Minu äri 10 käsku: Anni Arro

Esimesel hetkel ütles Anni Arro Priit Rebasele selge ei. See oli 2008. aasta lõpus, kui Priit pakkus talle võimalust Solarise keskuses oma kohvik avada. Ei, ta ei seo ennast mingi kohvikuga kusagil kaubanduskeskuses… Aga Priit ei jätnud jonni ning käis järjekindlalt peale: „No vähemalt vaatama võiksid ju ikka tulla.“ Kirjutab Taivo Paju.

Mis see vaatamine ikka halba teeb, mõtles Anni ja ronis, kiiver peas, läbi talvise tuisu neljandale korrusele, millel polnud siis veel seinugi. See vaade, mis sealt avanes, viis naise hingerahu: „Koht on jumalik, äkki saan hakkama?“ Löödi käed ning Annist sai kohviku üks osanikke.

Ja siis tuli avamispäev novembris 2009. Anni, kelle jaoks see oli esimene päris oma kohviku kogemus, arvas siis, et teeb kohviku vaikselt lahti, harjub ise ja harjuvad töötajad. Aga juba esimesel päeval oli järjekord ukse taga. Samas oli gripihooaeg, mitmed töötajad jäid haigeks, Anni pidi kõik matsud enda peale võtma.

Ühte hetke noist päevist meenutab ta nõnda: „Pingutad ja pingutad ja tahad, et kõik oleks hästi. Ja siis tuleb üks tädi ja lihtsalt ütleb: kook on rõve. Ei mingit põhjendust. Lihtsalt: kook on rõve. Siis oli küll tunne, et jääks ise ka haigeks ja lihtsalt lebaks… Kuid mingil hetkel hakkad mõistma, et ei olegi võimalik kõigi meele järele olla.“

Kohtume Anni Arroga ühel suvehommikul tema lauas täpselt kell kümme, kui paar esimest kohvikukülastajat on juba asunud kohvi võtma.

Anni on kahtlemata meediale hoolega kõneainet andnud. Sest seda kõike pole just vähe, mida ta oma 27 eluaasta kohta on jõudnud: töötanud modellina nii Itaalias kui Jaapanis, sisustanud ja töötanud välja kontseptsiooni Müüriääre kohvikule Haapsalus ja Musi veinirestoranile Tallinnas, andnud välja „Sepamaa talu kokaraamatud“, mis on Eesti kõige popimad kokaraamatud üldse. Teinud TV3-s telesaadet „Meie Annid“.

Lisaks dramaatiline väljatõstmine restoranist Musi 2005. aastal, nädal enne, kui temast pidi saama peakokk. Ja muidugi seltskonnategelastest elukaaslased, Ivo Uukkivist alustades ja Marten Kuningaga lõpetades.

Aga kõige tõsisem ettevõtmine on olnud Komeedi kohviku loomine Solarise keskusse. Pea aasta jagu on ta olnud selle omanik ja eestvedaja. Ja täna siin räägib just kohviku perenaine Anni Arro. Siin on valik tema põhimõtteist.

Ma lubaksin oma lapsed ka välismaale modellitööle

Olin ise keskkooli ajal kaks korda pikemalt kodust ära, tehes modellitööd Jaapanis. Mu ema toetas mind väga – ta ütles, et kuule Anni, selline võimalus on üks kord elus, käi ära, et pärast hing kripeldama ei jääks.

See oli tõesti suur usaldus. Ja sellises olukorras sa ei teegi lollusi, kui keegi sind usaldab, sest ei saa talle pettumust valmistada. Kuigi võimalust oleks olnud küll. Ikka kipub ju nii olema, et mida väga keelatakse, seda tahaks kas või trotsi pärast kõige enam teha.

Ema ja isa ei sekkunud kunagi liigselt minu asjadesse. Isegi kui ma tahtsin DJ-ks hakata, ei takistanud nad mind, vaid said aru, et see läheb üle. Tulebki erinevaid huvisid ja hobisid proovida, nii just leiad oma tee.

Mu vanematel oli väga hea meel, kui tahtsin kokaks hakata – muidu on kõik peres kunstnikud. Ehkki ühe variandina mõtlesin pärast keskkooli minna sisekujundust õppima. Aga ema ütles mulle: „Anni, sa oled nii tunnete pealt otsustav inimene, sul tulevad asjad hästi spontaanselt. Mõnikord rikuvad inimesed kusagil koolis oma tunnetuse ära.“

Töö ja eraelu – ma ei ole neid tasakaalu saanud. Kas peakski?

Kui lähed poodi ja mõni sind mobiiliga pildistab, siis jah, see on keeruline, aga sellega saab hakkama. Ma pole tõesti osanud töö ja eraelu vahel tasakaalu luua. Elukaaslasega lahkuminek on andnud ainet mõtiskluseks, et võib-olla peaks töö ja eraelu rohkem lahus hoidma. Ja kui loed pärast sellest kõigest naisteajakirjadest, siis läheb juhe ikka kokku küll.

Sel inimesel, kes juhtub minuga koos olema siis, kui mul on käsil suur loomeperiood, peab väga kõva närv olema. Tal peab olema natuke asjadest möödavaatamise oskus, sest ma pean end kusagil välja elama, ma ei saa ju kohvikus seda teha.

Ma ei ole ka suur ettemõtleja olnud. Unistused või ambitsioonid, kuhu tahaksin jõuda näiteks kolme aasta pärast, on mul muidugi olemas, et mul oleks 30aastaselt mingi rahaline kindlus. Tahaks oma korterit ja meelerahu. Aga et sel ja sel aastal tuleb laps, siis koer, siis auto ja siis teine laps – selleks on elu liiga ettearvamatu.

