Kui igaüks on eri lehel

Me näeme ikka just neid asju, mida otsime ja usume olemas olevat. Hea näide on see, kui ametist lahkuv juht annab uuele juhile meeskonnast ülevaate oma vaatenurgast ja tema asubki selle järgi inimesi hindama ja sellele jutule kinnitust otsima. Inimesed aga muutuvad pidevalt siiski uue info ja uute taipamiste toel. Kirjutab juhtimiskonsultant Ivar Raav.

Carol Pearson on oma raamatus „Sisemiste kangelaste äratamine“ välja toonud 12 arhetüüpi inimeste olemuse järgi. Need on mustrid, milles me kõik elu eri etappides oleme.

Me areneme arhetüüpide pideva täiustamise ja omaks võtmise kaudu. Kui mõistame ühte või teist etappi enda ja teiste praeguses elus, siis aitab see maandada segadusest tingitud konflikte, suurendada vastastikust empaatiat ja nii tõsta kogu meeskonna tulemuslikkust.

Arhetüübid kui teejuhid

Need tüübid on tegelased, kes korduvad pidevalt kirjanduses, müütides, filmides, kunstis, meeskonnarollides jne. Neid saab nimetada ka teejuhtideks, kes mõjutavad inimese valikuid ja olemust. Käsitlusi on palju, aga siin artiklis keskendun tööalasele vaatenurgale ja kasutan samu nimetusi nagu Pearson. Arhetüübid on siin küll järjestuses, kuid paljud neist võivad olla aktiivsed ka korraga ja spiraalselt. Üldiselt on siiski tegu teatava mustri ja järjestusega, mis aitab mõista inimese teekonda: sa ei saa teda tirida mitu arhetüüpi ettepoole, kui tal on elus tervikuna veel teised läbimata.

Võtame sellise näite: töötaja peab hakkama täitma mingit uut, täiesti teistsugust ülesannet. Mis toimub vastavalt sellele, kes ta tüübilt on?

1. Süütu eitab esmalt probleemi, aga ühel hetkel tema optimism taastub ja ta asub olukorda uurima.
2. Orb on jõuetu ja võtab end ohvrina, asudes abi otsima.
3. Sõdalane/võitleja kogub oma ressursid kokku ja hakkab probleemiga tegelema.
4. Hoolitseja hakkab pakkuma teistele ja ka endale tuge (nt tegeleb teiste ja enda emotsioonide kuulamisega).
5. Otsija hakkab lisateavet otsima.
6. Hävitaja loobub ootustest, kuidas asjad peaksid tema meelest olema.
7. Armastaja annab endale tõotuse muutuda.
8. Looja leiab uue viisi tegutsemiseks.
9. Valitseja mõistab, et uus lähenemine ja tööviis annab talle rohkem, kui ta algselt arvas.
10. Maag hakkab end täiendama ja uusi oskusi omandama.
11. Tark näeb asju, mida tal on võimalik õppida.
12. Narr asub uut olukorda nautima tõelise rõõmuga.

Iga organisatsioon on sisemiste kangelaste kooslus

Esimesed neli tüüpi on seotud inimese egoga: süütu, orb, sõdalane, hoolitseja. Neid kõiki on vaja ja need peavad olema inimese elus välja arenenud. Kuid probleem on selles, et me eeldame organisatsioonides inimestelt autonoomsust ja sõltumatust, ent kui ego pole küps, siis ei suuda nad seda välja kanda, vaid klammerduvad karismaatiliste liidrite võrku või sahmivad niisama tühja. Seega on organisatsioonis ülimalt oluline, et inimeste ego oleks välja arenenud. Ego aitab seada, luua ja säilitada piire ning on vaimse tarkuse saavutamise eelduseks. Ego ei ole halb, kui ta on välja arenenud, kuigi enesekindel inimene võib tunduda egoistlik. Kui temas on olemas aga ka hoolitseja, siis on temaga väga lihtne koostööd teha.

Järgmised neli – otsija, hävitaja, armastaja, looja – on nelik, kes aitab luua narratiive, uut väärtust või lõpetada millegi tegemine, mis enam pole oluline. Näiteks luhta mineva projekti puhul ei karda inimese ego haiget saada, nii et ta jätab selle pooleli, selmet sinna veel ressursse panustada. Organisatsioonides on tihti tasakaalust väljas hävitaja ja looja. Kui liiga palju loome ja otsime midagi uut või võtame vastu uusi ülesandeid, kuid eelmisi ei lõpeta või ei julge käest ära anda, siis jõuame läbipõlemiseni.

Parim juht on sisemise kasvamise teekonnal jõudnud etappi, kus teda võib nimetada iseenda valitsejaks.

