Kas hüpata pea ees külma vette või jääda turvaliselt kaldale?

2018. aasta 29. septembri hommik, kell on 8.34. Otsus on tehtud. Seda ei saa enam miski kõigutada. See päev tuleb erakordne…

Tänaseks on sellest kaugest hommikust saanud regulaarne aastaringne ujumine jääkülmas, külmas või jahedas vees.

*

Juhtidelt oodatakse otsuste tegemist. Kas ainult otsuste või õigete otsuste? Kes ütleb, mis on see õige otsus? 24-aastase noore juhina olid sellised mõtted sageli mu peas. Püüdsin omandada otsustamisoskust vanematelt-kogenumatelt kolleegidelt. Katsusin aru saada, millele tuginevad nemad, kui keerulisi olukordi lahendavad. Aga see, mis ma nägin, polnud sugugi täies mahus see, millest mina oleksin tahtnud lähtuda. Nii otsisingi oma viisi või teed.

Aastaid (isegi peaaegu 10 aastat) hiljem sain endale esimese mentori. Olen selle suhte eest siiani tänulik. Meie aruteludes koorus päevavalgele hoopis uus otsustamise tahk. Nimelt mõistsin, et minu jaoks ei ole enam küsimus õiges või vales otsuses, vaid hoopis selles, milline on piisav hulk infot, et otsus teha. Taipasin, et mõnikord venis otsuse tegemine minu tunde pärast, et mul pole ikka veel küllaldaselt infot, et õiget otsust teha. Öeldakse küll, et otsustamine, isegi piiratud info korral, on parem kui otsustamata jätmine.

Oota, kas sa tahad mulle öelda, et oleksin siis pidanud hüppama jääkülma vette teadmata, kas mul võivad sellest süda seisma jääda, jalad krampi tõmmata või näpud otsast külmuda? Hullumeelsus!? Või siiski mitte?

Eks me teeme juhina ju igapäevaselt otsuseid enamasti piiratud infohulga põhjal. Kas me lahterdame siis selle ka hullumeelsuseks? Millal oli viimati see hetk, kui tundsid, et sul on laual vastused kõikidele küsimustele, ja olukorrad, mis võivad otsust ja selle tagajärgi mõjutada, on tõesti igast küljest läbi vaagitud? See on ideaalpilt, aga mitte tegelikkus.

Kas minu otsus külma järvevette minna sündis kiirelt ja spontaanselt? Pean tunnistama, et mitte. Tagantjärele ennast analüüsides leidsin, et eks ma ikka tegelesin vajaliku info kogumisega. Lugesin artikleid taliujumisest, jälgisin taliujujate gruppe sotsiaalmeedias, vestlesin inimestega, kes sellega järjepidevalt tegelesid, ja käisin isegi alguses teisi suplejaid vaatamas ning julgust kogumas.

Aga sisetunne, intuitsioon? Kui oskuslikult ja teadlikult me seda abimeest otsuste tegemisel kasutame? Olen nõus, et oma sisemist häält tuleb õppida kuulama. Ja mitte ainult – ka usaldama. Minu jaoks aitas sidet sisemise häälega tugevdada holistiline treening, kus ma hakkasin tänu harjutamisele aru saama, kuidas selle hääle kuulamine tegelikult välja näeb. Hiljem Fontese kogenud koolitajate käe all mentoriks õppides taipasin, millise eelise tugev ja teadlik side iseendaga mulle lõi.

Milleks siis kogu see info kogumine? Äkki oleks pidanud lihtsalt silmad kinni panema ja küsima endalt, kas ma nüüd lähen vette või ei lähe. Kõlab lihtsamalt kui selle teostamine, sest tegelikult olin ma seda küsimust endalt mitu korda juba küsinud, aga ma ei tahtnud uskuda vastust, mille ma iga kord sain.

Tol septembripäeval ei tundunud vetteminek enam mitte niivõrd otsusena, vaid iseenesestmõistetava veendumusena. Samas usun, et info kogumine tuli kasuks. Taipamisena tuli minu jaoks see, et oleksin oma sisetunnet rohkem usaldades säästnud nii energiat kui aega info kogumisel ja see oleks aidanud mul kiiremini õige otsuseni jõuda.

Täna pika rahuliku väljahingamise saatel nullkraadisesse vette laskudes olen tänulik selle karastava otsuse eest. Jääkülm vesi täidab mu pea mõnusa tühjusega, et saaksin energiast pakatavana edasi minna.