Kuidas läheb, Andrei Korobeinik?

Andrei Korobeinik on kui mees Midase kuldse puudutusega – tema alustatud projektid kipuvad kõik hästi õnnestuma. Andrei on tegev nii ettevõtluses kui ka poliitikas, arendab Eesti IT-valdkonda, on veel viimaseid kuid Eesti Maleliidu president, veab Pärnu linnavolikogu ning tõi aastaid tagasi Vene Teatri stagneerunud kastanid võidukalt tulest välja. Selleks et kõigest sellest ja muust veidi lähemalt rääkida, haaras Kerttu Kongas Andreil nööbist kinni.

Küsin esmajoones kohtingukeskkonna Flirtic kohta, sest see oli peamiseks teemaks, millest Director viimati Andreiga rääkis (2012). „Flirtic on kasvanud küll paar korda, aga mingit suurt success story’t sellega ei kaasnenud.“ Eks Rate.ee tohutut edu ongi keeruline samas mõõdus järele teha. Pealegi tundub Tinder hetke turuliidrina üsnagi kõigutamatu olevat.

Aga see selleks, liigume huvitavamate teemade poole edasi ja räägime Andrei IT-ettevõttest Upload. „Selle alt sündis näiteks Flirtic, kuid peamiselt tegeleb Upload suuremahuliste digiprojektide ja mobiiliarenduste väljatöötamistega. Oleme muu hulgas väga edukalt lansseerinud e-valimiste platvormi, Telia digi-TV ja Delfi äpi. Olen eraldiseisvalt investeerinud ka teistesse Eesti tublidesse IT-firmadesse ja põnevatesse projektidesse. Parimatel neist läheb väga hästi!“

Ettevõtja või poliitik?

Uurin Andreilt, kas ta on pigem ettevõtja või poliitik. „Kindlasti ettevõtja,“ vastab ta resoluutselt. Poliitikat teeb Andrei peamiselt kogemuse pärast ja suhtub sellesse ka kui ettevõtlusse. „Riigikogus ei ole tegelikult võimatu olulisi asju ära teha. Kuigi arvan, et paljud, kes sealses kogemuses pettuvad, on valinud pigem vale meetodi: sa ei ole ju üksinda, vaid ikka osa meeskonnast ning koostööle peab alati kõvasti panustama. Vaid visioonist ei piisa, tuleb otsida lahendusi ja inimesi, kellele oma idee maha müüa. Just nagu ärimaailmas. Samas saan aru ka nendest, kes pettuvad ja lahkuvad, sest ega see lihtne ei ole.“

Olenemata sellest, et Andrei riigikogu periood möödus pigem edukalt ja ta pärjati 2012. aastal ka parima seaduse (avaliku teabe seaduse muudatused) preemiaga, ei näe ta end sealse eluga lähitulevikus väga tihedalt siduvat. „Ma ei kandideerinud riigikokku uuesti, sest soovisin äriasjadele keskenduda. See oli hea otsus – sain tegeleda paljude projektidega, mis riigikogu kõrvalt oleks olnud keeruline.“

Aga järgmised valimised? „Praegu on sellest veel liiga vara rääkida,“ muigab Andrei salalikult. Küll aga plaanib ta osaleda sügisestel kohalikel valimistel, on alates 2015. aastast Pärnu linnavolikogu esimees ning kuulub värskelt ka Reformierakonna juhatusse. Nii et poliitilist püssi pole Andrei päris põõsasse visanud. „Toetan tänast Reformierakonna juhtkonda kahe käega. Vahepeal tegelesin poliitikaga vähem, nüüd veidi rohkem ning see, kas hakkan sellega veelgi aktiivsemalt tegelema, selgub aastapaari pärast. See sõltub ka sellest, mis suunas Reformierakond liigub. Minu jaoks on olulised liberaalsed väärtused, millele nad vahepeal väga ei rõhunud. Aga opositsiooni minek ning juhtkonna vahetus on sellele suunale positiivselt mõjunud.“

