Meeli Lepik luksusjahtide varjatud maailmas

Meeli viimaste aastate tööelu meenutab ilusat araabia muinasjuttu. Soovi midagi ja see täitub kui võluväel. Tegelikkuses on naine oma karjääri nimel kõvasti tööd teinud. Eneseusk, distsipliin ning meelekindlus takistuste ilmnemisel mitte alla anda on viinud ta kokku nii inimeste kui võimalustega ning toonud edu. Näiteks on ta töötanud ühe araabia kroonprintsi kahel grandioossel, 50- ja 125-meetri pikkusel jahil ning räägib värvikalt sellest, kui erinev on skandinaavialik äri- ja töökultuur võrreldes araabia maades levinud autokraatliku ja „las minna“ suhtumisega.

„Iga asi on määratud juhtuma omal ajal,“ ütleb Meeli ning kinnitab, et võimalusi tuleb märkama õppida ja siis otsusekindlalt tegutseda. Ta rõhutab, et ehkki luksusjahindus mõjub kaugusest imeilusa miraažina, eeldab igapäevane töö merel pühendumist ja sageli ka isiklikku egost loobumist, paindlikkust, kannatlikkust ning professionaalset suhtumist, ükskõik kui pingeline olukord ka poleks. Laevandusega seotud elukutse tähendab nii kaunites paikades viibimist, kuhu lihtsurelik ehk muidu ei sattugi, kui ka kuude kaupa üksluist seilamist merel või nurgataguses sadamas ankrus ootamist.

Meeli tunnistab, et kodumaa kipub pikapeale võõraks jääma ja sellest on tal siiralt kahju. Plusspoolele jäävad Eesti mõistes külluslik rahaline kompensatsioon, tööalased kontaktid huvitavate inimestega üle maailma ning kahtlemata maailmatasemel suhtlemis- ja (enese) juhtimiskogemus.

Kasulik nõukogude taust ja eralennukiga reisivad kassipojad

Maailma rikkaimate inimeste juures töötades puutus Meeli kokku eelarvamusega nõukogude päritolu suhtes. Ta jutustab järgmise loo:

„Kord katsin enda arvates imeilusa õhtusöögilaua. Päike loojus fjordis, lilled lõhnasid ja laternatuled sädelesid kristallklaasidel. Külalised tulid, imetlesid ja tegid fotosid ning mina olin rõõmus. Pärast õhtusööki tuli aga jahiomanik minu juurde ja tegi ääri-veeri keerutades selgeks, et stiil, mida sel õhtul kasutasin, ei ole talle meeltmööda – tema eelistab midagi peenemat. Ja ärgu ma südamesse võtku, sest küllap on süüdi minu nõukogude taust, et ma pole ilusate asjadega kokku puutunud… Ei osanudki midagi seepeale kosta.

Möödus aasta. Igal kevadel enne hooaja algust tõime ühest konkreetsest Saint Tropez’ kohvikust maasikamoosi (reis Prantsusmaa kuurortlinna võttis terve päeva). See oli omanike lemmik ja ilma selleta hommikusööki serveerida ei saanud. Vahetult enne järjekordset moosiostu ütles aga laeva sügavkülmik üles. Jääkambris leiduvat kraami sorteerides jäi näppu paar karpi eelmisest hooajast pärit külmutatud marju – peamiselt maasikad. Selleks et hea toit hukka ei läheks, viskasin marjad potti, suhkru peale ja keetsin moosiks, et meeskonnal oleks siis hea võtta. Kui omanikud laeva saabusid, otsustasin aga udupeene Prantsuse moosi kõrvale ka enda tehtud keedist serveerida. Omanik proovis ja küsis, kust ma selle sain. Ma vastasin, et ise tegin. Tema siis päris, silmad suured, mismoodi ma seda tegin. Siis tundis juba kogu seltskond selle vastu huvi ja ma pidin kogu loomeprotsessi ümber jutustama. Kõik olid vaimustuses ja kui omanik küsis, kuidas ma ometi moosi keeta oskan, vastasin rahulikult: „Nõukogude taust!””

Lisaks head komöödiat meenutavale olukorrale puistab Meeli näiteid enamiku inimeste jaoks täiesti utoopilisena mõjuva elustiili kohta veelgi. Teda kuulates tekib ikka ja jälle tunne, et tegemist on huvitava filmistsenaariumiga, mitte elu enesega. „Kord oli meil laevas külaliseks väga soliidne araabia vanahärra, kellega oli alati huvitav ja valgustav vestelda. Ta asutas Omaanis mitu kehvemast perest pärit neidudele mõeldud ülikooli, kus nad said tasuta haridust, et nende ainus valik ei oleks noorelt abielluda. Samuti viis ta Aafrikasse tonnide viisi leiba ja rääkis kord, kuidas leiva transportimine muutus üha tülikamaks ja kallimaks ning ta otsustas endale Boeing 747 osta. On odavam ja lihtsam, selgitas vanahärra. Tal oli teisi, isiklikke lennukeid veel ja me kustusimegi teda Mr Airbus’iks.”

