Joan Kangro – intelligentsete robotniidukite looja

Robootikateadlane Joan Kangro (25) mõtles välja intelligentsed robotid, mis jäljendavad muru niites inimese liikumismustrit. Nagu elus sageli juhtub, valmivad head asjad reaalse vajaduse tulemusel. Nüüdseks on Kingdom Technologiese robotid jõudnud ka Eestisse, kaasates raha siinsetelt investoritelt.

Ent alustagem algusest. Kui Joan Kangro ei oleks saanud kümme aastat tagasi vigastada, võinuks me temast täna rääkida kui profikorvpallurist. Teismelisena veetis ta oma vaba aja valdavalt korvpalliväljakul eesmärgiga jõuda NBA-sse. 16-aastaselt kuulus ta EM-il Eesti koondisse, kuid sai tõsiselt vigastada ega saanud seetõttu mõnda aega isegi kõndida. Just sel perioodil hakkas ta huvi tundma robootika vastu.

„Vigastus pani mõtlema, kas korvpalluri elukutse on minu jaoks parim. Hakkas tunduma, et korvpallurina mul ühiskonnale suurt mõju ei oleks. Kas mängin või mitte – see ei oleks maailmas tegelikult midagi muutnud,” avaldas Kangro.

Silmapiirile kerkis robootikaring

Tallinna 21. Keskkoolis õppinud noormehel tekkis esialgu huvi programmeerimise vastu, sest koolis olid tunnid, kus õpiti näiteks kodulehe tegemist ja programmeerimise alustalasid. Ema soovitusel liitus ta tehnikaülikooli robootikaringiga. Seal läks kohe väga põnevaks, sest valmis ehitati näiteks line-following (joone järgimise) robot.

Keskkooli lõpetamise järel oli Kangrol laual mitu valikut. Eelkõige tänu hiilgavatele eksamitulemustele – keskmine hinne oli 91,8 punkti, kusjuures matemaatika oli 97 ja füüsika 95 punkti. Ta kaalus muuhulgas ka seda, et ei lähe üldse ülikooli.

„Ideaalis oleksin tahtnud kohe ettevõtlusega alustada, aga kuna tol hetkel polnud väga häid ideid ja tahtsin milleski olla ekspert, siis kaalusin erinevaid erialasid. 18-aastaselt Swedbankis praktikal olles soovitas Robert Kitt õppida TTÜ-s tehnilist füüsikat. Mõtlesin selle peale üsna tõsiselt. Aga lõpuks kaldusin siiski rohkem inseneeria poole ja panin mehaanilise inseneeria ja elektroonika kokku ning läksin Šotimaale Glasgow ülikooli mehhatroonikat õppima,” meenutas Kangro, kes suundus välismaale eelkõige tänu venna Kristjan Kangro soovitusele. Viimane õppis Maastrichti ülikoolis ja on tänaseks loonud 17 miljonit dollarit kaasanud uue innovaatilise panga Change.

Just vanem vend on see, kes on Joani väga palju innustanud, edasi aidanud ja toetanud. „Minu vend on mind kogu elu innustanud olla ambitsioonikas ning edukas, olgu see siis korvpallis, teaduses või ettevõtluses. Samuti on venna nõuanded olnud eriti suure väärtusega ettevõtluses, sest ta on ise ettevõtja ning on varasemalt töötanud riskikapitali fondis.”

Otsus maailma TOP50 ülikooli õppima minna õigustas end kiirelt. Tegemist oli väga praktilise programmiga – igal aastal ehitati 1-2 n-ö päris projekti, kooli laboris olid olemas erinevad komponendid robotite ehitamiseks. Kangro sõnul sai vabal hetkel lihtsalt minna ja näiteks nullist puldiauto ehitada. Lisaks oli koolis muid aktiivseid huvialaringe, kus õpiti tegema mobiilirakendusi, tudengivormelit ja drooni või näiteks malet.

Lisaks käis Kangro oma magistriõpingute jooksul kahel korral (4+7 kuud) tööl Itaalia Tehnoloogiainstituudis, kus tegeles inimrobotite arendamisega. Tema ülesandeks oli arendada ja lahendada erinevaid probleeme roboti peal oleva tehisnahaga. Lühikese aja jooksul suutis Kangro teha mitu teaduslikku läbimurret, mille tulemusena avaldas ka kolm teadusartiklit.

