Kuus kilomeetrit

Äratuskell helises pool kuus hommikul. Unest kiirelt võitu saanud, tõusin püsti, ajasin pärast hommikusi protseduure spordiriided selga ja suundusin koos päikesega ärkava Mustamäe vahele oma tavalist ringi tegema. Umbes-täpselt aasta tagasi alustatud hommikune jooksutuur oli kujunenud juba nii tavapäraseks, et ärkamine-virgumine polnud enam probleem. Tunnikese jooksul sai kenasti päevased toimingud ritta ja selgeks mõeldud. Viimase aja arengud aga, mil kriis pani kinni suure osa büroodest ning sundis inimesed mitmeks kuuks kodukontorisse, andis sellele varahommikusele toimingule veel ootamatu lisaväärtuse.

Võib tõenäoliselt pikalt arutleda kodukontori eeliste-puuduste üle, kuid üks mis kindel, kontorikeskkonnast välja kolimine lõhkus mõnedki meid toetanud harjumused ja käitumismustrid, mida pidasime nii enesestmõistetavaks. Märkasin, et mitmed muidu enesekindlad ja selge maailmavaatega koostööpartnerid hakkasid kurtma ebakindlust ja väsimust kuni selgete läbipõlemise märkideni välja. Nurjunud plaanid ja vähenenud või kadunud sissetulek oli kindlasti üks põhjus. Kuid kurtjate hulgas oli ka neid, kelle majanduslik seis ja tulevikuperspektiiv polnud üldsegi mitte halb. Panin muu hulgas tähele, et kolleegide kõnepruuki ilmus senisest enam väljend „ma ei tea“. Oma teadmatuse väljaütlemine on kahtlemata osa elutervest suhtumisest, ent seda ebakindlust oli saanud juba üksjagu palju ning see kippus arusaadavalt pinget tekitama.

See tunne, kui teadmatus vaimu närib, on mulle endale tuttav juba viie aasta tagusest ajast, kui otsustasin oma töise elukorralduse tuua valdavalt kodukontorisse. Ligi 25 aasta jooksul sisse harjunud kontori sotsiaalne elu asendus üleöö olustikuga, kus mu lähimaks töökaaslaseks ja kolleegiks olin esimesel hetkel ma ise. Kogu suhete ja infovahetuse maastik tuli kolleegide ja koostööpartneritega uuesti üles ehitada, sest mõistsin üsna kiiresti, et üks asi on vahetada kolleegiga mõtteid silmast silma üle laua või kontori kohvinurgas ja hoopis teine asi on püüda emotsioone ja suhtumisi välja lugeda mõne sõnumirakenduse emotikonide valikust. Seda suurem oli see proovikivi nüüd, koroona ajal, kui kolleegiga kokku saamine oli isegi välistatud.

On selge, et me ei suuda parimagi tahtmise juures teatud ebakindlust vältida. Kui kolleegiga kohtumine pole võimalik kas pika vahemaa või kahtlase viiruse tõttu, siis nii see lihtsalt on ja kogu ebamugavusele vaatamata peame leppima vähem mugavate asendustegevustega. Vahvad inimesed maksu- ja tolliametist said kuuldavasti isegi traditsioonilise hommikukohvi veebipõhiselt ära korraldatud, kui viirus nende töötegemist kõige enam kimbutas. Kuid nemadki tõdesid, et see, mida silmast silma kohtudes suudame ridade vahelt lugeda, veebiavarusse edasi ei kandu.

Võiks arvata, et olen ebakindlusest ja ärevusest kodukontoris toimetades viie aastaga üle saanud. Aga päris nii see pole. Jah, inimene harjub kõigega ja ma olen ka õppinud leppima asjaoluga, et ma pole kogu aeg suhete ja info keskel ning pean tegema pidevalt lisatööd, et kolleegide ja koostööpartneritega suhteid hoida. Seda enam olen aga hakanud hindama informatsiooni ja suhete kvaliteeti. Kui oled sunnituna muust maailmast eemal, annab see võimaluse just need 20% olulisi kontakte ja infoühikuid välja selekteerida, kelle abil see Pareto printsiibi järgne 80% tööst tehtud saaks.  

Seepärast on need varahommikused kuus kilomeetrit minu jaoks just täpselt paras aeg, et hoida ebakindlusest räsitud keskkonnas iga päeva toimetuste stardipakk kindlana maas ning pea päeva alguseks selge.

Ei saa küll öelda, et hommikune pool tosinat kilomeetrit mu teadmatust ja sealt tulevat ebakindlust vähendaks. Aga paradoksaalsel kombel avastasin koroonaviirusest tingitud segaduse ajal, et kindel hommikurutiin hakkas mu päeva ankurdama, pakkudes nii hoopis teistmoodi kindlustunnet. Kui kõik ümberringi kaoses tormleb, on päevas üks kindel tund, mis on minu aeg, kuhu jätan muu hulgas lahti harutamiseks ka päeva kõige keerulisemad sõlmkohad.