Juhtimiskriis kirikus

Paavst Johannes Paulus II surm ja kardinal Joseph Ratzingeri (praegune paavst Benedictus XVI) valimine tema järglaseks on olnud kogu maailma tähelepanu keskmes. Nüüd jälgime me suure huviga, kuidas uus paavst maailma kõige keerukama ja mitmekülgsema juhirolliga hakkama saab. Kas ta suudab kiriku mõjuvõimu ja tähtsust suurendada, kas ta on võimeline peatama selle pideva langustendentsi, mis on kestnud vähemalt viimased kolmekümmend aastat?

Vastne paavst Benedictus ise on väitnud, et selle languse olulisim põhjus on relativismi levik: kui inimesed – olgu nad siis katoliiklased või mitte – tunnetavad, et kirikutõed ei ole nende põhivajadustega kooskõlas, siis kaotab arusaam kestvast ja igavesest jumala tõest nende jaoks muidugi oma mõtte. Ja nad valivad oma tee.

Paavsti ülesandeks ongi selle trendi peatamine. Selleks on tal vaja aga tugevat ja toimivat organisatsiooni, mis haaraks ja juhiks nii inimesi kui ka rahalisi ressursse. Praegu aga viitab kõik kahjuks sellele, et paavstile päranduseks langenud haldus- ja juhtimisstruktuurid ei ole just kõige paremas seisus.

Katoliku kirikul on tegelikult kõikjal üle kogu maailma probleeme. Uurisin McKinsley konsultandina põhjalikumalt kiriku olukorda USAs ja mida ma avastasin – nagu igas organisatsioonis, peab ka kirikus paika ütlus, et kaadrid otsustavad kõik. Eelkõige on kiriku probleemid seotud inimressurssidega. Kiriku võimalused leida endale sobilikke töötajaid on viimase 40 aasta jooksul drastiliselt langenud ja nende tööjõud vananeb seega kiiresti. Kirik ei ole ammu enam paremate ja taibukamate inimeste jaoks esimene valik. Lisaks sellele heidab kirikule varju ka kõlbeline laostumine – halva maine põhjuseks on sisemised vastuolud ja skandaalid seoses kiriku suutmatusega lahendada (laste) seksuaalse kuritarvitamise juhtumeid.

Paljud kirikutegelased arvavad tänapäeval, et tsölibaat pole sugugi preestriametis kõige olulisem tingimus ja/või et naistele võib ka usaldada preestriameti või teisi olulisi kohti kiriku hierarhias. Kõige rohkem valmistab inimestele meelehärmi fakt, et kirik ei soovi nendest probleemidest avalikult rääkida.

Kirikul on ka tõsised finantsprobleemid. Mitmed traditsioonilised sissetulekuallikad on kokku kuivanud, kuid kulud samas kasvavad pidevalt, sest kõrgkvalifitseeritud töötajad nõuavad ka vastavat tasu. Lisaks sellele ähvardab mitmeid kirikuid sulgemisoht, kuna missadel käib üha vähem inimesi, ent kiriku ülalpidamine on ikka sama kulukas. Peale selle tuleb kirikutel maksta ka suuri kahjusummasid seoses seksuaalse kuritarvitamise skandaalidega. Nii mõnedki kirikud on oma varade kaitsmiseks välja kuulutanud pankroti ja loomulikult ei suurenda selline suhtumine inimestes usaldust kiriku vastu.

Muutunud on ka kogudus ise – inimeste haridustase on tõusnud ja nad on palju paremini informeeritud. Võrreldes varasemate aegadega ei ole kogudus enam nii kompromissitult pühendunud kiriku n-ö tootesarjale: kõikvõimalikele õpetustele lahutusest, sündimuse reguleerimisest, abortidest ja homoseksuaalsusest. Isegi korrapärane missadel ja armualaual käimine ei ole enam prioriteet omaette.

Ja mis kõige olulisem – seksuaalse kuritarvitamisega seotud skandaalide tõttu ei usu usklikud enam kirikuliidritesse ja nende eksimatusse.