Kingdom sai alguse ülikoolist

Tegelikult on Kangro kogu elu valmistunud ettevõtja-rolliks. Juba keskkoolis õpilasfirmat tehes oli selge, et temast saab ettevõtja. Robotniidukite juurde jõudis ta aga kolm aastat tagasi, kui sõber, kes oli oma vanaisale ostnud robotniiduki kirjutas, et tal oleks abi vaja selle installeerimise ning seadistamisega.

„Olime mõlemad insenerid, aga meil läks selle ülesseadmisega pool päeva aega. Nägin, et robotniidukitele tuleb installeerida piirdekaabel, et ta püsiks muru peal ja saaks sõita ümber takistuste. Kui saime roboti lõpuks tööle, siis nägime, et see sõidab väga kaootiliselt ja muru niitmisel puudus loogiline muster,“ meenutas Kangro, kes neljanda ülikooliaasta algul küsis juhendajalt, kas ta võiks oma projekti raames arendada robotniidukit.

Koos neljaliikmelise meeskonnaga alustati esialgu kahe probleemi lahendamisest – piirdekaablist vabanemine ja inimesesarnane, tõhus liikumistrajektoor murul. Üheksa kuuga jõuti punkti, kus kumbki probleem polnud küll veel päris lahendatud, aga Kangro sai aru, et seda on võimalik teha. „Oma viimase ülikooliaasta teisel poolel võtsime kätte ja tegime roboti, millel piirdekaablit üldse vaja polnudki. Meie arendatud positsioneerimise ning navigatsiooni algoritm andis tulemusi, mis näitasid, et ka inimesesarnane navigatsioon polnud enam kaugel. Viimase ülikooliaasta teises pooles tegelesin ka juba äri poolega ja rahastuse saamisega,” meenutas ta. Kuna meeskonnaliikmed otsustasid, et ei soovi projektiga jätkata, tegeles ta kõigega sisuliselt üksinda.

See oli Kangro senise elu üks intensiivsemaid perioode. Üheaegselt magistrikraadi omandamise ja oma ettevõtte loomisega kirjutas ta ka teadusartikleid. Ta töötas ööpäevas koguni 12–14 tundi. Viimasel, kõige olulisemal semestril, jõudis ta vaid tosinasse loengusse, sest pühendus oma ettevõttele. Samal kuul pärast lõpetamist sai ta kolm ettevõtluspreemiat – kokku 48 000 naela ulatuses.

„Tegelikult ma mõistsin oma tiimi liikmeid. Kui oled viis aastat ülikoolis õppinud ja sul on inseneeria magistrikraad maailma ühest tugevaimast ülikoolist, siis ei ole väga keeruline head töökohta leida. Lisaks nägi meie toonane robot ka väga jube välja,” muigas Kangro.

Appi tõttavad hispaanlane ja eestlane

Täna on Kingdom Technologies ettevõttes lisaks Joanile hispaanlasest mehhatroonik Sergio ja eestlasest andmeteadlane Jaan Toots. Viimane on lõpetanud Tallinna Reaalkooli, võitnud kuldmedali rahvusvahelisel füüsikaolümpiaadil ja õppinud Cambridge’i ülikoolis peamiselt teoreetilist füüsikat, lõpetades magistrikraadiga matemaatikas. Olles aasta olnud doktorantuuris, otsustas ta liituda Kingdomiga.

Meeskond on aga jõuliselt laienemas. Eesmärk on aasta lõpuks omada juba umbes 7-liikmelist tiimi. Vaja on finants-, müügi- ja turundusinimest, lisaks andmeteadlast, arvutiteadlast ja insenere. Esialgu keskendutakse parkidele ja golfiväljakutele, kuid tulevikus võetakse ette ka majapidamised.

Miks on Kangro veendunud, et just Kingdomi niidukid on need, mis maailma vallutavad? „Meie roboti kõige suurem ja tähtsam eelis on, et see suudab võrreldes teistega katta palju suuremaid muruplatse. Praegused robotid on ebaefektiivsed ja liiguvad suvalise trajektooriga, meie oma liikumistrajektoor sarnaneb aga inimeste liikumismustrile. Ta ei lähe ühest kohast mitu korda üle ja suundub vaid kohtadesse, kus veel ei ole käinud. See kõik töötab tänu meie positsioneerimise ja kaardistamise tehnoloogiale, mille kohta on tehtud ka patendiavaldus,” selgitas Kangro.

