Mida teha katkise puldiauto või külmikuga? E-jäätmed kui meie kõigi probleem

Maailmas tekib sel aastal eeldatavalt 50 miljonit tonni e-jäätmeid, aga vaid viiendik hiigelkogusest jõuab taaskasutusse. Ka Eesti tarbijal on e-jäätmete vallas oluliselt arenguruumi. Kirjutab Ants Vill.

Ülemaailmsest 50 miljonist tonnist moodustab poole olmeelektroonika: telerid, monitorid, lauaarvutid, tahvelarvutid, printerid, nutitelefonid, teise poole aga suured kodumasinad: külmikud, pesumasinad, tolmuimejad, köögikombainid, ka muud kütte- ja jahutusseadmed. Ühesõnaga, ligi 40 miljonit tonni nendest jäätmeks muutunud seadmetest jõuab kas prügimägedele, põletustehastesse või müüakse riikidesse, kus puuduvad nõuetele vastavad käitlusvõimalused. Ja seda olukorras, kui üleilmselt kaks kolmandikku inimesi elab riikides, kus kehtivad e-jäätmemajandust reguleerivad õigusaktid.

Ka meil Eestis pole olukord kiita. Siin müüakse aastas hinnanguliselt 15 000 – 17 000 tonni kõikvõimalikke elektriga töötavaid seadmeid, alates suurtest külmikutest kuni väikeste elektroonikavidinateni. Meil kogutakse kasutamiskõlbmatuks muutunud või ka lihtsalt iganenud seadmetest taaskäitlemise jaoks iga-aastaselt kokku 3500–4000 tonni jagu, ehkki selliste seadmete äraandmine jäätmejaamadesse on tasuta.

Probleem on seega nii globaalne kui lokaalne. Ühest küljest reostavad taaskäitlusest kõrvale jäänud e-jäätmed keskkonda kas siis omal maal või – pahatihti – kuskil arengumaal, kuhu need on edasi toimetatud. Jäätmete ebaseadusliku saatmisega arenguriikidesse põhjustatakse tõsiseid tervise-, keskkonna- ja sotsiaalseid probleeme. Teisest küljest aga sunnib näiteks jäätmetega koos äravisatavate kriitilise tähtsusega metallide tootmisele kaotsiminek laiendama vajaminevate materjalide kaevandamismahte. Nii ongi ainus mõistlik viis e-jäätmete puhul nende võimalikult põhjalik ümbertöötlemine taaskasutuse eesmärgil.

Selle aasta 13. oktoobril tähistati esmakordselt rahvusvahelist e-jäätmete päeva, et edendada elektri- ja elektroonikaseadmete taaskasutamist kogu maailmas. Eestis järgnes sellele kuu aega kestev teavituskampaania sellest, kuidas igaüks meist peaks ohutult e-jäätmetest vabanema. Rahvusvahelise e-jäätmete päeva kutsusid ellu WEEE Forum (rahvusvaheline e-jäätmete tagasivõtusüsteemide ühendus) ja selle 26 liiget, üritusse on kaasatud ca 40 organisatsiooni 20 riigis üle maailma.

„See on oluline ja õigeaegne algatus, kuna e-jäätmete kogused suurenevad jätkuvalt ja materjalid, mida e-jäätmed sisaldavad, on olulised uute toodete valmistamiseks, et rahuldada tarbijate nõudlust uute seadmete järele,“ märkis keskkonnaminister Siim Kiisler. „Isegi Euroopa Liidus, kus ollakse juhtival positsioonil e-jäätmete taaskasutamises, kogutakse ja võetakse ringlusesse ainult 35 protsenti e-jäätmeid. Teadlikkuse tõstmise algatused, mis mõjutavad positiivselt kogumismäära, ei aita mitte ainult liikmesriikidel saavutada e-jäätmete käitlemise nõudeid, vaid aitavad arendada ka Euroopa ringmajandust.“

Eestis on e-jäätmete alal samuti küllalt arenguruumi. „Tarbijad mängivad olulist rolli e-jäätmete taaskasutuses. See saab alguse õigesse kohta ja õigetele isikutele e-jäätmete üleandmisest,” sõnas Eestis jäätmeringlust korraldava ühenduse, WEEE Forumi liikme, EES-Ringluse juhatuse liige Margus Vetsa.