Niisugused probleemid on paraku levinud ka Euroopas ja mujal arenenud maailmas.

Arengumaades on lihtsam kirikusse tööjõudu leida, kuid seal on jällegi teised mured. Mõned kiriku õpetused – nt kondoomide keelustamine piirkondades, kus AIDS on laialt levinud, ning sündimuskontrolli vajaduse eitamine vaestes ülerahvastatud riikides – on vastuolus inimeste kõige olulisemate vajadustega ja katoliku kiriku sõnumiga elu pühadusest.

Nii on katoliku kirik järjest haavatavam – teiste religioonide põhitõed, mis lubavad kondoome, lahutusi ja naispreestreid, on ju palju atraktiivsemad, vähemnõudlikud ja väliselt palju praktilisemad.

Väljastpoolt vaadates tundub, et kirikus valitseb praegu tõeline segadus. Ometi jääb enamik usklikke siiski truuks põhilisele Kristuse sõnumile ning ootab kirikult ikkagi kindlakäelist juhtimist ja otsustavust kirikutõdede levitamisel.

Rahulolematust on kahtlemata tekitanud ka pinged kiriku ja tavarahva vahel. Kirikliku tegevuse aluseks on vääramatu usk dogmadesse, ent mitteusklikud on üha kindlamad, et nad suudavad ka ise eristada halba ja head ning vastavalt sellele tegutseda.

Minu meelest soodustab lisaks ülalmainitule kiriku mõjuvõimu langust ikkagi ebaefektiivne, ajast ja arust haldus- ja juhtimisüsteem. Kaasaegsetele efektiivse juhtimise põhitõdedele toetudes võib öelda, et selles mõttes on kirik küll veel kusagil pimedas keskajas.

Kuid kas oleks üldse õige neid põhitõdesid kirikus rakendada? Oma rahaliste vahendite, kulude ja tööjõu poolest võiks ju kirik maailma suuremadki firmad varju jätta, ehkki ta ise ei ole otseselt äriline korporatsioon. Ainuüksi Ameerika Ühendriikides (kus elab 7% kogu maailma katoliiklastest) kulub kirikutegevusele üle 100 miljardit dollarit aastas, kirik annab tööd rohkem kui miljonile inimesele ja kontrollib väärtpaberite portfelli, kuhu kuulub muide ka hirmuäratav suur hulk kinnis- ja vallasvara. Seda arvestades võiks kirikut vaadelda kui ettevõtet, mis on väärt triljon dollarit.

Kindlasti ei soovi paavst Benedictus, et tema ametit samastataks ettevõtte tegevjuhi omaga, kuid samas ei ole tal nende probleemide eest, millega üks ettevõtte tegevjuht silmitsi seisab, mitte mingit pääsu. Lisaks sellele ei ole tema juhitav „ettevõte“ kaugeltki mitte tippvormis. Samas kitsendavad kiriku olemus ja kindlapiirilised kanoonilised õigused paavsti tegevusvabadust ja ei lase tal alati paindlikult reageerida. Nii on päris selge – ilma kiriku haldus- ja juhtimisprobleemidega tegelemata ei saa paavst Benedictus ellu viia neid muutusi, mida kirik nii hädasti vajab.

Katoliku kiriku tegevust võib võrrelda feodaalse süsteemiga, kus teatud geograafilised alad on maaomaniku (piiskopi) kontrolli all, kes tegutseb kuninga (paavsti) heaksarvamist mööda ning on vastutav ainult tema ees. Kui piiskop on ametisse nimetatud, siis on tal peaaegu absoluutne võim kiriku tegevuse üle oma piiskopkonnas ja ta allub ainult paavstile. Loomulikult peab piiskop järgima eelkõige kiriku õpetust ja kõrvalekalded sellest ei ole lubatud.

