Koroonaviirus: leke laborist, biorelv või lihtsalt ebaõnn?

Tartu Ülikooli professor, viroloog Andres Merits kinnitab, et koroonaviirus SARS-CoV-2pärineb nahkhiirtelt, olles seega looduslikku päritolu. Koroonakriisi tipp ei ole kaugeltki käes, mistõttu tulevikku silmas pidades on vaktsiini juba väga vaja. Kirjutab Paavo Kangur.

Professor Merits, kes on COVID-19 nõukoja liige, on osalenud Zika ja Chikungunya viiruste vastase vaktsiini kandidaatide väljatöötamisel. Ta valdab molekulaarset rakutehnoloogiat ja oskab „näppida“ viiruste struktuuri. Ta on ainukese eestlasena külastanud Wuhanis asuvat viroloogia tippkeskust State Key Laboratory of Virology.

„COVID-19-ga seotud probleemid on üle pea kasvanud ja muuga ei ole eriti aega tegeleda, aga teema on huvitav ja tasub kommenteerimist,“ nendib ta. „Hetkel on raske öelda, millal läks viirus üle inimesele. Lähim sugulane, mida teame, on 97 protsenti temaga identne. Viiruse kohta on see kolmeprotsendine erinevus päris suur. Seega on midagi vahelt puudu ja tõenäoliselt on see ka põhjus, miks teema üle spekuleeritakse.“

Olete Eesti Ekspressis nimetanud koroonaviirust liiga lolliks viiruseks, et olla disainitud biorelvaks? Mõned teised on öelnud ka, et äärmiselt salakaval ja ohtlik viirus.

Üks ei välista teist. SARS-CoV-2 on inimese viiruse kohta „noor ja loll“ ja kuidas teisiti saab olla, kui ta sattus meie sekka alles viis kuud tagasi. „Vanad head“ koroonaviirused, mis ei ole ka täiesti süütud tegelased, tegid seda 100–800 aastat tagasi. On kellelgi kahtlusi selles, et lollid (või nimetage neid viisakama sõnaga) võivad olla ohtlikud, eelkõige selle pärast, et nad on ettearvamatud? Sama on inimeste hulgas, sama kehtib paraku ka viiruste kohta.

Kuivõrd on võimalik, et tegemist on õnnetusjuhtumiga – laborist jalga lasknud viirusega?

See eeldaks, et laboris oli looduslikust allikast pärinev viirus. Pigem vähetõenäoline, sest seda ei ole siiani leitud. Laborist jalgalaskmist on paraku ette tulnud päris paljude viirustega, kuid enamasti on olnud tegemist mingite inimlike eksimustega. Näiteid selle kohta on palju, neid ei ole vaja välja mõelda ja minu teada ei ole neid ka salastatud. Viirustega töötamine ei ole kunagi päris riskivaba. Osalt põhjusel, et viirusekogused, millega laboris töötatakse, on haigestumiseks vajalikust kogusest väga-väga palju kordi suuremad. Sellise viirusekoguse juures võivad eksimusel olla väga tõsised tagajärjed, eelkõige uurijale endale.

Viirus on looduslik, selles ei ole kahtlust. See ei ole ka looduslikul – talle äärmiselt sarnasel ja praegu tundmatul – viirusel põhinev laboriprodukt. Mitte et sellise kavandamine oleks lausvõimatu ning et ei uuritaks, kas viirused loomadelt inimestele üle kanduvad. Sellised asjad on võimalikud ning äärmiselt olulised uurimistööks, kuid keegi ei teeks seda nii – infektsioonilise viiruse peal. Mitte põhjusel, et see oleks ilmtingimata ohtlik, vaid sellepärast, et nii see asi lihtsalt ei tööta. Iga viroloog, kes üldse on viirust „näppinud“, teab seda – teadsid ka hiinlased.

Viirusesse järjepanu erinevaid variatsioone sisse sööta ja nende hulgast töötavat leida ei õnnestu – viirus viskab otsekohe välja talle sobimatud muudatused. Ainus, mis töötaks, oleks kogu vajaliku komplekti – antud juhul rohkem kui kümne muudatuse – samaaegne sisseviimine.

