Kõrge pinge. Eesti elektritööstuse ajaloost

Hookuspookus

Sõna elekter pärineb vanakreeka keelest (kr ēlektron) ja tähendab merevaiku. Juba antiikajal täheldati, et kui villa või loomanahka vastu merevaigutükki hõõruda, hakkab see seemneid, juuksekarvu, linnusulgi ja muid kergemaid esemeid enda poole tõmbama. Tunti ka looduses tekkivat elektrit, näiteks välku ja nn Püha Elmo tulesid (helendus, mis tekib äikeselise ilma ajal koroonalahenduse tõttu ümber teravate kontuuridega objektide) ning elektrirai võimet tappa laenguga oma saakloomi. Pikka aega osati neid pealtnäha erinevaid nähtusi siiski ainult kirjeldada, omavahel seostada ja seletada aga mitte.

Inglise astronoom ja füüsik William Gilbert tõestas alles 1600. aastal, et merevaiguga sarnaselt on külgetõmbejõud paljudel teistelgi materjalidel ning võttis elektrinähtuste iseloomustamiseks kasutusele mõiste electricus.

Otsustav läbimurre elektri olemuse ja kasutamise võimaluste uurimises saabus 19. sajandil, kui sai selgeks, et lisaks ahhetamapanevale hookuspookusele saab seda ka praktilisemal otstarbel kasutada. Paljude teadlaste – Alessandro Volta, André-Marie Ampère’i, Michael Faraday’, Georg Simon Ohmi, Ernst Werner von Siemensi, Thomas Alva Edisoni, Nikola Tesla jt – avastused muutsid maailma lühikese perioodi jooksul sarnaseks sellele, millisena seda tänapäeval näeme. Elektrijaamad, mis algselt rajati ainult üksikute vabrikute tarbeks, kasvasid 20. sajandi alguseks aga sedavõrd võimsateks, et nende abil oli võimalik energiaga toita juba terveid linnu ja suuremaid piirkondi.

Saagu valgus!

Eesti ei jäänud tehnilises arengus maailmast maha – elekter jõudis siinsetesse suurematesse vabrikutesse juba 1880. aastatel. Alternatiivsest energiaallikast olid eeskätt huvitatud töösturid, kes nägid selles võimalust muuta tootmine odavamaks, kiiremaks ja mugavamaks. Esimesed dokumenteeritud teated elektri kasutamisest pärinevad Kreenholmi manufaktuurist, kus 1882. aasta kevadel pandi transmissiooniseadmete abil tööle mõne kilovatise võimsusega alalisvooludünamod, et valgustada ettevõtte ruume. Algsete tulemustega ei jäädud aga rahule, sest uued n-ö pirnid ei hõõgunud gaasilampidest oluliselt eredamalt, mistõttu jätkati tehnoloogilisi arendusi. Kaks aastat hiljem käivitati tugevamad, viie-kilovatised dünamod, mis võimaldasid juba märksa eredamat ja ühtlasemat valgustust. Kreenholmi eeskujul asendati gaasivalgus elektriga veidi hiljem ka Wiegandi ja Drümpelmanni masinatehastes Tallinnas. Innovaatilise energiatootmisega paistis silma Kunda tsemenditehas, kuhu 1893. aastal ehitati hüdroelektrijaam, mis käivitas kahesajakilovatise võimsusega generaatori ja pani tööle ka masinad. Tehas Dvigatel oli aga esimene, kus 1899. aastal võeti kasutusele vahelduvvoolugeneraator, mille jõudlus oli juba üle neljasaja vati.  

Paarikümne aasta jooksul aset leidnud tehnoloogiliste uuenduste tulemusel oli 20. sajandi alguseks oma väike elektrijaam juba paljudel Eesti vabrikutel ja suuremate töönduskompleksidega mõisatel. Need jaamad suutsid anda üksnes alalisvoolu, millest piisas tootmismasinate käivitamiseks ja lokaalsete vajaduste rahuldamiseks, välisvõrke neil siiski veel ei olnud.

Avalike võrkude loomine

Baltimaade esimene avalik elektrijaam ehitati 1907. aastal Pärnusse. Erinevalt teistest siinsetest jaamadest ei olnud see seotud ühegi konkreetse ettevõttega ja tootis energiat ainult linna tarbeks. Sarnased linnaelektrijaamad ehitati 1910. aastal Tartusse ja Viljandisse, veidi hiljem ka Võrru ja Valka ning see tõi kaasa elektrikasutajate arvu kiire kasvu. Tooni hakkasid nüüd andma individuaalsed väiketarbijad ja kuigi elektri hind oli esialgu suhteliselt kõrge, oli soovijaid oluliselt rohkem kui uued jaamad jõudsid toota.