Viimased neli – valitseja, maag, tark, narr – on väga olulised arhetüübid juhi puhuks. Parim juht on sisemise kasvamise teekonnal jõudnud etappi, kus teda võib nimetada iseenda valitsejaks. Ta on võtnud vastutuse oma elu eest, ta suudab arendada ennast ja teisi, klammerdumata ootustesse (kindel alus pettumusteks), ning luua rõõmsat ja kerget töökeskkonda, kus saavutatakse ka tulemused.

Mõned arhetüüpsed omadused on meis n-ö kasutusele võtmata, aga see ei tähenda, et nad meis puuduksid. Tihti näeme seda sõltuvuste ja varjukülgede kaudu. Näiteks suur kontrollivajadus osutab, et inimene pole valitsejat endas omaks võtnud ja seega ei suuda ta iseenda elu ja olemust valitseda, rääkimata teiste omast. Päästmisele ja hoolitsemisele kalduvad tüübid on jätnud oma sisemise hoolitseja tähelepanuta – nii püüavad nad teiste eest hoolitsedes hoolitseda enda ego eest, seda aga jõudsalt alla surudes, sest nad on tõelised mis-nüüd-mina-tüüpi samariitlased.

Kuna ego olemasolu on tihti alla surutud, on oluline sellel pikemalt peatuda. Ego õpetab meile, kuidas edukalt ja turvaliselt hakkama saada, järgmised neli aitavad meil saada vahetumaks ja siiramaks ning viimased neli õpetavad väljendama oma autentsust ja esile tooma oma tugevaid külgi. Kui ego on välja kujunemata, siis näiteks sõdalase puhul näeme seda tihti võitlusena raha, staatuse, maine, jõu, mõjuvõimu pärast. Primitiivne ego on egoistlik; väljaarenemata ego ei lase ka meeskonnas ühtsust luua. Küps ego mõjub aga ähvardavalt, sest ta ei sõltu enam liidritest, teistest valitsejatest. Sellise egoga inimene ei ole enam sõltuv, vaid tal on täiskasvanulik vastutustunne.

Paljud juhid kardavad ego küpseks kasvamist, kuid paraku ei saa me oma tugevusi väljendada (valitseja moodi), kui meie ego on ebaküps. Kui see pole meie sisemise olemusega kooskõlas, elame hirmus ja kardame tegutseda. Seda me ju organisatsioonis ehk oma valitsetavas kuningriigis ei taha.

Tõeline valitseja (juht) soosib kõikide arhetüüpide avaldumist oma meeskonnas. Juhi kui maagi ülesanne on tuua esile nende arhetüüpide positiivne aspekt. Tarkus temas aga aitab leida tõde ja langetada ratsionaalseid otsuseid.

Mida kindlamalt saab inimene väljendada enda eriomast olemust, seda rohkem ta tahab teha just seda, mis talle sobib, luues nii ka rohkem väärtust.

Lihtsustatult saab arhetüübid koos näidetega kokku võtta järgmiselt:

Kõik need omadused on meis kõigis olemas ja nagu juba öeldud, aitab nende tunnistamine meil paremini suhelda ja koostööd teha.

Igal arhetüübil on omakorda kolm arenguastet, mille kohta saab lähemalt lugeda Pearsoni raamatust. Esimene samm nende omaks võtmisel algab teadvustamisest ning teadlikult mõne arhetüübi vastu võtmisest. Siin aitab kaasa arhetüüpsete olemuste kõrvutamine.

Kui paaris süütu ja orb domineerib süütu, siis kaldume optimismi ja ei pane ohtusid tähele. Kui domineerib orb, kaldume nägema vaid ohtusid ja ähvardusi. Loomulikult on vaja mõlemat.

Kui otsija ja armastaja on tasakaalust väljas, siis armastaja ülekaalu puhul tööle pühendudes tunneme ebakõla endas, kammitsetust, samas otsija domineerimisel ei pühendu ja otsime pidevalt uusi võimalusi.

Parimad juhid kasutavad hoolitsejat ja sõdalast endas samaväärselt ja ei lase ühel teise arvelt võimu võtta, sest sõdalane võib muidu võita teiste arvelt ning hoolitseja aidata teisi enda arvelt.

Kui hävitaja ja looja on tasakaalust väljas, siis üliaktiivne hävitaja hävitab ka oma identiteedi, üliaktiivne looja ei suuda aga ühestki talle olulisena tunduvast rollist loobuda ning koormab end üle.

Maagi ja valitseja tasakaalutuse korral viib esimese ülekaal kaosesse, teise oma seisakuni või stagnatsioonini.

Kui tark ja narr inimeses omavahel koostööd ei tee, siis tark muutub kuivaks ja tõsiseks ning narr muudab töölkäimise üksnes lõbusaks pannkoogiklubiks.