Kriisiväsimusest väsinud

Kuidas kriisiväsimusega mõistlikult olla ja tegutseda? Kuidas sellest toibuda? Kirjutab Self II loovjuht Karin Hango.

Alustuseks tahaks kurta ja kaevelda, et olen kriisiväsimusest päris väsinud. Sellest räägivad enam-vähem igal võimalusel nii poliitikud, psühholoogid kui ka sugulased ja kolleegid.

Uskusime, et üheskoos pingutades saame viirusest kiiresti võitu. Ei läinud nii. Nüüd kogeme, et piiranguid ei järgita alati ja seda peljates selgeid reegleid ei kehtestatagi.

Neid, kes on „valitsusest olenemata seaduskuulekad”, nagu üks mu sõber enda kohta ütles, on vähe. Aga korralik olemine tundub tüütu ja väsitav. Ja kuivõrd käitumist teadupärast tagasi võtta ei saa, tuleb suhtumist tehtuga kohandada. Hakata enese terviklikkuse huvides ennastõigustavalt mõtlema, et kui ma soovitustest kinni ei pea, siis on need järelikult kasutud. Laias laastus on see ju isegi pisut õige: kui ei järgita, pole ka soovitud mõju. Hirmuäratav on muutunud harjumuspäraseks. Ja nii enese kui teiste saboteerimine üha mugavamaks valikuks.

Pikale veninud laineline kriis on meie kõigi enesejuhtimise oskused proovile pannud. Oleme tüdinud endaga olemisest. See, mis kevadel tundus ajutine ja inspireeriv, on nüüd pigem igav ja tüütu. Vahel haarab inimesi lootusetus. Vahel ärritus. Mõnigi kena inimene ütleb: „Ma olen kriisist väsinud” ja on tegelikult väga rahulolematu ning kuri. Sagedased on (peamiselt verbaalsed) rünnakud kriisi reguleerimisega seotud inimeste aadressil. Vägagi mõistlikud inimesed teevad otsustajatele etteheiteid, et nad oleksid pidanud millalgi palju varem millegi äsja teatavaks saanuga arvestama. Mõned inimesed on elamise seisma pannud ja planeerivad detailselt, mida olukorra leevenedes tegema hakata. Teised on igasugusest otsustamisest loobunud.

See, mis kevadel tundus ajutine ja inspireeriv, on nüüd pigem igav ja tüütu.

Tüdimuseks on põhjust küllaga

Juhuslikke kohtumisi peaaegu pole. Raske on leida võimalusi arutamiseks, nõupidamisteks, oma mõtete peegeldamiseks. Ümberringi on palju kurvameelsust ja lootusetust. On kombeks öelda, et 2020 oli kehv aasta ja seegi ei tundu parem olevat.
Psühholoogide keeles kõneldes: sotsiaalset toetust on keerulisem saada. Ei ole kuigi lihtne kohata kedagi, kes sind kuulaks ilma et ta sekkuks, muretseks või jagaks soovitusi. Emotsionaalset toetust ja heakskiitu on samuti vähem. Ekraani kaudu sageli emotsioonideni ei jõutagi, valesti võidakse tõlgendada nii suhtumist kui suhteid. Kolleegide puhul jälgitakse kaugtööl pigem sooritust kui olekut, murelikkuse suurenemine jääb sageli tähelepanuta. Kuna arvamusi kõrvutatakse vähem, on korrigeerimist ebapiisavalt ja eksitused süvenevad. Pigem istutakse oma segaduste ja eksiarvamustega omaette.

Tundub, et teistest inimestest kõrvale hoidmine on muutunud harjumuspäraseks ja mugavaks. Nii mõnus on loobuda mõnest tegevusest, mida oleme teiste pärast ja mulje avaldamiseks teinud. Pesemisest ehk mitte, küll aga korrektsest riietusest, väikestest märkamistest.

Lisaks tunneme puudust lihtsatest inspireerivatest asjadest – teatris käimisest, õhtusöökidest ja -jookidest sõpradega, reisidest ja kohtumistest uute inimestega…

Nii palju sissejuhatavat kurtmist. Aeg-ajalt on mõnus ja ka päriselt tervendav oma halbu tundeid või kurbi mõtteid ventileerida. Valides kohta ja viisi. Ikka selleks, et oma meeles toimuvat kõrvalt vaadata ja siis konstruktiivsemas toonis jätkata.

Mis aitab end lainetavas kriisis mõistlikuna hoida

Psühholoogide uuringud näitavad, et edukaks toimetulekuks kriisidega on lisaks võrgustikule ehk sotsiaalsele kapitalile vaja psühholoogilist. Paremini saavad hakkama need, kes on optimistlikumad, lootusrikkamad, usuvad oma võimekusse toime tulla, on visad ning ei lase end tagasilöökidest heidutada. Nagu varemgi kirjutatud, on psühholoogiline kapital arendatav – positiivse märkamise ja toetamise kaudu, oma võimekuse arendamise toel, keha ja meelt treenides. Korraldasime kolleegidega kiire ajurünnaku teemal, mis meid ikkagi rõõmsa ja teovõimelisena hoiab.

Mida me teeme, et mitte väsida:

• teeme hommikul trenni või käime jalutamas,
• silitame koera ja vaatame tema silmadesse,
• tellime uusi huvitavaid toiduaineid ja teeme midagi põnevat süüa,
• vaatame regulaarselt telekas kokasaateid,
• jutustame õhtul kamina ees lugusid,
• sorteerime pilte ja korrastame arhiive,
• unistame veebis kohtudes, mida pärast koroonaaega teeme,
• läheme maale ja loodusesse, lükkame lund, kütame maja,
• valmistume kevadeks, ostame seemneid,
• kuulame hea kvaliteediga mõnusat muusikat,
• õpime uusi asju.

Toibumine

Seda loetelu siin ülal saab igaüks ise jätkata, soovitavalt dialoogis heade kaaslastega.

Kui aga vaadata tõsisemate uuringute suunas, siis on näha, et negatiivsed kogemused võivad kaasa tuua positiivseid tagajärgi:

• isiksuse tugevuse tunnetamist (see ei tapnud mind, vaid tegi tugevamaks),
• uute võimaluste uurimist,
• suhete paranemist,
• elu laiemat mõistmist ja suuremat väärtustamist.

Kriisidest toibutakse enamasti aja jooksul ise. Aga kriisitüdimusest vabanemisel on mõjusad ka sellised võtted:

• enese harimine, vabanemine eel- ja eksiarvamustest,
• oma negatiivsete emotsioonide jälgimine, et saada nende üle kontroll (vaadates meeleolusid justkui kõrvalt),
• oma ressursside ja võimaluste läbimõtlemine,
• rääkimine sellest, mis on juhtunud või juhtub ja kuidas see mõjub (võimalikult konstruktiivselt, kaeblemisse kinni jäämata),
• võimaluste leidmine, kuidas tuua teistele kasu.

Oma tüdimuse tunnistamine on täitsa kohane tegevus, kui sellesse mitte liiga põhjalikult süüvida.

Oma tüdimuse tunnistamine on täitsa kohane tegevus, kui sellesse mitte liiga põhjalikult süüvida. Edasi võiks aga leida viise positiivsete kogemuste ja emotsioonide tekitamiseks ning oma reaalsustaju säilitamiseks. Otsida tõsikindlaid teadmisi ja uurida iseenda ning teiste eelarvamusi. Arutada neid asju endast erinevate inimestega.