…valmivad tartlaste käe all

Põvvat Racing team, mis on emajõe ääres valminud kiirkaatritega koguni maailmameistritiitleid koju toonud, meisterdab oma salalaboris järjekordset välkkiiret iludust. Kirjutas Paavo Kangur.

Päike keevitab lagipähe. Seda on tunda ka läbi autokatuse, kui keeran Tartu äärelinnas pärast Salvesti salatitehast mäest alla. Siin, Emajõe ääres, toomingate varjus elavad Tartu rikkad ja ilusad. Siin, Kvissenthali teel, tegutseb ka veemotoklubi, kus ehitab maailma kiiremaid kaatreid 57-aastane Üllar Põvvat koos oma meeskonnaga.

„Ma olen siin samas Emajões saavutanud kiiruseks 205 kilomeetrit tunnis. Sellise kaatri mootorid töötavad metanoolil ja kere on süsinikkiust,“ räägib ta.

Mees heidab pilgu Emajõe porikarva voogudesse, kuhu maandub kaks parti. Ilm on kuumavõitu ja suundume ekskursioonile Põvvat Racing Teami salalaborisse, kus valmib uus võimas kiirkaater maailmameister Rasmus Haugasmägile.

Tujukad kaatrid

Põvvat on ehitanud üle saja kaatri, millest ainult kaks tuli maha kanda, sest uued disainilahendused ei töötanud. „Vesilennukeid on vist kergem ehitada kui kiirkaatreid. Just sõit vee peal, lainetus ja tuul teevad asja ohtlikuks ja keeruliseks. Kergem kaater tõuseb lendu juba 70- kuni 100-kilomeetrise tunnikiiruse juures. Veel ohtlikum on, kui kaater halbade juhuste kokkulangemisel vee alla sukeldub. Mõlemad juhtumid võivad lõppeda surmaga,“ seletab Põvvat, kelle tutvusringkonnas on juhtunud igasuguseid lugusid.

Põvvat on lendu tõusnud üle 20 korra ja kuigi ta vahel ka teadvuse kaotas, on õnnestunud ellu jääda. Ühel ta sõbral, Paul-Toomas Hagel, ei vedanud, sest ta kukkus lendu tõustes kabiinist nii õnnetult välja, et pöörlema hakanud kaatri kere tabas meest, kellel kiiver oli peast ära lennanud, lagipähe. „Kui sa ligi 200-kilomeetrise tunnikiiruse juures õhku paned, on ülekoormus nii suur, et mõistus lahkub ja siis kaob ka teadvus. See ei ole mõtlemise, vaid tunnetuse sport, sest aega mõelda ei ole. Instinktid ja reaktsioonid peavad olema ülikiired, sest kaatril pidureid ei ole. See on keerulisem, kui kihutada vormel-1-l – kunagi pole ring samasugune, sest lained on kogu aeg erinevad,“seletab Põvvat oma puitangaaris, kus sünnivad uued lahendused ja täiustatakse vanu, ringi jalutades.

„Sõidukogemus peab olema suur,“ leiab ta. „Näiteks Michael Schumacher oli nii hea vormelisõitja, sest ta suutis praktikuna seletada teoreetikutele, mida oleks vaja auto juures muuta. Kus saaks veel disaini täiustada? Sa pead seda nii keha kui ka ajuga tunnetama. Mul on olnud kaks õpetajat: praktikust Aldur Raudla oli 11-kordne ja teoreetikust Jüri Lill 7-kordne Nõukogude Liidu meister,“ räägib Põvvat.