Kultuur, meedia ja muud loomad

Lisaks IT-valdkonnale ja poliitikale on Andrei tegutsenud ka meedias (Ajujahi žüriiliige ning Restarti saatejuht) ja kultuurimaastikul ning peatselt läheb käima Kanal 2-s jooksva „Mälupokkeri“ uus hooaeg. „Tahame „Mälupokkerit“ ka välisturgudele müüa ning praegu ongi väljatöötamisel seda toetav äpp. Ega see teab mis miljardine ettevõtmine ei ole, kuid põnev kindlasti!“ Andreile meeldib ägedaid asju proovida-katsetada. Ikka selleks, et õppida. „Alles katsetamise käigus ju selgub, mis on põnev ja mis mitte. Teoreetiliselt võiks igasuguste projektidega tegeleda, kuid ainult järele proovides saab teada, kas tegemist on liiga igava või just hästi põneva teemaga. Tavaliselt ei vasta ootused reaalsusele ning inimene pettub või vastavad need tema ettekujutusele. Tegelikult on palju asju, millega tahaks tegeleda, kuid aega lihtsalt ei ole!“ See on ka üks põhjustest, miks ta pikalt hoitud maleliidu presidendi kohast ametiaja lõppedes loobub.

Mõned head aastad tagasi oli Andreil ainulaadne ja põnev võimalus stagnatsiooni vajunud Vene Teater selle nõukogu ridadesse astudes august välja tirida ja publikuni viia. „Neil oli väga andekas tegevjuht, kuid ta ei suutnud plaane ellu viia. Ta üritas kõike ise teha ja suure organisatsiooni puhul pole mikromajandamine just kõige efektiivsem toimimisviis.“ Tegemist polnud Andrei jaoks küll väga koduse valdkonnaga, kuid uued ja huvitavad asjad talle just meeldivadki. „Kogemuse mõttes olid need poolteist aastat väga väärtuslikud: sain huvitavate inimestega tuttavaks ja viisin end kurssi teemadega, mida varem ei teadnud.“

Teatrite elu ei ole Eestis lihtne ja nende edu juures mängib olulist rolli poliitiline faktor. Praegu on kultuuriministeeriumi strateegia teatritele üsna soodne, aga kunagi ei tea, mis pärast järgmisi valimisi saab. „Ellu jäävad teatrid tänu riigitoetusele, millele nad peavad oma jõududega lisa teenima: kui teater teenib üle 40% oma tuludest ise, on see väga hea. Vene Teater teenis tol ajal poole vähem ja kui ma sealt ära läksin, oli see protsent tõusnud juba 40 kanti, mis tegi sellest tol ajal kõige kiiremini kasvava teatri Eestis!“

„Teatritel on alati valik, kas panustada rohkem kunstile või ärile. Kuid kuskil nende vahel peab ka balansi leidma. Võib ju teha kergesti seeditavaid etendusi, mis toovad publikut, kuid teatrite jaoks kaotab see pika peale mõtte. Samas liiga palju kunsti tehes on jällegi tühjad saalid. Just see Vene Teatris juhtuski: nende mängukavas oli vahepeal liiga palju art house’i tüüpi etendusi, kuid vene publik on oma olemuselt tunduvalt konservatiivsem. Nende jaoks on see liiga šokeeriv, kui pidevalt n-ö NOteatrit tehakse.“

Mida siis ikkagi tegema peab selleks, et ühte hädas teatrit päästa? „Tegime koostööd Swedbanki privaatpanganduse klientidega ning pakkusime neile sooduspileteid ja etendasime rohkem kassahitte. Tegime koostööd ka välismaiste teatrifestivalidega, mis annab pikaajalist efekti. „Meie eesmärgid olid realistlikud ja said seetõttu ka saavutatud.“