Klaasist saun – palun! Õhku ehitatud hiidmaja keset Tallinna – palun!

This story isn't available in English yet

Showing the original in inglise. A translation is on the way.

December 13, 2014 · 7 min· Updated June 1, 2026

Klaasist saun – palun! Õhku ehitatud hiidmaja keset Tallinna – palun!

Veel samal teemal:

Author

Marika Tomberg Read more from this author

Saage tuttavaks – noore põlvkonna kõige irriteerivam arhitekt Indrek Allmann Indrek Allmann on noorema põlvkonna arhitekt, kelle ehitised torkavad sõna otseses mõttes silma. Ja iga uue ehitisega üha rohkem. Marika Tomberg uuris, kuidas mõtleb tänavu Arhitektide Liidu esimeheks valitud mees. Loominguliste inimeste juhtimine – see õnnestub siis, kui mul õnnestub oma meeskond õhutada end väljendama „Loominguliste […]

Saage tuttavaks – noore põlvkonna kõige irriteerivam arhitekt Indrek Allmann

Indrek Allmann on noorema põlvkonna arhitekt, kelle ehitised torkavad sõna otseses mõttes silma. Ja iga uue ehitisega üha rohkem. Marika Tomberg uuris, kuidas mõtleb tänavu Arhitektide Liidu esimeheks valitud mees.

Loominguliste inimeste juhtimine – see õnnestub siis, kui mul õnnestub oma meeskond õhutada end väljendama

„Loominguliste inimeste juhtimine on väga spetsiifiline,“ tõdeb Allmann. „Mulle on mitmed sõbrad, kes juhivad Eestis suuri ettevõtteid, õlale patsutanud ning toetust avaldanud. Nad on soovinud jõudu ja edu, väljendades, et nemad ei kujuta ette, kuidas on võimalik arhitekte juhtida. Mina tõlgendan seda nii, et mul on lootust sellega toime tulla, kui ma saan oma meeskonda õhutada end väljendama. Ühtpidi küll suunata, et tekiks ühtne raamistik, terviklikult mängiv tulemus just nagu orkester. Teisalt peaks igal instrumentalistil olema võimalik mängida ning teostada end loominguliselt oma instrumendi piires.“

Indrek Allmanni arvates on meeskonnas oluline inimeste õige komplekteerimine ning igale inimesele koha leidmine vastavalt tema oskustele ja huvialadele.

Ta mõtiskleb, et võib-olla see ongi loominguliste persoonide ühtselt mängima panemisel kõige olulisem. „Liidu liikmetele oleks ilmselt parim, kui juhtimist justkui poleks märgata, aga nende tegevust võimaldav taust töötaks ja liiguks pisitasa paremuse poole,“ arutleb Allmann.

Arhitekt kui eksport

Noor arhitekt selgitab, et arhitektuuri ekspordist rääkides tuleb alati aru anda, et ehituskunst on küllalt lokaalne. Stiilide liikumine ja internatsionaalne stiil on küll olemas olnud, aga kohalikud arhitektid on neid alati tõlgendanud ja interpreteerinud. „Kui tutvume Eesti funktsionalismiga, siis on meil ju lausa maailmas ainulaadne termin – paefunktsionalism. Sellisest raskepärasest materjalist kergelt mõjuva arhitektuuri loomine on küllaltki vastuoluline ettevõtmine,“ räägib Allmann.

„Rahvusvaheliselt, väljaspool oma koduturgu tegutsevate arhitektide arv on küllaltki väike ja riigiti erinev, näiteks Saksamaal on see kolm protsenti. Euroopas on ekspordis tublimad suhteliselt väiksed riigid, nagu Taani ja Holland, kes võiks ka meile eeskujuks olla,“ arvab Allmann. Arhitekt selgitab, et nendes riikides on leitud, et loometööstus on üks selline tööstusharu, mida on võimalik eksportida ning tuua riiki selle kaudu uusi väärtusi. Seetõttu ongi kõik nii Taani disaini kui ka arhitektuuriga tuttavad.

Sisuliselt tähendab see, et need riigid on nähtavalt ja suurelt panustanud oma arhitektide tutvustamisele terves maailmas, selgitab ta. „Sellest kontekstist vaadatuna on eestlased ka juba täna kaunis tublid, mälu järgi öeldes moodustab meie sektoris ekspordi osakaal kogumahust kuni seitse protsenti.“

„Kui vaadata, kes on Eestis läbi löönud, siis võin öelda, et arhitektuuri eksporti saab teha kahel viisil: üks on osavõtt rahvusvahelistest arhitektuurikonkurssidest ja võidutööde tellimuste saamine nende kaudu. Teine pool on otselepingud käsikäes investoritega. Näiteks Eestisse on nii jõudnud koos itaalia investoritega itaalia arhitekte.“ Allmann selgitab, et kui investor läheb teise riiki kinnisvaraarendusega tegelema, võtab ta oma riskide maandamiseks kaasa inimese, keda ta tunneb ja usaldab ning kes räägib temaga samas keeles, oma arhitekti. Üks konkursse võitev särav täht ei jõua paraku ekspordi majanduslikus võtmes kunagi nii palju ära teha, kui kümme vähem säravat, kuid samas on säravat tähte vaja, et riik oleks selles valdkonnas tunnustatud, on arhitekt Allmanni veendumus.