Tehniliselt on see ülilihtne, kuid probleemiks on õige kombinatsiooni leidmine. See sarnaneb seifi avamisega – anna sisse õige kombinatsioon ja asi töötab. Probleem on kombinatsioonide äraarvamises. Kümme positsiooni (eeldades, et oli täpselt teada mida näppida – mis ei olnud nii) annab viiruse kontekstis kokku 10 485 760 000 000 000 kombinatsiooni ehk iga Hiina elaniku kohta veidi üle seitsme miljoni. Superarvutid ja hea intuitsioon küll aitavad seda vähendada, kuid numbrid jäävad ikkagi astronoomilisteks.

Muide, kui see oleks lekkeviirus, oleks leke olnud tõenäoliselt bioohutuse tase 2 laborist. Viirustega, millel puudub teadaolev võime inimest nakatada ja mille puhul ei kahtlustata inimestevahelist levimist, ei hakka keegi kasutama tase 3, veel vähem tase 4 laborit. See teeb asja palju kallimaks ja ei ole praktiline.

Kui suur äri on viiruste disainimine? Gripiviiruste disainimine pidi käima pidevalt, et välja töötada parim vaktsiin ja ennustada järgmisi gripiviiruse tüvesid.

See väide on õige ja ei kehti ainult gripiviiruste, vaid paljude teistegi kohta. Vaktsiinid ei ole peamine, need on ainult tühine osa disainimisest, kõige rohkem tehakse seda uurimistöö otstarbel. Kui mina peaksin hakkama SARS-CoV-2 vaktsiini tegema, alustaksin ka mina sellest. Zika vaktsiiniga nii tegingi, sama ka Chikungunya viiruse vaktsiiniga, see on muudest meetoditest lihtsalt kergem. Küsimus on muidugi, kas see on ka ohtlik ja kas seda võib kurjasti ära kasutada? Ettevaatust see muidugi nõuab, kuid reeglina ohtlik ei ole. Vaktsiinid on põhimõtteliselt ära rikutud viirused. Midagi katki teha ja ära rikkuda on tohutult lihtsam, kui midagi efektiivsemat ja paremini töötavat kokku panna. Kurjasti kasutamise peamine oht on hetkel mingi ajaloolise õuduse – eeskätte rõugeviiruse – taastootmine. Kahjuks on ka see üpris lihtne. Samas teha midagi täiesti uut ei ole praegu – ja ilmselt veel palju aastaid – võimalik, sest mitmes kriitilises kohas napib teadmisi ja arusaamist. Mingeid kindlaid viiruse funktsioone vastavalt uurija soovile modifitseerida on teatud määral siiski võimalik, kuid see ei ole lihtne.

Väidetavalt, piisava vaktsineerimistega hõlmatuse tulemusena, kujuneb elanikkonnal kollektiivne immuunsus. Kas karjaimmuunsus tekiks ka looduslikul teel?

Karjaimmuunsuse tekkimine läbi loodusliku valiku on liiga kallis. Karjaimmuunsus COVID-19 läbipõdemise teel on võimalik, kuid kardetavasti saab see toimuda vaid tihedas koostöös surnumatjatega. Karjaimmuunsus saab tekkida vaid kahel viisil: massilise vaktsineerimise või massilise läbipõdemise teel. Esimene variant hetkel puudub. Massilise läbipõdemise jaoks on vajalik, et eeldatavasti põeb ühe või mitme hooaja jooksul haiguse läbi kaks kolmandikku inimestest. Saaremaa puhul tähendaks see ligikaudu 20 000 haigestunut. Seega on vaktsiini tõesti vaja.

Usun, et viiruse laialdane levik sai alguse Wuhani mereelukate turult, kuid kus tema tegelik levik üldse algas, on minu teada teadmata. Samuti, kuidas ta nahkhiirtelt inimestele levis? Midagi on vahepealt puudu. Kes tahab, võib siinkohal uskuda konspiratsiooniteooriaid.

Suremuse näitajad on riigiti erinevad – itaallased said justkui kõige tugevama doosi. Kas viirus läheb ajas lahjemaks?

Kas peate silmas doosi kui kogust või midagi muud, näiteks viiruse geneetilist varianti? Mul ei ole praegu veendumust, et ringiliikuvad SARS-CoV-2 variandid – milliseid tekib kogu aeg juurde ja sureb välja – patogeensuse poolest üksteisest väga erinevad. See võib selguda hiljem, kuid ei pruugi. Viiruste levikut inimeste hulgas mõjutab selline hulk faktoreid, mis on kõik üksteise otsas ning neid on raske eristada.