Paavsti kontroll piiskopi üle on aga minimaalne, sest tal on ju tuhandeid piiskoppe, kes otse temale aru annavad. Muidugi on paavstil Vatikanis ka oma Rooma kuuria – õukond, mis moodustab tema isikliku ametkonna. Selle liikmed valvavad kiivalt oma eelisõigusi ja kui nad vähegi tajuvad, et paavsti autoriteeti mingil moel kahtlusse alla seatakse – olgu siis usu- või moraaliküsimustes või kirikuasjade juhtimises –, siis võivad nad kasutada oma piiramatut võimu. Samas ei ole kirikul mingit järelvalveüksust (ei riiklikul ega regionaalsel tasemel), mis jälgiks või hindaks kiriku igapäevast tegevust.

Nii et igapäevast tegevust juhivad tuhanded piiskopid, kes on üsna iseseisvad, kellel ei ole praktiliselt mitte mingisuguseid juhtimisalaseid teadmisi, kelle tegevusele ei anta regulaarselt hinnanguid ja kellel on õigus olla ametis kogu elu. Sama kehtib ka kümnete tuhandete preestrite kohta, kes annavad aru piiskopile ja kes vastutavad oma koguduse eest. Ja nagu ikka – mõned piiskopid ja preestrid saavad oma tööga hästi hakkama, teised ajavad kah kuidagi asja ära, kuid enamik neist rabeleb lihtsalt selle nimel, et üldse kuidagi vee peal püsida. Selline süsteem võiks ju toimidagi, kui kirik tegeleks ainult usutemaatikaga, mis on suhteliselt muutumatu suurus. Aga kui võtta arvesse kõik inim-, finants- ja majanduslikud ressursid, mis kirikule kuuluvad, siis tundub see siiski vägagi isekas ja omakasupüüdlik.

Kus on kiriku finantsjuhi silmad?

Praeguse feodaalse lähenemise juures juhtimisküsimustele ei saa kirik mõista neid tohutuid eeliseid, mida üks triljonidollariline organisatsioon võiks ära kasutatada. Ja ma ei pea silmas mitte ainult rahalist külge, vaid ka seda, kuidas neid miljoneid inimesi, kes kiriku heaks töötavad, motiveerida, hinnata ja tasustada. Kindlasti oleks siin vägagi kasulik rakendada kaasaegset juhtimissüsteemi.

Nagu juba mainitud, haldab ainuüksi USAs kirik niisuguseid rahalisi ressursse, mis on võrreldavad sealsete suuremate korporatsioonide omadega, ning neid tohutuid summasid juhib umbes 200 iseseisvalt tegutsevad piiskoppi. Muidugi on olemas ka koordineeriv organ, Katoliku Piiskoppide Rahvuskongress (The National Conference of Catholic Bishops), kuid sellel ei ole mingit võimu ega ka vastutust kontrolli ja järelvalve teostamiseks. Nii valitsebki olukord, kus kiriku ressursse juhivad väga väikesed, autonoomsed üksused, kelle tegevus on üsna läbipaistmatu. Mitte ükski sama suur kaasaegne USA ettevõte ei saaks olla edukas, ilma et igal tasandil toimiks tõhus finantsjuhtimine, mis allub omakorda finantsjuhile.

Tavaliselt kuulub finantsjuhtkonna vastutusalasse nii rahaliste varade haldamine kui ka kontrollifunktsioon – seda tehakse organisatsiooni erinevatel tasemetel ning iga protsessi ja kogu finantsjuhtimise ladusa sujumise eest vastutab finantsdirektor.

USAs võiks kirik säästa miljardeid või isegi kümneid miljardeid dollareid, kui ta kasutaks süsteemset sisseostmisteenust selliste asjade puhul nagu transport, side, internet, raamatupidamine, arvutid, kantseleitarbed, meditsiinitarbed, kindlustus ja pensionid.

Nagu mainitud, ulatuvad kiriku iga-aastased tegevuskulud USAs umbes 100 miljardi dollarini (kõikide koguduste, piiskopkonna koolide, haiglate ja nendega seotud teenuste ning administratsioon ülalpidamiseks). Kui nüüd oletada, et tal kulub 20–40 miljardit kaupade peale, ja kui mõelda, et tänu korralikult läbimõeldud professionaalsele ostumeetodile hoitakse ühes hästi juhitud firmas umbes 15% kokku, siis võiks kiriku võit aastas olla 3–6 miljardit dollarit.