Ainulaadne arhitektuuribüroo Eestis

„Meie arhitektuuribüroo on Eestis suhteliselt ainulaadne, sest meil on algusest peale olnud partnerite vahel tööjaotus. Mina tegelen arhitektuuri poolelt nii uurimistööde kui ka arenguga, mida oleme oma ettevõttes väga oluliseks pidanud. Samuti uurin materjale ning analüüsin süvitsi taastuvenergia teemasid ja energiasäästlike hoonete projekteerimist. Hobist tulenevalt tegelen ka vesiehituste, näiteks sadamate planeerimisega.

Teine arhitektist partner analüüsib meditsiinivaldkonna ruumilisi küsimusi ning kavandab tehnoloogiliselt ülikeerukaid rajatisi. Tema käe alt on tulnud mitmete haiglate arengukavad ning suurhaiglate projektid koos tehnoloogiaga. Kolmanda partneri ülesanne on firmat juhtida ja see on andnud meile arhitektidena võimaluse süveneda erialalistesse küsimustesse ning iseenda arendamisse,“ kirjeldab Allmann tööjaotust. Ta lisab, et kuna pole olnud vajadust tegeleda ettevõtte igapäevase juhtimisega, on ta saanud olla erialaselt efektiivne.

Hooned, mis panevad tavaarusaamad proovile

Tallinna uus ratsaspordibaas

„Bürooga me teeme seda, milles me oleme head, ja head me oleme keerukate objektide projekteerimises, mis nõuavad keskmisest enam läbitöötatust,” sõnab Allmann. „Ma loodan, et mul õnnestub jätkuvalt tegeleda ka materjali innovaatikaga. Üks uuemaid projekte, mille ehituse algust ma väga pingsalt ootan, on Tallinna ratsaspordibaas, millest tuleb Eesti suurim puitehitis. See on suisa nii suur ja lahendatud viisil, et tõenäoliselt leiab kõlapinda ka laiemas regioonis, Skandinaavias, tänu oma innovaatilisele puitkonstruktsioonile.”

Allmanni sõnul on ahjusoe projekt valmis ning ootab finantseerimisotsust
ja ehituse algust. Projekt olevat nõudnud koos päästeametiga ka tuletõrjenormide ümbermõtestamist ning tegelikult väljub see ehitis suure kaarega tavapärase projekteerimise raamistikust. „Maneeži konstruktsiooni loomiseks kirjutati eraldi tarkvaraprogramm ning arhitekti mõte edastati selle kaudu inseneridele,“ kirjeldab arhitekt.

Allmann arvab, et insenerid poleks seda ülesannet nii lahendanud – see oli arhitekti loodud innovatsioon, mis lõi hoonele uue karakteri. Ta lisab, et valminud makett esindas Eestit ka Londonis kuu aega kestval suurel arhitektuurifestivalil, äratades seal tähelepanu ning tänaseni käib makett jätkuvalt mööda näitusi.

Eesti esimese energiasõltumatu hoone looja

„Vahel olen kirjeldanud end kui taastuvenergia pessimisti või skeptikut. Kuid samas olen loonud eksperimenteerimiseks endale ühe Eesti esimese elektrivõrgust sõltumatu majapidamise,” väidab Allmann. „Tegelen sellega, et ka transport oleks taastuvenergiapõhiselt lahendatud. Siiamaani on taastuvenergia teemat käsitletud meil viisil, et saab teha kas ilusa või energiatõhusa maja. Mitte korraga. Tegelikult ongi neid kahte asja väga keerukas kokku panna, sest see nõuab arhitektilt sisuliselt topelt tööd.“ Allmann on seisukohal, et energiasäästu teemat tuleb väga põhjalikult tunda, et see ei hakkaks pärssima loomingut; on ju arhitekti esmaseks ülesandeks luua kvaliteetne keskkond ning mõtestada, milleks ta midagi teeb. „Kui me asuksime projekteerima linna vaid energiatõhususest lähtuvalt, siis ma julgen väita, et keegi ei tahaks seal elada. See muutuks rusuvaks ja mehaaniliseks.” Noor arhitekt on kindel, et igas inimeses on peidus loomingulisus, millele ta vajab toitu enda ümber, ning seetõttu peab arhitekt energiatõhususe teemat ise hästi tundma, seda ei saa taandada vaid spetsialisti konsultatsiooni tasemele.