Levikut loomade vahel ja viiruste patogeensust saab analüüsida kontrollitud katse tingimustes, kuid inimeste puhul selguvad vahed vaid väga suurte inimhulkade võrdlemisel.

Kui peate silmas doosi kui kogust, siis see on kahtlemata oluline. Mida suurem kogus viirust korraga organismi satub, seda tõenäolisem on haigestumine ja raskemad sümptomid. Kuid peale selle on mängus ka inimese geneetika (mille mõjust SARS-CoV-2 viirusele teame väga vähe), väga tõenäoliselt ilmastik (eriti õhuniiskus), ülekandetee (sissehingamine või nakatumine pindade kaudu), meditsiinisüsteemi iseärasused, õigeaegne diagnoosimine jne, nimekiri ilmselt jätkuks veel pikalt.

Kui peate ajas lahjemaks minemise all silmas seda, kas viirus kohastub inimesega ja hakkab edaspidi leebemaid sümptome põhjustama, siis pigem jah, kui ei. Vastust näitab vaid aeg, kuid jah – reeglina soodustab looduslik valik kiiremini ja märkamatult levivaid variante. Samas jääb SARS-CoV-2 peaaegu kindlasti väga tõsiseks patogeeniks.

On arvatud, et tegelikult ei ole ka meie „vanad head“ koroonaviirused sugugi ohutud. Aga kuna nad on olnud meiega kaua (sajandeid), on välja kujunenud tasakaal, nii et need viirused nakatavad lapsi ilma neil tõsiseid probleeme põhjustamata ja tekkiva immuunsuse tõttu täiskasvanuid nakatada ei saa.

SARS-CoV-2 ei ole ka lastele väga patogeene (ma ei väida, et ta pole üldse ohtlik ega tekita haigust!). Peamine häda on selles, et täiskasvanutel/eakatel ei ole samuti tema vastu immuunsust ja miski ei takista viirust neid nakatamast.

Hiinlased, kes lendasid Itaaliasse karnevalile, tõid kogemata kaasa SARS-CoV-2 äärmiselt nakkava tüve. Kas Stockholmi ja Milano ja Wuhani tüvi on erinev?

Pigem algas Itaalias asi tasakesi ja jäi seetõttu kriitilise aja jooksul tähelepanuta. Esimene kinnitatud kohalik nakkusjuhtum ja esimene surmajuhtum on peaaegu sama kuupäevaga. See aga tähendab, et vähemalt 2–3 nädala jooksul oli viirus, piltlikult öeldes, radari ekraanilt täiesti väljas. Suurt pauku oleks olnud kergem märgata ja häiret anda. Umbes nagu meil Saaremaal juhtus.

Kuid tundub, et mis iganes üldse valesti minna sai, see Itaalias valesti ka läks. Peamine strateegiline viga oli ilmselt selles, et otsuste ja tegutsemisega liiguti viiruse sabas, mitte sellest ees.

Ütlesite, et mida suurem kogus viirust korraga organismi sattub, seda tõenäolisem on haigestumine ja raskemad sümptomid. Kas viirus kasvab jõudsalt Eesti pinnal?

Ma pidasin silmas füüsilist viiruse kogust – kui palju osakesi nakatunu kohta tuleb. Arstide ja meditsiinilise personali nakatumist on täheldatud ka mujal. Muidugi on nende hulgas ka valepositiivsete tõenäosus kõige suurem (vajab üle kontrollimist antikehadega), kuid isegi seda arvestades on nakatumine reaalne ja tõsine probleem.

Ma ei tea, kuidas see maskidesse ja kaitseriietesse suhtumist muudab. Seda võib vaadata kui WHO väite – kirurgimask ei kaitse selle kandjat kuigi hästi – tõestust. Need maskid on rohkem kavandatud kaitsma terveid haige eest ehk siis on efektiivsemad, kui neid kannavad haiguse levitajad.

Kas Gilead’i välja töötatud ravim Remdesivir (GS-5734) on praegu katsetamisel olevatest parim? See olla efektiivne SARS-CoV ja MERS-CoV vastu?