Kahjuks ei tegele kirikus selle valdkonna parandamisega mitte keegi ja seega kulutatakse igal aastal asjatult miljardeid dollareid. Tänapäevaste ärimeetodite rakendamine suurendaks kiriku kasumit kuni 15% , s.o 15 miljardit dollarit kogu eelarvest. Ja me räägime praegu üksnes USAst – kui maailmamastaabis arvestada, siis on tegemist juba palju märkimisväärsemate summadega.

Kui töötajaskonda vaadelda, siis oleks USA katoliku kirik töötajate arvu poolest Fortune 500 ettevõtete nimekirja tipus. Kirik annab tööd rohkem kui miljonile inimesele – see suurus on võrreldav maailma suurima kaubandusketi Wal-Martiga. Kuid professionaalne juhtimine puudub siingi – näiteks pole kirikul tõhusat tegevusefektiivsuse mõõtmise süsteemi. Samuti näitab elu, et kiriku personalipoliitika eirab täielikult neid praktilisi probleeme, mis on seotud preestrite värbamise ja nende ametis hoidmisega, ning samas eeldatakse, et teised vaimulikud ja ka ilmalikud töötajad on valmis töötama väikese palgaga ja väheste soodustustega.

Tulemus on äärmiselt kulukas nii rahalisest kui ka inimresursside aspektist vaadelduna. Kirikutöötajate (nii vaimulike kui ka ilmalike) karjäärivõimalused on piiratud ja isiklik areng pärsitud. Samuti on sellises olukorras äärmiselt keeruline või isegi võimatu planeerida ja täide viia ükskõik milliseid reforme. Ükski organisatsioon, mis on oma suuruselt võrreldav kirikuga, ei saaks tänapäeval pinnal püsida, kui tal ei oleks efektiivset personaliosakonda, mida juhib personalijuht, kes vastutab kõige eest alates töölevõtmisest ja väljaõppe korraldamisest kuni karjääriplaneerimise ja töötasudeni välja. Personalitöö probleemidega tegeletakse erinevatel tasanditel, kuid üldise poliitika peab välja töötama juhtkond ja seda rakendatakse kõikides allüksustes.

Olematu tagasiside

Üht hästi toimivat ja edukalt juhitud ettevõtet iseloomustab tema suutlikkus ja võime langetada õigeaegseid otsuseid, mis vastavad organisatsiooni vajadustele ja tingimustele. Selle eelduseks on toimiv sisekommunikatsioon ning informeeritus, ja seega on ettevõttel vaja süsteeme, millega mõõta ja jälgida tehtud tööd. Selliste süsteemide loomine ja rakendamine kuulub aga firma finants- ja personaliosakonna pädevusse – sellist üksust kirikul ei ole. Suutlikkus probleeme lahendada või ohjata enne, kui need kontrolli alt väljuvad, sõltub ühelt poolt selgelt määratletud otsustamisprotsessist ja teiselt poolt pädevatest juhtidest, kes teevad läbimõeldud. Üsna sageli tekitavad probleeme just personalialased otsused, mida saab teha ainult tegevjuht. Kiriku puhul ei saa me selliste protsesside rakendamisest paraku rääkida – seda ei tehta ei piiskopkondades, ei riiklikul tasemel ega ka Roomas.

Ka puudub kirikul süstemaatiline ülevaade oma töötajate tegevusest, ükskõik kas tegemist kirikuõpetajatega või administratsioonitöötajatega. (Kaks erandit on siiski kiriku haiglad ja kolledžid, kus on iseseisev juhatus ja mis konkureerivad ilmalike institutsioonidega.)