Kaatrid nagu hävituslennukid

Põvvati tiimi kaatrid sarnanevad paljuski hävituslennukitega – ees terav nina, kabiin ja taga tiivad. „Vanasti asusid mitmed veemotoklubid Peterburi ja Moskva sõjatehaste juures ja neil oli võimalik palju asju läbi arvutada ja katsetada. Mina ise olen praktik, kes on asju meelde jätnud ja uue paadi ehitamisel lähtume ikka töötavast disainist, kuid alati proovime veelgi kiirema ehitada. Uue mudeli tegemine on tohutu töö. Seetõttu ise väga palju leiutada ja katsetada ei julge, sest kui mööda panna, siis on kaks aastat tööd aia taga. Kasutame toimivaid lahendusi, mis on läbi proovitud juba puupaatide ajastul. Mingeid asju tuleb muidugi juurde õppida ja katsetada,“ arutleb teenekas veemotohunt ja kiidab oma meeskonda.

Esmalt idee, siis joonised

Kõigepealt on idee, siis sünnivad joonised ja valmib mudel. Need on hetked, kus võidakse disainiga mängida. Mudeli alusel tehakse vorm, kuhu hakatakse paati ehitama ja see toimub tegelikult tagurpidi. Vorm kaetakse vahaga, seejärel pannakse värv, klaasriie, liim, kevlar*. Siis mängitakse veel erinevate süsinik- või klaasriiete kihtidega, mis liimitakse teineteise peale. Kõige keskele pannakse pehme, ülikerge spetsiaalne vahtplastplaat ja siis tulevad jälle uued kihid süsiniktekstiili ja kevlariga. Lõpuks imetakse õhk vaakumiga konstruktsioonist välja.

„Panen materjali ikka pigem varuga kui vähem. Olen näinud surma ja paadiehitaja vastutab alati selle eest, kuid tehnoloogia osas ei ole meil midagi häbeneda. Kord vaatasin filmi legendaarsest vormelisõitjast Niki Laudast ja võin öelda, et meie kaatrite ülikerged süsinikkered valmivad sama tehnoloogia järgi kui tema vormelid. Lauda 1977. aasta vormel valmis garaažis seitsme mehe käe all ja meil on sama seis,“ vestab Põvvat, kinnitades, et olemuslikku muutust tehnoloogias pole sündinud.

Eksporditud vaid häda sunnil

Ta on vahel teinud mõne kaatri ka ekspordiks, aga oma konkurentidele ta neid müüa ei taha. „Kuidas sa kaotad oma disainitud kaatrile? Häda sunnil oleme midagi ekspordiks teinud. Kui lükkame sellise kaatri Itaaliasse või Inglismaale, siis neil on nii palju võimalusi ja raha panna sinna veel parem mootor, veel parem vint ning muid häid vidinaid,“ seletab Üllar Põvvat ja silitab mööda jalutavat suurt hundikoera. „Valvureid on vaja, me ei taha, et siin igasugused hulguvad.“

* kevlar – ülitugev para-aramiidfiibritest materjal, mille vastupidavus seisneb tema koes; kasutatakse soomusvestide valmistamisel.

***

Üllar Põvvat: edu taga on töö- ja võidutahe

Paadiehitaja Üllar Põvvat (17.04.1959, Tartu) on veemotosportlane ja -treener. Saanud võistlusklassis O-350 MM-il 1994. aastal 5. ja 1995. aastal 7. ning EM-il 1994. aastal 11. ja 1997. aastal 5. koha. Põvvat on Nõukogude Liidu meistrivõistlustel võitnud 1990. aastal kulla, 1987. ja 1988. aastal hõbeda ning 1986. aastal pronksi. Klassis O-350 2-kordne Nõukogude Liidu karika võitja (1990–91) ja 2-kordne Balti meister (1995, 1997).

On teenekas paadiehitaja, tema paatidega on võidetud MM-i ja EM-i medaleid. Õpilaste hulka kuuluvad Art Raudva, Henry Põvvat, Martin Paats, Aivar Kitzel, Sten Kalder, Hannes Haugasmägi, Rasmus Haugasmägi ja Carl Pihor. Aastast 1998 Tartu Kalevi veemotoklubi juhatuse liige ja 2007. aastast Tartu Kalevi juhatuse liige.

Tema poeg Henry Põvvat (27.04.1982, Tartu) saavutas veemotospordi MM-il 1999 OSY-400 klassis 5. koha.