Rävala ärimaja

„Mulle meeldis ühe Eesti ärimehe ütlus, et hea maja on see, mille ees sa tahad oma last pildistada. Ma tunnen, et mul on elus õnnestunud mõned sellised hooned luua, mille ees käivad vahel suisa noorpaarid ennast pildistamas – naljaga pooleks öeldult on see vist veel kõrgem tase,“ räägib Allmann. „Tegelikult on ka Rävala maja teadlikult projekteeritud irriteerima ehk teadlikult natuke nihestatult lahendama neid probleeme, mida tekitab sellise suure hoone paigutamine linnaruumi. Lisaks: kui ette on antud ehitusmaht, siis loomulikult on seda õigem kasutada kõrgemal, seal, kus avanevad parimad vaated,” leiab Allmann.

Arhitekt selgitab, et hoone paikneb keerulises kohas, kus justkui oleks pidanud läbi minema Rävala tänava pikendus ning juba paarkümmend aastat on selge, et kunagi kavandatud kujul seda ei sünni. Tänane küsimus on, kuidas Rävala puiestee võiks suhestuda tulevase Maakri ärikvartaliga, mis otsib sidet vanalinnaga, leiab Allmann. „Mul on tunne, et Rävala puiestee võiks osaliselt muutuda suisa rohealaks. Vähemalt ühe sõidusuuna ulatuses võiks sõidutee kujundada ümber jalakäijate tsooniks. Rävala puiestee peab leidma endale uue identiteedi,” mõtiskleb arhitekt.

Klaasist saun maailma arhitektuurifestivalil

„Suured objektid on need, mis toovad leiva lauale. Kasvõi seesama Kentmanni maja on arhitektuuriliselt olnud väga tugev proovikivi. Samas nende kõrvale on õnnestunud teha mõned väiksemad objektid,“ räägib Allmann. Arhitekt lisab, et paar aastat tagasi äratas suurt rahvusvahelist tähelepanu üks pisike üheksaruutmeetrine saun, mis oli valmistatud üleni klaasist, sh kandekonstruktsioonid. See pisike saun valiti maailma arhitektuurifestivali finaali, kus see võistles maailma absoluutsete staararhitektide Hiinasse loodud projektidega. Saun asub ühel Lääne-Eesti saarekesel.

Ja see saun töötab väga hästi,“ kinnitab Allmann uhkusega

„Finaalis osalemine oli mulle omamoodi huvitav kogemus. See mõte oli peas juba kaua olnud, kuid ei leidnud õiget inimest, kellele seda kohe pakkuda. Muidugi oli selle ehitus ka tehniliselt keerukas. Tellija sõbrad kõik väitsid, et nii ei saa ju teha. Aga tänaseks on kõik need sõbrad pidanud seal saunas oma sõnu sööma.

***

Ruumikultuur tuleb mul geenidest

Noorena on nagu ikka kõik teed lahti. Enne arhitektuuri juurde jõudmist huvitusin IT-st. Juba gümnaasiumi õpilasena käisin aktiivselt Küberneetika Instituudis ja teiste ülikoolide teaduslaborites programmeerimist harjutamas. Ruumikultuuriga tegelemine on ilmselt siiski midagi geenidest, sest pärinen suguvõsast, kus ehitusmeistrid ja ehitusega tegelevaid inimesi on olnud mitmeid põlvkondi järjest, sealjuures ka matemaatikuid. Teiselt poolt kulgeb sugupuus väga tugevalt ka muusikute ja kunstnike liin. Ilmselt suunasid need mõjurid mind valima arhitektuuri tee.

***

Indrek Allmann

Sündinud 8. detsembril 1972 Viljandis. 1999. aastal lõpetas Eesti kunstiakadeemia arhitektuuri eriala.
Alates 2004 juhtivarhitekt/partner Arhitektuuribüroo Pluss OÜ. Tuntumad tööd on Hotell L ́Ermitage ja Nordic Hotels Forum Tallinnas, Tulbi-Veeriku korterelamud Tartus, paariselamu Lucca tänaval Tabasalus ning Eesti Metodisti Kiriku Tartu Püha Luuka koguduse kirik.

2014. aastal valiti Eesti Arhitektide Liidu esimeheks.
Hobid: vabatahtlik merepäästja, loodusfoto, jalgrattasõit, energiasõltumatu talu peremees Kesselaiul.

Pilt: By Reio Avaste – Reio Avaste, CC BY-SA 3.0, https://commons.wikimedia.org/w/index.php?curid=14761114