Kriitiline sõber

„Me oleme noor ja kiirelt arenev meeskond, te ei suudaks meiega tempot hoida,” kordas Hannes ärritunult sõnu, millega ta järjekordselt töövestluselt tagasi tuli. Viimased 25 aastat Eestis ja välismaal kõrgeid ameteid kandnud, oli ta mõned nädalad tagasi saadetud väljateenitud pensionile. Väärikas eas pole just lihtne tippjuhi kiirteelt hetkega maha pöörata. Seepärast oli ka Hannes pärast mõnenädalast puhkamist otsustanud, et vaatab endale mõne töise tegevuse. Et vaimselt mitte manduda, nagu ta ise ütles. Kümmekond telefonikõnet kunagistest kolleegidest juhtidele lõppesid aga kõik parimal juhul lubadusega silmad ja kõrvad lahti hoida, kui kuskil midagi väärilist võiks pakkuda olla. Ehk siis esialgsest enesekindlast õhinast oli saanud pettumus. „Lauri, ma ei ole ju ometi nii vana?” vaatas ta nüüd minu poole, küsivalt kulmu kortsutades.

Istusime Hannesega sel pärastlõunal Tallinna vanalinna ühes välikohvikus ning mõtisklesime võimaluste üle talle väärikas väljakutse leida. Minu jaoks oli see üksjagu silmi avav mõttevahetus. Ma polnud varem kunagi pidanud mõtlema hetke peale, kui olen ise ka ühel päeval sarnases olukorras ning ainus, mida kuulen, on erinevas vormis osavõtlik õlale patsutus, et olen nii vana. Isegi kui vanus ongi üksnes lihtsalt number, tuleb välja, et see number tähendab tegelikkuses vägagi palju.

Mu esimene, küll naljaga pooleks poetatud soovitus, et ta võiks hakata mälestusi kirja panema, ei osutunud eriti veenvaks, sest neid oli Hannes üles täheldanud juba aastaid ja mitme köite jagu käsikirja lebas õige hetke ootuses kirjutuslauasahtlis. Ta oli läbi käinud nõukogude aja lõpu ja Eesti taasiseseisvumise aja kõik kõige põnevamad teerajad ning olnud olulisimate otsuste juures, mis on üheksakümnendate algusest meid tänasesse päeva toonud. Ehk siis kogemuspagas, mida ta endas kandis, oli märkimisväärne. Seda enam tundus väär, et tema vanus, mis polnud ju teab mis kõrge, kaalus üles kogu selle pagasi.

Ma ei plaaninud Hannest palgata. Esialgu ei osanud ka mina oma meeskonnas talle sobivat võimalust leida. Kunagiste heade kolleegidena olime ikka vahel maha istunud ja maailma asju arutanud nagu ka seekord. Kuid mõte sellise kaliibriga ja samas tagasihoidlike ootustega tippjuhi jõude olemisest sundis mind oma igapäevasest töökorraldusest väljapoole mõtlema. „Aga äkki me saame temaga koos midagi hoopis teistmoodi teha kui seni,“ mäletan ennast arutlemas. Uuringud räägivad, et paljudes valdkondades orienteeruva generalisti palkamine (mida Hannes kindlasti on) osutub edukaks organisatsioonides, mille tegevuskeskkond pole väga muutlik, näiteks nagu turvalisus, haridus, kultuur jms. Omades teadmisi ja kontakte eri valdkondadest, suudab generalist lisaväärtust luua seoste kaudu, mis jäävad kõrvalseisjale nähtamatuks. Erinevalt tippspetsialistist muutlikus nišivaldkonnas, kus ta on igal ajahetkel kursis oma töövaldkonna uuemate suundadega ning kus tal on seega ka valmisolek kiiresti uuega kohanduda, luues lisaväärtust oma suurepäraste erialateadmistega. Kuna meie organisatsiooni arengusuund oli seotud uutele turgudele teenuste disainimisega, hakkas mõte Hannese palkamisest mulle üha enam meeldima.

Igal juhul tegin ma talle ettepaneku tulla meie juurde strateegilisi suhteid haldama. Leppisime kokku, et tema ülesandeks on leida praeguste ja tulevaste partnerite ning klientide ühiseid huve ja koostöökohti, milles saaksime neile täiendavat väärtust luua. Hannesele see sobis – ma ei oodanud temalt uusima tehnoloogia tundmist ega peent võõrkeelset sõnavara. Kuigi mõlemaga neist oleks ta oma vanuse kohta täitsa hästi hakkama saanud, ootasin temalt siiski eelkõige kriitilist arvamust selle kohta, mida ta meie juures ja ümber näeb ning kogeb. Et ta oleks meile kõige paremas mõttes kriitiline sõber, kes ütleb oma arvamuse välja alati, kui peab seda vajalikuks. Oma juhipagasist tulenevalt oskas ta seda väga delikaatselt ning aega ja kohta sobitades teha. Kaasasin teda edaspidi kõikidesse suurematesse otsustesse, mis puudutasid eelkõige meie kliendibaasi, ja sain temalt alati väärtusliku kõrvalpilgu sünergia leidmiseks. Lisaks sain tema näol enda kõrvale üle 25 aasta tippjuhikogemust, mistõttu tundsin üsna sageli ennast keerukate otsuste puhul temaga nõu pidades kui hiiglase õlgadel. Vanuse vaid numbriks taandades saime me endale suurepärase kriitilise sõbra ja hulganisti mõtteainet uute teenuste kohta. Ma usun, et võitsime mõlemad.