Kuidas läheb, Elmar Vaher?

Elmar Vaher on politseimundrit kandnud juba 21 aastat. Alates 2013. aastast on ta politsei- ja piirivalveameti peadirektor ning eelmisest aastast ka politseikindralinspektor. Kuna viimasest vestlusest
on möödas viis aastat, siis piilus Director peadirektori kabinetti, et rääkida olukorrast riigist
ja muutuvatest väärtustest ning probleemidest, mis võimusesindajaid proovile panevad.

Olgu öeldud, et uhke tiitli ja lisapagunite saamine pole peadirektori igapäevatöös midagi otseselt muutnud. Vaheri jaoks on teenistusastme juurde saamine au küsimus, sest sellega näitab minister austust organisatsiooni vastu.

Eelmisel korral rääkisite Directorile, et olete hands on tüüpi juht, kellele meeldib üksustega kaasas käia. Kas seda on võimalik ka peadirektori rollis teha?
Vahel märkan küll, et teen asju, millega ei peaks tegelema. See näitab meeskonnale, et neid ei usaldata, ja pealegi n-ö raiskan siis töötunde, mida peaksin kasutama peadirektori töö jaoks. Peab usalduse kaudu juhtima. Võin olla küll kriitiline, kärsitu ja nõudlik, aga tegelikult ma usaldan oma meeskonda. Aga politseitöö on lihtsalt nii põnev!
Ka eilse kahetunnise kriisi tekkimisel (29. märtsi infosüsteemide katkestuse juhtum – toim) tegin peadirektorina oma kolm kohustuslikku kõnet, kutsusin kriisistaabi kokku, jälgisin pool tundi selle toimimist ning astusin siis kõrvale. Täna hommikul kuulasin regioonijuhid ja prefektid ära ning me hindasime ühiselt oma valmisolekut taoliste kriisidega tegeleda. Saan öelda, et meie kriisiplaanid on efektiivsed ja töökorras, kuigi alati saame asju ka parandada. Tegemist oli täiesti uudse olukorraga, mis halvas täielikult meie töökorralduse.

Teile meeldib lennujaamades inimesi jälgida. Mida see teile annab?
Jälgin inimesi väga palju, ka oma meeskonnas. Eriti meeldib mulle jälgida inimesi siis, kui nad seda ise ei märka. Detaile, osavõtlikkust, kehakeelt ja väljaütlemisi. Eks see vist tuleneb suuresti sellest, et olen aastaid uurija olnud. Elu on mind pannud olukordadesse, kus tuleb märgata, mis ümberringi toimub. Lennujaamades inimeste jälgimiseks on aega küll vähemaks jäänud, kuna peadirektori ametis on rohkem sellist tööd, mida saab telefoni ja e-kirja teel ootesaalides teha.

Milline on hetkeolukord riigis?
On mõned suuremad mured. Mul on siiralt hea meel, et lähisuhtevägivalla teema on kõrgel tasemel päevakorda võetud, eriti tänu president Kersti Kaljulaidile, kellega oleme sel teemal mitmel korral ka rääkinud ja kohtunud. Lühidalt öeldes on asi nii, et kui me jätkame nagu seni ja ei võta midagi ette kannatavate laste päästmiseks, siis kasvab meil üles väga palju katkisi inimesi ning vägivallaring jätkub. Hommikul just arutasime kolleegidega kaasuse üle, kus grupp alaealisi peksab vanu inimesi ja röövib nende rahakotte. Nende noorte puhul ei aita vahistamine, sest vangla ei ole siin abimees. Abi peavad nad saama, aga kust? Nende vaim on katki, sest nad tulevad perekondadest, kus valitseb alkohol, peksmine jms. Teine suur mure on liikluskultuur, mis ei parane. Seisame sama koha peal.

Kolmas valupunkt on kriisid: oskus teha asju nii, et nendeks valmis olla. Kuidas olla valmis näiteks küberrünnaku puhul, mille tõttu pealinn muutub pimedaks, reo- ja mageveepumbad ei tööta, bensiini ei ole, pangast raha ei saa. Kui voolu ei ole, siis jääb ju kogu elu seisma. Suur murekoht on ka terrorismiga seotud ohud, milleks peame proaktiivselt valmis olema. Kui luure magab ohu maha, siis peavad reageerima politseinikud. Arvestades Euroopas toimunut, tegime eelmiste jõulude ajal selleks väga palju, et valmis olla. See ei paista tavakodanikule küll ehk niimoodi välja, aga tegelikult panustame sellesse palju tööd ja vaeva. Ja ega see ei tohigi välja paista, muidu tekib paanika.

Ja muidugi rändekriis. Kohe on suvi käes ja uus laine tuleb peale. Oleme praegu küll hüppelaud, aga ei ole ka välistatud, et muutume sihtriigiks. Ja meid võib lämmatada ka Venemaa: saata piirile näiteks tuhat vietnamlast. Meie jaoks oleks see tohutu protsess, mis halvaks muud toimingud riigis. Märtsi eelviimasel nädalal viidi läbi suur operatsioon koos lätlastega, kus peeti kinni suur hulk vietnamlasi, kes  liikusid Poola suunas. Nad liiguvad sinna, sest neid ootab seal ees oma kogukond ning parem elujärg.

Politseitöö on raske. Mida selleks tegema peab, et tervet mõistust säilitada?
Kõige tähtsam on jääda inimeseks. Selleks et olla hea politseinik, pead ennekõike olema hea inimene. Huumor on kindlasti tähtis – nalja peab tegema, ei saa olla masenduses. Ja liider peab looma usaldusväärse õhkkonna, kus saab end vajadusel tühjaks rääkida.

Üle ilma koguvad populaarsust pehmemad väärtused ja palju räägitud teadvelolek. Kas ja kuidas see politseitööd mõjutab?
Mulle tundub, et inimesed küsivad ja otsivad üha rohkem abi. Meil on paigas vastavad süsteemid, kui inimene hakkab n-ö katki minema. Hingeabi andmiseks on meil tööl kaplanid ning me kasutame ka lepinguliste psühholoogide abi. Psühholoogilt abi küsimine on tegelikult normaalne, seda peab julgema teha! Ei saa olla nii, et kui füüsiliselt oled katki, siis lähed arsti juurde, aga seda, et vaim on katki, ei julgeta tunnistada.

Väga tähtis on end pidevalt arendada, juurde õppida. Praegu sunnib politseid ümber õppima näiteks rändekriis. Õpetame politseinikele oskusi, mille kohta me 10 aastat tagasi ei arvanud, et neid võib kunagi vaja minna: õppekavas on näiteks multikultuursed oskused, et seeläbi teineteist paremini mõista. Peab teadma, mida koraan ütleb ja miks see oluline on – kuidas käituda inimestega, kellel on täiesti teistsugune kultuuritaust.
Loe lugu Elmar Vaherist ka 2012. aasta veebruari Directorist.