Kiriku juhtkonna suutmatus tegeleda personaliprobleemidega tõusis USAs tähelepanu keskpunkti seoses preestritele esitatud süüdistustega seksuaalses väärkäitumises. Kirik ei suutnud siin kiiresti ja otsustavalt tegutseda. Mida me arvaksime, kui ühe finantskontserni pangandusdivisjon avastaks, et 5% telleritest tegeleb raha varastamisega, ja selle asemel, et nad kohtu alla anda, suunab süüdlased lihtsalt teise harupanka, teavitamata kliente juhtunust ja informeerimata ka uusi tööandjaid tellerite tegudest? Ja mida me arvaksime siis sellise firma juhtkonnast või nõukogust, kui ta ei ole aastate jooksul suutnud seda probleemi lahendada, olgu lihtsalt hooletusest või vähesest informeeritusest?

Kuna kirikul puudusid kindlad juhtnöörid ja normid sellises olukorras käitumiseks, siis vireles kirik aastaid nende probleemide käes ja selle tulemusena kannatasid paljud süütud inimesed, paljude elu rikuti ära ja nii mõnedki heade kavatsustega inimesed langesid ebasoosingusse. Need olid inimesed, kellel paluti lahendada olukordi, milleks neil puudus igasugune ettevalmistus, samuti polnud neil personaliprobleemidega tegelemiseks vajalikke menetlusviise varnast võtta. Kui kirikul oleks olnud riiklik professionaalne personalijuht, kelle kasutada oleks olnud kõik aruandluse materjalid, nii piiskopkonnalt kui riigi esindajalt, siis oleks palju kiiremini ja otsustavalt tegutsetud.

Nüüd me teame, mida USAs ja ka teistes riikides seksuaalse kuritarvitamise kriisi juhtimisel valesti tehti. Ja üsnagi kainestav on ette kujutada, mida võiks paljastada kiriku üleüldise tegevuse analüüs, nt inim- ja finantsressursside juhtimise kohta.

Analüüsist jääb vajaka

Kirik peaks põhjalikult analüüsima nii oma struktuuri kui ka praegu rakendatavaid protsesse. Tavaliselt on nii suurel organisatsioonil igapäevase tegevuse juhtimiseks terve rida volitatud spetsialiste. Arvestades kiriku kahetist tegevust – usu propageerimine ja ettevõtte juhtimine – võiks ehk sobida ka teatud paralleelne struktuur. See probleem vajab põhjalikku süvenemist ettevaatlikku lähenemist – aga seda, et kiriku tegevust ja mõju tuleb tõhustada, ei saa kindlasti enam ignoreerida.

Lisaks keerulistele juhtimisprobleemidele tuleb kirikus tegeleda ka konfliktsete otsuste ja kommunikatsiooniprobleemidega. Katoliiklased (nii vaimulikkonna kui ka ilmalike inimeste hulgast) on mures, et lähenemine kiriku on lõhenemisprobleemidele liiga äärmuslik ja läbipaistmatu ja otsuseid ei edastata piisavalt arusaadavalt. Näiteks tundub kiriku positsioon sellistes küsimustes nagu preestrite tsölibaat ja naiste välistamine preesterkonnast paljudele inimestele liiga jäigana. Kirik ei paku võimalust saada vaimset juhatust, samuti jääb puudu ka troostist ja hoolitsusest, mida kirik peaks ju kõikidele jagama. Inimeste meelest ei kuulu need küsimused moraali valdkonda ja nende lahendamine annaks võimaluse preesterkonda uuendada.

Mõned inimesed peavad kiriku suhtumist niisugustesse küsimustesse nagu abielueelne seks ja lahutus iganenuks ja nende arvates tuleks neid probleeme avalikult arutada ja pakkuda inimestele võimalust oma kaitseseisukohtade väljaütlemiseks. Teised inimesed arvavad, et kirik ei ole sündimuskontrolli ja homoseksuaalsusega seotud küsimusi – ehkki need on tohutu suure moraalse tähtsusega – piisavalt nähtavale toonud ja valgustanud, et pakkuda tuge inimestele, eriti olukorras, kui suur osa vaimulikest suhtub kõrvalekalletesse sallivalt.