EES-Ringlus tegutseb aastast 2005 ja selle on loonud elektri- ja elektroonikaseadmete tootjad neil lasuvate tootjavastutuse kohustuste täitmiseks. Liikmeskonda kuuluvaid on ca 120.

„Kasutuks muutunud elektriga töötavate asjade, alatest puldiautost ja lõpetades külmkapiga, koht ei ole prügikastis või selle kõrval. Olenevalt suurusest ootavad nad ostukohta või jäätmejaama toimetamist,” lisas Vetsa.

EES-Ringlus kutsub inimesi kasutama kuhuviia.ee mobiilirakendust, et leida endale lähim koht e-jäätmete äraandmiseks. Muide, juba pikemat aega saab paljudes kauplustes ära anda väiksemaid kodumasinaid ning ka kasutatud patareisid ja akusid. Selleks on poodides eraldi pappkonteinerid.

Jäätmed jäätmejaama!

Margus Vetsa näitas Rahumäe jäätmejaamas konteinereid, mis olid tihedalt täidetud väiksema olmeelektroonika kasutuks hinnatud eksemplaridega. „Pahatihti on nii, et jäätmejaama tuuakse ära ainult need esemed, mis on suuremad. Piirmõõduks on siin mikrolaineahju suurus, see mahub veel elumaja prügikonteineri luugist sisse. Suuremad tuuakse jäätmejaama,” tõi Vetsa kurva näite.

Ta rõhutas, et jäätmejaamades võetakse komplektseid seadmeid tasuta vastu juba aastaid. „Komplektsuse nõue on kehtestatud eelkõige külmkappide pärast, et ei toodaks vaid paljast kappi ilma kompressorita. Kompressoreid müüakse ju metallide kokkuostu.“ Ei ole haruldased kuulutused, kus teatatakse valmisolekust viia vana külmik tasuta ära. Probleem on aga selles, et kompressor eraldatakse selliste krattide poolt külmikust lihtsa torude läbilõikamise teel, nii pääsevad atmosfääri planeedi osoonikihti hävitavad freoongaasid. „E-jäätmeid ei tohi anda üle eraisikutele, need tuleb tuua jäätmejaama,” rõhutas Vetsa. Tehased, kus külmikuid utiliseeritakse freoongaase atmosfääri paiskamata, Eestis ei ole, lähemad on Leedus ja Soomes. Küll on aga Eestis tegutsemas juba 2005. aastast elektroonika taaskasutamise tehas, Kuusalu lähedal Kiiul asuv WeeRec OÜ.

Haamri ja kruvikeerajaga

Tosinkonna töötajaga tehases töödeldakse igal aastal 2000 tonni olmeelektroonikat ja kodumasinaid. „Peamisteks töövahenditeks on haamer, kruvikeeraja ning akutrell,” märkis tehase tegevjuht Hans Talgre.

Töö on füüsiliselt raske, sest osa ümbertöötlemisele toodud seadmeid, näiteks pesumasinad, on suured. Töötajad peavad kasutama kaitsevahendeid, kuna e-jäätmete purustamisega kaasneb näiteks tolmu, sealhulgas klaasitolmu lendumine.

Talgre rääkis, et tehasesse saabuvad seadmed on otstarbekas lammutada osadeks käsitsi, mitte panna suure pressi alla ja alles seejärel asuda purustatud massist eraldi fraktsioone käsitsi välja noppima. Nii sorteeritakse välja 20 liiki materjale. Üheks arvukaks artikliks on, muide ikka veel, kineskoobiga televiisorid ja monitorid. Nende puhul kasutatakse laserseadet, mis lõikab kineskoobi kaheks, kusjuures esimene pool ja pliirikkast klaasist tagumine pool utiliseeritakse eraldi.

Tehases eraldatud materjalid pakitakse eraldi ning saadetakse mitmele poole maailma ümbertöötlemistehastesse. Metall ümbersulatamiseks, klaas ja plast samuti taaskasutusse, trükiplaadid eraldi ümbertöötlusesse. „80–90 protsenti jäätmete kogumahust läheb edaspidisesse taaskasutamisse,” kinnitas Talgre.