Maria Freimann: just tugevate äriteadmistega ettevõtted on kõige võimsam jõud keskkonna- ja sotsiaalprobleemidega tegelemiseks

Alustame terminitest. Jätkusuutlikkus on levinud, aga ikka veel kuidagi keeruline ja mitmetähenduslik mõiste.

Keeruline on ta seetõttu, et seda rakendatakse eelkõige keeruliste süsteemide puhul: organisatsioonid, väärtusahelad või planeet. Ja mitmetähenduslik on ta ka… Jätkusuutlikkusest räägitakse kahes tähenduses. Säästva arengu mõttes majanduslikust vaatenurgast ja siis tähendab see eelkõige talitluspidevust ehk võimekust säilitada finantstasakaalu pika aja jooksul. Seega on jätkusuutlikkusel siin stabiilsusega lähedane tähendus. Kui aga räägitakse säästvast arengust keskkonna ja sotsiaalsest vaatenurgast, siis tähendab see, et oma tegevusega ei tekitata mõjusid, mis ohustavad keskkonda, kliimat, sotsiaalseid väärtusi, kodanikuõigusi. Ettevõtete jätkusuutlikkuse kontseptsioonis on need kaks poolt terviklikult koos.

Milline on jätkusuutlik juht?

Jätkusuutlik juht tunnistab, et maailm muutub aina keerulisemaks ja pidevalt on vaja kohaneda. Ta on suure pildi ja pika plaani hoidja ning näeb inimesi ja keskkonda ettevõtte lahutamatu osana. Ta teeb julgeid samme, mis arvestavad organisatsiooni tegevuse mõjuga tulevastele põlvedele. Ta otsib aktiivselt lahendusi keskkondlikele, sotsiaalsetele ja majanduslikele väljakutsetele. See hõlmab nii protsesside juhtimist, nende läbipaistvaks tegemist kui ka panustamist töötajatesse ja ühiskonda. Ma näen tema väga olulise ülesandena nn silode (osakondade, sektorite, ärivõrgustike) lammutamist, sest jätkusuutlikkusega seotud muudatused ei ole võimalikud ilma ühise jõupingutuseta.

Mis vahe on sotsiaalsel vastutusel ja jätkusuutlikkusel?

Ettevõtte ressursside kasutamine heategevuseks ei ole päris sama mis püsiva ühise väärtuse loomine. Heategevusorganisatsioone on ka vaja, aga ma arvan, et just tugevate äriteadmistega ettevõtted on kõige võimsam jõud keskkonna- ja sotsiaalprobleemidega tegelemiseks. See algab mõtteviisist, et ettevõtted võivad mängida keskkonna ja sotsiaalsete probleemide lahendamisel olulisemat rolli kui seni ja samal ajal teenida kasumit.

Mis on rohepöörde juhtimisel kõige suurem tõukejõud ja pidur?

Jätkusuutlikkuse puhul on vaja näha asju mitmest vaatenurgast. Tõukejõuks on kindlasti see, kui kaasata rohkem naisjuhtide arvamust ja panust, samuti teaduse, poliitika ja avalike suhete ühendamine ehk erialateadmiste lõimimine omavahel. Pidurina näen seda, et ebamugavatele arusaamadele ei anta sageli ruumi. Tuleks kahtluse alla seada praeguse majandussüsteemi aluseks olevad põhieeldused, harutada lahti vastandlikke eesmärke ning võimaldada avatud diskussioone.

Millise väljakutsega juhid silmitsi seisavad rohepöörde juhtimisel?

Ainus püsiv asi on jätkuvalt muutus. Ja muudatuste juhtimine on jätkuvalt juhtide üks olulisemaid ülesandeid. Arvan, et seda – muudatusi juhtida – ei suuda tehistaip veel lähikümnenditel paremini teha. AI aitab andmete põhjal teha paremaid otsuseid ja toob kaasa uusi tööriistu, mis toetavad muudatuste juhtimist. Oma sektori põhjal võin öelda, et tehistaip on ainult suurendanud vajadust juhtimisoskuste järele – on vaja inimesi, kes suudaks tohutute andmemahtude ja variatsioonide sees orienteeruda.

Ka generatiivse tehisintellekti tohutu areng on olnud üllatav. Keelemudel võib aidata tuvastada isegi eetilisi riske, sõnastada sõnumeid ja pakkuda tuge kriisisuhtluses, kus kiirus on eriti oluline. Aga lõppude lõpuks kannab juht ikka ise vastutust oma otsuste ja väljaütlemiste eest, olenemata sellest, kas need on tehisintellekti abil tehtud või mitte.

Teiseks tuleb oma ettevõtte perimeetrist kaugemale vaadata ehk su üldine ärifilosoofia peab sobima teistega samas tarneahelas. Ja edasi tuleb ka mõõtmist ühtlustada ja saavutada olukord, kus seda teevad ka teised sinu ärivõrgustikus. Rohepööre hõlmab ja läbib nii paljusid sidusrühmi. Kõigi osalejate, seaduste ja sidusrühmade ühendamiseks luuakse Eestis eri valdkondade teekaarte. Värskes „Rohetiigri ehituse teekaardis“ on oluline fookus just andmete ja mõõdikute ühtlustamisel ning soovitustel, kuidas analüüsida projektide CO2-jalajälge kogu hoone elukaare ulatuses.

Ja jätkusuutlikkuse mõõtmine ongi tippjuhtide kolmas ülesanne. Ükskõik kui raske on neid asju mõõta, tuleb seda otsast tegema hakata. Muidugi ei ole andmete kogumine ja need arvutused lihtsad, metoodikaid alles töötatakse välja, ehkki ka rakendatakse juba.