtun nendega, aga tegelikult ma tean sellest juba kõike. Ma lihtsalt kuulan ta ära.“ Kuid tegelikult ta ei kuula.

Mida siis teha? Kas tuleks ta kuidagi kuulama panna või see vestlus ruttu lõpetada?

Ma olen erinevaid variante proovinud olenevalt sellest, kuidas on tuju, meeleolu ja mis eesmärk kohtumisel on. Muidugi on Eestis ka selliseid poliitikuid, kes tõsiselt huviga kuulavad ja tänu kellele hakkavad asjad juhtuma.

Töömõtetest aitab teil puhata võrkpall?

Kahjuks ei ole ma vigastuse tõttu juba seitse aastat võrkpalli mänginud ja olen nüüd ümber lülitunud tennise peale. Nii võrkpallis kui ka tennises meeldib mulle, et seal saab muu hulgas väga hea ülevaate inimeste juhiomadustest. Kas keegi tunneb ennast paremini rünnakul või kaitses? Kas ta oskab ära kasutada teiste plusse-miinuseid? Kas ta on kaval mängija? Kuidas ta suhtleb oma partneriga paarismängus jne.

Võrkpall on mind juhina väga palju treeninud ja õpetanud. Üks asi on inimeste jälgimine ja see, et sa pead meeskonna looma nendest inimestest, kes sul on, ning saavutama tulemuse. Alati on väga huvitav, kuidas motiveerida; kuidas mängu üles ehitada ja kuidas strateegia tegelikult ellu viia. Teine asi, mida võrkpall ja tennis on mulle õpetanud, on punktimängimine. Alati mängid sa konkreetset punkti, sa oled selles hetkes. Kõik selle, mis sa oled enne kaotanud või võitnud, pead ära unustama, sest sa ei suuda mängida uut punkti, kui sa mõtled kogu aeg sellele, et pagan, eelmised kolm punkti ma kaotasin.

Kuidas te ennast arendate?

Ma ei loe juhtimisraamatuid. Mõne teooriaraamatu olen muidugi läbi lugenud, lihtsalt huvi pärast, aga minu meelest on need lihtsalt nii jaburad, liiga keeruliseks aetud. Arvan aga, et juhi üks tähtsamaid omadusi on oskus lihtsustada. Küll aga meeldib mulle lugeda elulooraamatuid. Minu meelest on kõige parem juhtimisõpik Richard Bransoni „Virgini viis“. See on elav näide sellest, kuidas asju peaks tegema. Ma olen peaaegu kõigi tema juhtimismõtetega nõus.

 

CV

Eva Truuverk

 

Lõpetanud Kuressaare I keskkooli matemaatika-füüsika eriklassi, Tartu ülikooli majandusteaduskonna ja EBSi rahvusvahelise ärijuhtimise alal.

Olnud 14 aastat ettevõtja, 11 aastat üks „Teeme ära!“ eestvedajatest.

Hobid: tennis, lugemine, reisimine ja teater.

„Teeme ära!“ lugu

• 2007. aasta augustis istus kohvikulaua taga grupp inimesi, nende hulgas Rainer Nõlvak, Toomas Trapido, Henri Laupmaa ja Kadri Allikmäe, kellel tekkis idee Eesti ühe päevaga prügist puhtaks koristada. Hiljem liitusid Ahti Heinla, Tiina Urm, Tatjana Lavrova, Eva Truuverk ja Anneli Ohvril. Projekti õnnestumisele aitasid tollal kaasa 620 vabatahtlikku ja rohkem kui 500 organisatsiooni üle Eesti.
• 3. mail 2008 koristasid enam kui 50 000 inimest kokku 10 000 tonni prügi. See oleks võtnud riigil aega aastaid ja oleks maksnud 22,5 miljonit eurot. Selle asemel tehti see ära ühe päevaga ja läks maksma vaid pool miljonit eurot (peamiselt prügi käitlemise kulu jäätmefirmadele).
• Esimesena liitus Eesti algatusega Leedu, kes tegi toetuskoristuspäeva koos Eestiga (3. mail 2008, kaasates mõned tuhanded koristajad). Sügisel tegi koristusaktsiooni Läti, edasi Sloveenia, Portugal, Serbia ja seejärel paljud teised.
• Tänaseks on „Teeme ära!“ mudeli alusel oma riiki koristanud peaaegu 37 miljonit inimest.
• 15. septembril 2018 osales maailmakoristuspäeval 17 miljonit inimest 158 riigist.
• Maailmakoristuspäeva valmistati ette neli aastat koos 30 000 vabatahtlikuga üle kogu maailma.