Mitte ilmtingimata. See ei ole spetsiaalselt selleks kavandatud, tegemist on siiski rohuga, mis oli kavandatud Ebola vastu. Ta mõjutab mõlemat ja veel paljusid teisi viiruseid rakukultuuris ja ka katseloomades, mis on väga hea alguspunkt. Probleemsem on see, et inimeste puhul, kes olid nakatunud Ebola viirusega, see ühend väga hästi ei töötanud. Kuna Remdesiviri toimemehhanism on kõikide nimetatud viiruste puhul sama – tegemist on nukleosiidse polümeraasi inhibiitoriga (teadlased kasutavad nende kohta inglise keeles sõna „nuc“ – sama kui tuumarelva puhul), siis võiks ta toimida. Palju sõltub sellest, kuhu ta organismis liigub (vaja oleks, et mõju suunduks kopsu) ja kui kaua püsib. Sama tüüpi aine on ka Favipiraviir – ainult et see oli algselt kavandatud gripi vastu.

Gilead teatas just, et nad on edukalt kasutanud Remdesiviri 53 raskes seisundis patsiendi raviks?

Olen neid katsetulemusi näinud. Tegemist polnud klassikalises mõttes katsega, puudus kontrollgrupp. Tõsi, sellise grupi (sisuliselt inimeste, kes ravimi saamise asemel oleks saanud toimeta platseebot) loomine olnuks ebaeetiline. Seetõttu saab neid tulemusi võrrelda vaid teiste, umbes samas seisus olevate, patsientide ravi tulemustega. See on kaudne, sest patsiendid ei ole samades tingimustes. Kuid jah, ka selline võrdlus näitab, et raviefekt oli olemas. Mitte ideaalne, kuid siiski reaalne.

Jaapanis on see litsentseeritud nime all Avigan (Toyama Chemical) ja Hiinas Favipiraviir.

See ei ole keemiliselt sama ühend, ehkki toimemehhanism on sarnane. Tegemist on pandeemse gripi vastu loodud ühendiga, mis on mõnes riigis litsentseeritud gripi või pandeemse gripi vastase ravimina. Katsed on näidanud, et ta toimib ka SARS-CoV-2 vastu. Siiski ei ole ka see mingi imeravim, mis kõik probleemid lahendaks. Hiina uuring oli päris veenev, lühendas tunduvalt sümptomite kestust ja vähendas kopsupõletikku. Ma ei ole näinud, kas see mõjub ka kriitilistele patsientidele. Igal juhul on see ametlikult tunnustatud ravim, mõeldud hingamisteede viiruse tõrjumiseks ja riskid selle kasutamisega midagi halvemaks teha tunduvad olema üsna madalad.

Telesaatest „Pealtnägija“ selgus, et nende uuringutega Eesti tõsiselt tegelda ei saa, kuna puudub vastav võimekus ja Labor 3 ?

„Pealtnägija” tõi välja olulise probleemi. BSL3 laborid on Eestis olemas Terviseametis ja Veterinaar- ja Toiduametis, kuid need pole kasutatavad uurimistööks või võimaldavad seda teha väga piiratud ulatuses. Tõele au andes hakkas Tartu Ülikool probleemiga tegelema juba enne, kui „Pealtnägija“ meilt intervjuud küsis. Ka jõudis informatsioon riigile (Riigikantselei, ministeeriumid) veel enne saate salvestamist ja ka nende tagasiside oli väga kiire.

Kas akadeemik Mart Ustavi firmal Icosagen on ka ambitsioon võistelda globaalsete suurtegijatega nagu Gilead ja Toyama?

Ma ei saa Mart Ustavi ja Icosageni plaane kommenteerida. Suurtegijatega saab võistelda küll. Ka on võimalik, et suurtegija ostab väärtusliku produkti või produkti koos selle arendajaga ära ja viib siis produkti oma nimel turule. Tõenäosus taoliseks tehinguks ei ole üldiselt suur, kuid välistada seda ka ei sooviks.

Üheksa aastat tagasi ostis nimetatud Gilead ära üsna väikese firma Pharmasset ainult selleks, et omandada nende arendatav viirusvastane ravim (tänapäeval tuntud kui Sofosbuvir, brändi nimi Solvadi). Gilead käis välja ligi 11 miljardit dollarit. See on kordi rohkem kui hinnatakse COVID-19 Eestile põhjustatavat majanduskahju.