Siiski on riskantne usuküsimuste ja tavaelu vahele joont tõmmata – oli ju aegu, mil katoliiklase jaoks oli patt näiteks reedeti liha süüa. Kui inimestelt nõutakse selliste reeglite järgimist, mis on vastuolus nende kogemuse ja terve mõistusega, siis pannakse sellega nende usk proovile. Eriti veel juhul, kui rikkumiste korral pigistatakse lihtsalt üks silm kinni ja igasugune avalik arutelu ja eriarvamused keelatakse ära. Praegu loodetakse, et paavst Benedictus leiab nendele probleemidele asjakohase lahenduse. Ja minu meelest kogu selle protsessi juhtimine sama oluline kui lahendused ja otsused.

Kokkuvõttes võib julgelt väita, et kirik on praegu kriisiseisundis ja täitsa kindlasti valitseb seal ka juhtimiskriis. Kirik ei saa olla edukas juht ei usklikele ega ka kirikuteenustujatele enne, kui ta õpib juhtima nii, nagu üht ülemaailmset organisatsiooni juhitakse, ja enne, kui ta vabaneb feodaalsest süsteemist, mis toimis siis, kui enamik inimesi oli harimatud, elu oli paikne ja sidekanalid olid primitiivsed.

See pole loomulikult lihtne ülesanne – tänapäeva kirik on tõesti suur ja mitmetahuline ettevõte, kus pole ka juhtimisalase väljaõppega töötajaid (kes polegi sellest ilmselt huvitatud). Samuti teevad olukorra keerulisemaks pühakirja seadused ja traditsioonid, kuid ülesande komplitseeritus ei ole vabandus, et sellest loobuda.

Paavsti jaoks on praegu põhiline jõuda äratundmisele, et kirik on halvasti juhitud ja see takistab edasist arengut. Kui ta seda mõistab ja tunnistab, siis on tal tee eluliselt oluliste muutuste tegemiseks lahti.

• Paavsti võimuses on kõikidele kirikuga seotud inimestele selgeks teha, et kiriku missioon ei välista heade juhtimisoskuste rakendamist. Nende vahel ei ole mingit vastuolu. Samuti peaks ta nõudma, et kiriku ressursse juhitaks igati professionaalselt ja efektiivselt.
• Paavst võib nõu pidada inimestega, keda ta usaldab ja kellel on suurte tööstus- või kaubandusettevõtete juhtimise kogemus.
• Paavst võib otsida näiteid parematest kirikujuhtimise meetoditest, levitada ning tutvustada neid.
• Paavst võib koos oma kolleegide ja teiste asjatundjatega arutleda kõige keerulisemate organisatsiooniliste probleemide üle, nt kuidas muuta kiriku juhtkonda professionaalsemaks ja kuidas ökonoomselt majandada, ilma et see õõnestaks piiskoppide autonoomiat.
• Ta võib analüüsida erinevusi arenenud ja vähem arenenud piirkondade vahel ja uurida, kuidas need võiksid mõjutada tema organisatsioonilisi meetodeid ja strateegiat muutuste elluviimisel.
• Paavst peaks endale selgeks tegema, kuidas käib igakülgselt toimiva juhtimisstruktuuri loomine kirikus.

Loomulikult on see pikaajaline protsessi ja nõuab kirikult põhimõttelisi muutusi. Muudatuste elluviimiseks võib kuluda aastaid, isegi aastakümneid – ometi on see ainus viis peatada kiriku mõjuvõimu edasist langust.

Paavst Benedictus on igati näidanud, et ta suudab kaitsta usku relativismi eest, ja tänu sellele on ta võitnud oma kolleegide usalduse. Ta teab ja tunneb neid probleeme paremini kui keegi teine. Ja tema võimuses on arendada kiriku haldus- ja juhtimisstruktuuri tasemeni, mis oleks igati kooskõlas kiriku üleva sõnumiga.

Frederick W. Gluck on töötanud McKinsey&Co tegevdirektorina ja ülemaailmse ehitusgrupi Bechteli aseesimehe ja direktorina. Ta on Kiriku Juhtimise Riikliku Ümarlaua (National Leadership Roundtable on Church Management) asutajaliige Ameerika Ühendriikides.