Kivi, mis põleb – põlevkivi

Rahvajutte kummalisest põlevast kivist on meie folkloorist teada mitmeid – kord olla imelikust pruunist kivist ehitatud saun, mis kütmise ajal heleda leegiga põlema süttis ja hetkega maani maha põles, kord jälle olevat lõkkele kaitseks ümber tõstetud kivikamakad ise põlema läinud ning suure tulekahju tekitanud. Neist ja teistest sarnastest legendidest pärineb ka maavara rahvapärane nimetus põlevkivi. 

Esimesed kirjalikud andmed põlevkivi meenutavatest leidudest siinsetel aladel pärinevad 1777. aastal ilmunud August Wilhelm Hupeli koguteose „Liivi- ja Eestimaa topograafilised sõnumid“ teisest köitest, kus autor jutustab väikesest mõisast, mille all leidub „kivi, mis annab õli“. 

Tolli kraavid  

Kohaliku põlevkivi avastamise loos mängis juhuse tõttu olulist rolli Kukruse mõisa omanik Herman Robert von Toll (1802–1876), kes alustas 1860. aastate keskpaigas oma maadel ulatuslikke kuivendustöid. Kaevamise käigus leiti nelja ja poole meetri sügavustest ning kolme kuni viie meetri laiustest kraavidest lubjakivi meenutavat ilusat helepruuni kivimit, mida mõisnik tahtis kasutada teede sillutamiseks. Teekattematerjaliks plaanitud kivihunnik süttis aga teadmata põhjusel põlema ja ehmatas töölisi, kes viisid isesüttinud kivitükid härrale näha. Härra neid väiteid tõsiselt ei võtnud ja olevat „saatanlikke“ kive vaadates pahaselt öelnud „kivi nigu kivi“, kuid käskinud meestel igaks juhuks ettevaatlik olla, et maapind ja lähedal asuvad hooned põlema ei läheks. Kuulujutud põlevatest kividest aga levisid visalt ja kuna kraavidest tuli pruuni kivimit aina juurde, otsustas von Toll seda oma viinaköögi suurtes ahjudes koos puiduga katseliselt siiski põletada. Kivim ajas küll tossu ja lõhnas halvasti, kuid küttis ahjud pikaks ajaks kuumaks. Viinaköögi ahjusid hakati edaspidi edust kannustatuna kütma kuivenduskraavidest välja kaevatud kividega. Kui need kivid otsa said, lasi mõisnik viinaköögile vajamineva kütte jaoks spetsiaalse karjääri rajada. Eesti esimene põlevkivikarjäär oli aga kasutuses üsna lühikest aega, sest kõrge väävlisisaldusega kivim lõhkus kiiresti viinaköögi rauast aurukatla ja korstna ning selle kasutamisest loobuti. Rahvasuus „mõisa kaevikuks“ või „kuristikuks“ kutsutud mahajäetud kaevandus kasvas aastakümnetega rohtu ja unustati. 

Kukruse kiht ehk kukersiit 

Siinse põlevkivi ristiisaks oli aga tuntud baltisaksa geoloog, akadeemik Carl Friedrich Schmidt (1832–1908), kes 19. sajandi keskel uuris ja kaardistas Eesti ala erinevaid geoloogilisi kihistusi. Just tema koostatud kaartidele on esmakordselt märgitud ka põlevkivi. Ühe oma ekspeditsiooni käigus sattus Schmidt ka Kukrusele ja nägi Robert von Tolli kuivenduskraave, mis juhuslikult olid kaevatud täpselt põlevkivi avamusalale ehk piirkonda, kus seda kattis ainult õhuke pinnaseriba. Kraavide seinu uurides avastas ta helepruuni kivimi lademe ja otsustas selle leiukoha järgi nimetada Kukruse kihiks. Sellest tuletatud termin kukersiit võeti hilisemal ajal kasutusele kogu Eestis leiduva põlevkivi üldnimetusena. Kuigi Schmidt oli põlevkivi energiaväärtusest teadlik, ei pidanud ta selle kaevandamist otstarbekaks, kuna arvas, et kihi paksus on selleks liiga õhuke. Samal arvamusel olid teisedki põlevkivi uurinud teadlased ja seetõttu ulatuslikumat kaevandamist ei alustatud. 