Seda, et limusiin lennujaama eralennukite terminali VIP-külalisele vastu sõidab ning reisijaks osutub madame’i kassipoeg või kanaarilind, pole mingi haruldus. Meelil on palutud näiteks leida 1. mai hommikul Genovas koorekohvikarva mops, osta ühel augustikuu unisevõitu pärastlõunal Lõuna-Prantsusmaa parimat hotelli, ootamatule külalisele eraldi jaht rentida (nagu külalistetuba või nii, muigab Meeli) või mitmesaja tuhande euro eest Monte Carlo kasiinos eelmisel õhtul võidetud žetoonid rahaks vahetada. Meeli aga ütleb, et hinnangute andmine ei kuulu tema töökohustuste hulka ja lisab, et teda ei üllataks enam miski, kui jutuks tulevad materiaalsed kurioosumid.

Võimalus järjepidevalt areneda tiivustab

Meeli koordineerib ka Saksamaal Elva-suuruses linnakeses Rendsburgis, kus asub maailma prestiižseim Lürsseni laevatehas, ühe 85-meetrise jahi valmimist ja vettelaskmist. Ta teeb tihedat koostööd disaineritega jahi sisekujunduse osas, alates siidpatjadest ja lõpetades lauanõudega, ning hoolitseb teenindusmeekonna moodustamise eest.

„Mõnes mõttes on mu praegune töö justkui küpsuseksam ja hea käeharjutus oma äriga alustamiseks, sest siis on ju ka algusest lõpuni vaja kõik otsused ise teha,“ arutleb Meeli, kelle tänased tööülesanded peavad olema täidetud 1. juuliks 2017.

Meeli tunnistab, et nagu paljud eestlased piitsutab temagi end mõttes liigselt iga eksimuse pärast ning teeb pingutusi, et perfektsionismiga hüvasti jätta. „Selge on see, et vigade tegemine on loomulik osa inimese elust ja neid tulebki julgeda teha, mitte pärast kahetseda või ette põdeda.“

Lisaks nendib Meeli, et luksusjahil töötamine on ükskõik millise naise jaoks paras katsumus. Tema sõnul kiputakse inimesi diskrimineerima nii vanuse, kehakaalu, välimuse kui ka päritolu alusel. Ometi on ta raskuste kiuste edukalt toime tulnud ning tahab teisigi motiveerida keerulistes oludes hakkama saama.

Kui küsin Meelilt, mis teda lisaks Eesti mõistes peadirektori palgale oma tööd tegema innustab, kuulen teda Skype’i kaudu justkui naeratamas. „Positiivsed ja teistesse lugupidavalt suhtuvad inimesed mu ümber. Ühise eesmärgi nimel tiimina töötamine ja koos millegi loomine. Tunnen, et olen vajalik ning mu tööd hinnatakse.“ Näiteks ütles Meeli otsene ülemus talle, kui väga ta naudib tema vahedat huumorimeelt ja kui hea meel tal on, et Meeli just nende tiimis töötab. „Sellised märkamised ja tähelepanuavaldused motiveerivad tohutult. Meie suhtlemisstiil firmas ongi selline – üksteist hoidev ja väärtustav.“

Aga mis siis, kui oleks hästi-hästi palju raha?

Lõpetuseks uurin Meeli käest, mismoodi ta oma elu ja tegemisi sätiks, kui tal oleks sama palju raha kui tema tööandjatel. Esmalt vastab ta, et pole nii suurte rahasummade poole kunagi väga õhanud, kuid samas möönab, et kõik luksusjahtidel töötavad inimesed pole sugugi niisama vähenõudlikud kui tema. Ostetakse ikka Rolexi kellasid ja Hermese kotte, renditakse helikoptereid ja juuakse õhtuga kogu rasvane kuu teenistus pluss kopsakas charter’i jootraha udupeenetes klubides maha. Ja seda kõike soovist kuuluda sinnasamasse rikaste ja ilusate maailma, unustades kasvõi üheks õhtuks oma tegeliku staatuse – teenindajaks olemise.

„Nii rikkana järgiksin ise pigem tarkade ärikoolitajate nõuannet: kui see lendab või ujub, tasub rentida. Kui mul tõesti nii palju raha oleks, ostaksin 50-meetrise jahi, palkaksin meeskonna, keda hoiaksin ja hindaks, ning naudiksin ülerahvastatud jahisadamatesse pressimise asemel koos pere ja sõpradega maailma kõige ilusamaid ja unikaalsemaid sihtkohti, kuhu tõepoolest igaüks niisama lihtsalt ligi ei pääse. Selliseid paiku, kus on vaikus ja rahu, sest privaatsus on tänapäeva maailmas tõeline luksus.”