Tallinnasse ehitati esimene avalik elektrijaam alles 1913. aastal, sest kubermangu keskuses tegutsevatel suurtel vabrikutel ja tehastel olid oma lokaalsed jaamad ning seetõttu ei olnud üldise võrgu ehitamiseks nii teravat vajadust kui väiksemates linnades. Lühikeseks ajaks jäi valminud jaam tarbijate vähesuse tõttu koguni kahjumisse, kuid Esimese maailmasõja ajal tekkinud petrooleumikriis tõi uuele energiatootjale kiiresti kliente juurde ja peagi ületasid linna vajadused juba jaama võimekuse. 

Sõja-aastatel hüppeliselt suurenenud elektrivajadus sundis arendama uusi tehnilisi lahendusi, millest tähtsaim oli pikemate ühenduste loomine ja võrkude laiendamine. Esimene asulatevaheline liin kogupikkusega 17 kilomeetrit rajati 1918. aastal Kunda-Aru elektrijaamast Rakverre. Soisel pinnasel kulgenud ühendus, mis ehitati sõjaväe kaasabil valmis vaid paari kuuga, kujunes iseseisva riigi algaastatel ulatuslikuma haardega võrkude loomisel oluliseks eeskujuks.

Kohalik tooraine

Koos omariikluse väljakuulutamisega saabus elektrilevi arengusse uus ajajärk. Energeetilise võimekuse saavutamine muutus nüüd riiklikult tähtsaks strateegiliseks prioriteediks ja sõltumatuse alustalaks. Kesksete elektrijaamadena ehitati välja Tartu lähistel paiknev Ulila, Läänemaal asuv Ellamaa ja Harjumaad varustav Jägala jaam. Ülekandevõrkude nõrkusest tingituna rajati Eesti väiksematesse linnadesse ja alevitesse veel arvukalt munitsipaalalluvuses või erakapitalipõhiseid lokaalseid jõujaamu, mille võimsus kattis kohaliku vajaduse. Erinevate võrkude ühendamiseks ja üleriigilise elektrisüsteemi rajamiseks asutati 1936. aastal Eesti Rahvuslik Jõukomitee. Kavade kohaselt pidi keskseks energiatootjaks saama uus elektrijaam Narvas või Kohtlas. Paraku jäid need kavad ellu viimata.

Uute elektrijaamade ja -ühenduste loomise kõrval tõusis iseseisvusajal esiplaanile ka kodumaiste loodusvarade uurimine ja kasutuselevõtmine, et tagada siinsete võrkude sõltumatu toimimine. Hüdroenergia ja turbakütte kõrval hakati jõudsalt arendama põlevkivitehnoloogiat, millel nähti suurimat tulevikuperspektiivi. 

Esimesena võeti põlevkivi kasutusele 1924. aastal Tallinna elektrijaamas. Lähtuvalt uue toorme eripäradest konstrueeriti ümber tehnoloogia ja küttesüsteem ning ehitati lisaks 40-meetrine metallkorsten, et põlemisel tekkinud must suits pealinna enda alla ei mataks. Mööda spetsiaalset rippteed transporditi põlevkivi kasutamisel tekkinud rohke tuhk vagonettidel kõrvalasuvasse randa ja kasvatati nii merest maad juurde (tekkinud tuhaväljale rajati aastakümneid hiljem linnahall).

 Pärast nõukogude riigipööret allutati elektrivõrgud uuele keskvõimule ja nende haldamiseks asutati trust nimega Eesti NSV Elekter. Teise maailmasõja ajal purustati suur osa siinsetest elektrivõrkudest ja uute süsteemide rajamisel sai prioriteetseks juba põlevkivikütuse kasutamine. Võimsamate jaamadena valmisid Narva lähistele 1959. aastal Balti Soojuselektrijaam ja 1973. aastal Eesti Elektrijaam, mis kokku tootsid energiat rohkem kui tarbida jõuti. 

Taasiseseisvumisjärgselt on siinset elektritootmist põhjalikult moderniseeritud. Energiajulgeoleku tagamiseks ehitati 2006. ja 2014. aastal Eesti ja Soome vahele elektri kahesuunalist liikumist võimaldavad merekaablid. Põlevkivikütuse kasutamist on aga pidevalt vähendatud, sellest täielikult loobuda ja taastuvenergiapõhisele elektritootmisele üle minna plaanitakse aastaks 2030.