Olukord muutus Esimese maailmasõja ajal, kui juurdepääs Vene impeeriumis seni kasutusel olnud kivisöevarudele halvenes. Eriti teravaks muutus olukord enam kui miljoni elanikuga pealinnas Petrogradis, kuhu oli keerukas sütt vedada. Kütusekriisile otsiti kiiret lahendust ja ühe variandina tõstatus geograafilise läheduse tõttu Kukruse põlevkivi. Vene geoloogi, professor Nikolai Pogrebovi (1860–1942) juhtimisel alustati intensiivseid uuringuid, mille käigus avastati tänase Kohtla-Järve linna lähistelt kordades suuremad ja puhtamad põlevkivilademed, kui seni oli arvatud. Uuringute tulemusena rajati 1917. aastal Pavandusse, Kukrusele ja Järvele karjäärid ning alustati esimesi kaevetöid. Planeeritud ulatuses kaevandamist sõjakeerises siiski käima lükata ei jõutud, sest puudus vajalik tehnika, töölisi oli vähe ja transport keeruline. 

Strateegilise tähtsusega maavara 

Tõelise hoo sai põlevkivi kaevandamine ja uurimine sisse pärast iseseisva Eesti riigi loomist, kui loodusvarad kuulutati maaseadusega riiklikuks omandiks ja nende kasutuselevõtmist hakati igakülgselt doteerima. Kuna majandusliku- ja energeetilise sõltumatuse saavutamist peeti Eesti julgeoleku seisukohalt erakordselt tähtsaks, muutus põlevkivitööstus üheks olulisimaks riiklikuks prioriteediks. 

Põlevkivitööstuse- ja tehnoloogia arendamise mõjukaimaks eestkõnelejaks ja organisaatoriks kujunes inseneriharidusega Märt Raud (1878–1952). Tema eestvedamisel asutati 1918. aasta novembris Riigi Põlevkivitööstus ja juba mõne kuu pärast algas töö Esimese maailmasõja lõpul rajatud karjäärides. Iseseisvuse algaastail võeti veel suhteliselt tundmatu põlevkivi tänu Raua korraldatud laialdasele propaganda- ja selgitustööle kütusena kasutusele paljudes Eesti tööstusettevõtetes, teiste seas Franz Krulli masinaehitustehases ning Kunda ja Aseri tsemenditööstuses, põlevkivi suurtarbijaks kujunes ka siinne raudtee. Hüppeliselt suurenenud nõudluse täitmiseks laiendati seniseid karjääre ning rajati juurde uusi, 1920. aastal alustas tööd juba esimene maa-alune kaevandus Kukrusel. Tööstuse arendamise kõrval panustati ka vajaliku taristu loomisesse – Kohtla ja Järve kaevanduste lähedusse rajati suured töölislinnakud, põlevkivi transpordiks ehitati haruraudteed jm. Kulukatesse arendusprojektidesse hakati lisaks riigikapitalile järk-järgult kaasama nii kodu- kui välismaiseid erainvestoreid. Põlevkivitehnoloogia ja -keemia arendamiseks rajati 1921. aastal Kohtlasse spetsiaalne uurimislabor ja õlitehas, kus katsetati põlevkiviõli tootmist kuivdestilleerimise ehk utmismeetodil. Tippteadlaste läbiviidud katsed olid edukad ja aastatel 1924–1942 ehitati juurde veel neli õlivabrikut, kus hakati põlevkiviõli baasil valmistama kütte- ja immutusõli, bituumenit ja mootorikütust. 

Kõige edukamaks kujunes meie põlevkivitööstusele 1930. aastate teine pool, mil suurem osa kasumist teeniti juba põlevkiviõli toodete müügist välismaale. Tähtsaimaks eksportööriks sai Teise maailmasõja eelsel ajal Saksamaa, mille hiiglaslik sõjatööstus vajas suurtes kogustes kütusevarusid. Kokku kaevandati kahe maailmasõja vahelisel perioodil Eestis enam kui üheksa miljonit tonni põlevkivi. 

Teise maailmasõja järgsel perioodil loobus enamik maailma riike põlevkivi kasutamisest, sest see oli naftaga võrreldes oluliselt kallim. Eestis põlevkivi kaevandamine jätkus ja selle peamisteks tarbijateks kujunesid Eestit ning Leningradi linna ja oblastit elektriga varustanud soojuselektrijaamad. Siinse põlevkivitootmise tipphetk saabus 1980. aastal, seejärel hakkasid mahud langema, sest nõukogude liidus käivitati mitu uut tuumajaama ja nõudlus põlevkivienergia järele vähenes. Kaasajal püütakse põlevkivi järk-järgult asendada mitmesuguste taastuvenergiaallikatega.