Kolmanda paiga tõusnud väärtusest

Kolmanda paiga mõiste tõi kasutusele Ameerika sotsioloog Ramon Oldenburg. See tähendab ühiskondlikku kohta, kus me veedame aega kodu ja töö vahel, nt kohvikut, pubi, klubi, trenni, kontserti, parki jt, kus saame sõpradega kokku, soetame uusi tutvusi, suhtleme… Prantsuse revolutsioon küpses Pariisi kohvikutes, brittidel ja iirlastel on paljud uued asjad sündinud pubides.

Oleme neid kohti võtnud loomuliku osana elust, kuid võimalik, et enne pandeemiat me väga ei adunud, kui olulised need meile on. Kolmandad paigad on nimelt kaugelt rohkemat kui ainult mõnusad ajaveetmise kohad.

Kolmandates paikades sünnivad sõprussuhted, seotus ja kuuluvustunne. Need on alati olnud mõttevahetamise kohad, kus sünnivad uued ideed ja küpsevad plaanid. Selliseid kohti iseloomustab neutraalsus, st seal on vähe või pole üldse kohustusi ning ametile, ühiskondlikule, majanduslikule või hierarhilisele staatusele ei omistata suuremat tähelepanu. Vestlus on olulisel kohal, aga erinevalt töistest koosolekutest on see mänguline, ettearvamatum ja huumoriküllane. Kui töö on struktureeritud ja kodu privaatne koht, siis kolmandad kohad on lõdvestumiseks.

Rohkem kui aasta on selliste mitteformaalsete kogunemiste võimalus olnud vähem või rohkem piiratud. Pandeemia alguses juhtus samaaegselt kaks asja: paljudel inimestel langesid töö ja kodu ühte (kuigi see protsess toimus nagunii) ja üleöö kadusid ära paljud kolmandad paigad. Töö ja kodu kattumine tõi kaasa sageli märkamatuks jääva vaimse ülekoormuse, kusjuures ilma võimaluseta seda vahest vabamas õhkkonnas välja ventileerida.

Ühtlasi vähenes võimalus olla sotsiaalselt otsekontaktis teiste inimestega ja kogeda kuuluvustunnet. Need kaks asja on aga olulised, et olla tõhus ja vaimselt võimekas. Ükski kodukontor, tehnika ega virtuaalüritus ei asenda sotsialiseerumist ja eneseväljendusvõimalust, ent need on asjad, millel on kriitiline tähtsus inimese vaimsele tervisele ja heaolutundele. Ja võimalik, et veidi üllatavalt ei tunne ennast kõige üksikumana mitte vanem põlvkond, vaid praegu 20. aastate alguses olev generatsioon.

Mis saab edasi? Elu hakkab samm-sammult tavapärasesse rütmi pöörduma, kuid kas sõprade ja töökaaslastega kokkusaamine on endine? Pole kahtlust, et seda väga oodatakse, aga igaühele ei meeldi lähedal istuv seltskond, kellel on distantsi hoidmisest ja muudest ohutusnõuetest täiesti ükskõik. Praegu veel on sellised asjad olulised. Ja kui valmis me oleme pubis või üritusel suhtlema täiesti võõrastega ehk kui palju sotsiaalsust me endale lubame?

Ilmselt läheb vabama suhtlemiseni veel mõnevõrra aega ja arvatavasti eelistavad paljud esialgu olla tuttavas seltskonnas. Igal juhul pole pandeemia ajal uksed sulgenud lemmikoht või ära jäänud üritused sugugi ainult majanduslik küsimus. Vähenenud sotsiaalset sidusust ja vaimset heaolu on keeruline ja vahest ka mõttetu rahaks ümber arvestada, aga koos sõpradega või töökaaslastega veedetud mõnusat pubiõhtut tasub nüüd veelgi rohkem hinnata.