„Teiseks – Kingdomi robotil pole vaja piirdekaabli paigaldamist. Kolmandaks on see ohutu, sest kui teised robotid ei näe enda ümber ja kujutavad lastele ning loomadele ohtu, siis meie oma keerab ringi, kui takistus on ees. Näiteks, kui koduloom tuleb talle lähedale, siis ta jääb lihtsalt seisma. Ja lõpetuseks lõikekvaliteet – enamik praeguseid roboteid ei suuda väga hästi muru ääri ja ümber takistuste niita, see tähendab seda, et inimene peab hiljem trimmeriga üle niitma. Meie oleme oma roboti aga nii heaks teinud, et seda enam tegema ei pea.”

Muru niitmine vs pesu pesemine

Koos tehnoloogia arenguga muutub inimese elu märksa lihtsamaks. See puudutab ka muru niitmist, mida paljud tüütuks tegevuseks peavad. „Muru niitmine on varsti nagu pesu pesemine. Kui tulid pesumasinad, siis mingil ajal inimesed seda käsitsi enam ei teinud, sama juhtub ka muru niitmisega. Inimesed saavad aru, et see on väga üksluine töö ja oma aega on võimalik hoopis paremini kasutada. Ilmselt tekivad tulevikus ka robotid, mida teatud piirkondades saab oma naabritega jagada. Näiteks rakenduse abil roboti kohale kutsuda ja ise samal ajal midagi kasulikku teha, sest niitmise pärast ei ole vaja muretseda. Näiteks, kui sinu piirkonnas on robotniiduki teenus aktiivne, siis tellid teenuse ja ei pea endale muruniidukit ostma. Selle kõrval, suuremad muruplatsid, pargid, golfiväljakud, suuremad murualad, kus hetkel roboteid väga palju kasutusel ei ole, sinna tulevad robotid ja loodetavasti on need meie robotid,” ennustas Kangro tulevikku.

Mis on aga Kangrote perekonna saladus? Kuidas tuleb ühest perest kaks edukat ettevõtjat? „Minu isa töötab Eesti Energias gaasiteenuse haldurina ja ema on Eesti Liikluskindlustuse Fondis sekretär. Meid kasvatati nii, et oleksime vennaga võistlushimulised ja huvituksime maailmast. Käisime kogu aeg erinevatel spordivõistlustel (suusatamine, jooksmine, rattasõit, orienteerimine, triatlon, jalgpall, korvpall, käsipall, ujumine jne) ning huvialaringides (lauahoki, robootikaring, kõikvõimalikud laagrid jne). Ma ei tea, kas tänu sellele, aga meile väga meeldib võistelda. Kristjan näiteks mängis nooruses Eesti käsipallikoondises. Ükskõik, mida me ka ei teeks, tahame seda teha võimalikult hästi. Samal ajal olid eeldused olemas, sest saime hea hariduse, kasvatuse ja oleme ambitsioonikad,” sõnas Kangro lõpetuseks.

Kristjan Kangro, Joani vend, alternatiivpanga Change asutaja

Ilmselgelt võitis Joan minu asemel geeniloterii  – vähe sellest, et ta tegi 11. klassis Eesti parima õpilasfirma, õppis kodeerimist ning sooritas keskkooli lõpueksamid enam kui 90-le punktile, sai ta ka sisse maailma ühte tippülikooli.  Tema ettevõtlik meelelaad ja sügav huvi tehnoloogia vastu tõi talle edu juba varakult – näiteks on ta läbi aegade üks noorimaid insenere, kes on töötanud maailma ühe arenenuma humanoidroboti iCUB-i arenduse juures. Ma usun, et Joani ambitsioonikus ning sügav huvi tehnoloogia vastu teevad temast tulevikus ühe Eesti edukaima tehnoloogiaettevõtja.

Meie vanusvahe on väike ja sestap kasvasime koos üles. Me võistlesime teineteisega pea kõiges, mida võib ette kujutada – kes saab hoida telekapulti või kumb teeb kiiremini rattaga kvartalile tiiru peale. Usun, et selline võistluslikkus aitas meil mõlemal jõuda oma spordialadel ka Eesti noortekoondistesse. Meie vanemad olid piisavalt nõudlikud ja samas leidlikud meie motiveerimisega – näiteks oli nädala taskuraha seotud meie õpitulemustega. Samuti oskasid nad suunata tasakaalu kooli ja hobide vahel, julgustades meid tegelema asjadega, mis meile kooliväliselt huvi ning pinget pakkusid.