Tean, et mu Sepamaa-raamatud on kõige paremini müünud kokaraamatud Eestis. Väga raske on öelda, miks mu imago müüb. Võib-olla sellepärast, et olen jäänud iseendaks – ei proovigi gurmeerestorani teha, vaid pakun lihtsat toitu. Vahel on tõesti raske, eriti Komeedis, aga siis pead end jälle kokku võtma. Kui sina lähed kaotsi, siis on kõik kaotsis.

Ma kipun olema maksimalist.
Aga see on õige

Minu elu suurim õppetund on küll see, et usalda inimesi, kuid tea, et usaldus on ääretult habras. Mõned aastad tagasi olin oma hea sõbraga mitu aastat ette valmistanud restoran Musi avamist, kus mina pidin peakokana tööle asuma. Kuid nädal enne avamist lõpetati minuga kõik suhted. Kulus tükk aega, enne kui sellest üle sain, ehkki oleme suhted kenasti korda saanud.

Nüüd on mul küll tänu sellele nahk kõvasti paksem, ma ei lase inimesi enam nii lihtsalt ligi. Ent vanasti pidin vastu võtma kõik tööd, sest sa pead ju end tõestama. Kui praegu keegi tuleks ja ütleks, et teeme kohviku, siis vastaksin, et teeksin ainult selliseid kohvikuid, mis minule kuuluvad.

Aga kui ma midagi teen, siis kogu hingest. Ja muidugi käib mulle närvidele, kui Musis on see kuradi boiler valesse kohta pandud, nii et võid pea ära lüüa. Või projekteerija on teinud asja valesti, nii et kraanikauss on kusagil nurga taga. Paljud inimesed ei talu paraku sellist tagasisidet. Liiatigi on inimesed iga uue asja käimalükkamisel ikka väga närvilised. See on tavaline asi.

Kui ma juba otsustasin kokaks õppida, siis mitte Eestis, vaid Itaalias. Tegelikult vaimustas mind Itaalia lihtsus juba väga ammu, kui Viivi Luik ja Jaak Jõerüüt töötasid sealses Eesti saatkonnas. Kui nad meil külas käisid, siis tegime oma maakodus nende toodud Parmesani juustuga pastat. See maitses nii hästi! Ma ei olnud varem sellele mõelnudki, et paari hea asjaga, nagu tomat, jahu ja juust, võid imesid teha!

Tegelikult ütles meie peretuttav Dima Demjanov, et olen Prantsuse köögi jaoks liiga kärsitu – ma ei suuda keeta tundide kaupa kastet. Ehkki mind muidugi häiris, et itaallased vaatavad sulle suurte silmadega otsa ja lihtsalt valetavad. Mulle lubati näiteks kursus inglise keeles, aga kohapeal selgus, et tegelikult on see itaalia keeles.

Kui tahad kohvikut avada, peab sul olema kõik peensusteni läbi mõeldud. Sa pead pakkuma midagi väga erilist, samas midagi lihtsat ja hubast, mille inimesed omaks võtaksid. See ettekujutus hakkas mul järk-järgult peas tekkima. Teadsin, et mu kohvikus peab olema lösutamise osa ning selline asjalik söömise osa. Ning ma olin vaimustuses sinisest värvist. Üle ega ümber ei saa ka värvilistest kangastest, millega on kõige lihtsam ruumi sisustada.

Korjasin juppe – lauad, peeglitükid, nõud, tassid, näidised – oma koju laua peale ning keegi ei tohtinud neid puudutada. Elukaaslane vingus küll, et jumal, millal need jupid ometi ära kaovad. Aga samas ta aitas mind väga. Ning isa aitas ka kohutavalt palju. Teadsin, et kui tema minuga koos midagi teeb, on tulemus 100% kindel.

Aga kohvik ei saa kunagi valmis. Üks on see, mis on paberi peal, teine on tegelik ruum, valgus, meeleolu. Olen siia taimi juurde toonud, kodusema meeleolu loovad serveerimispinnad ja üks mõnus kodu-külmkapp. Tihtipeale saab kodutarvete poest väga lahedaid asju osta, käin muudkui silmad lahti ringi.

Kohanemisvõime on väga oluline

Kohviku sissetöötamise aeg ongi tavaliselt paar aastat. Siis on kohvik õige. Nii et iga päev õpime midagi ja loksutame asju paika. Iga päev tuleb välja asju, millest ma polnud teadlik ja millega ma polnud arvestanud. Nii et sul peab hea kohanemisvõime olema. Suveks avasime terrassil veel 100 kohta – seega tekkis sisuliselt teine kohvik juurde. Nii et sügis toob kaasa kuldaja, kus aastaring on läbi proovitud.

Aimasin muidugi, et ega ühe 200kohalise kohviku käivitamine ei ole lihtne asi. Aga ma ei arvanud, et see emotsionaalselt nii raske on. Töö on töö, see on alati raske. Pead arvestama klientidega, töötajatega. Kuid emotsioonidega (nt sõimu puhul) hakkama saamine on omaette tase. Samas on selles töös väga palju head, kuid halb jääb lihtsalt rohkem meelde, kipub võimutsema. Mõned inimesed arvavad tihtilugu, et sa oled nende oma. Et kui oled avaliku elu tegelane, siis on sul paks nahk. Aga ei ole ju.

Kui nõuad kuninglikku kohtlemist, siis käitu nagu kuningas

Internet on väga ebameeldiv asi minu jaoks. Anonüümne kommenteerimine läheb mulle hinge – võtan seda väga isiklikult, kui mulle silmast silma asju ei öelda. Olen alati kõikjal öelnud: kui tulete Komeeti ja saate külma kotleti või on mõni muu jama, siis tulge ja öelge kohe.

Nii suure koha puhul võib ka juhtuda, et istute vaikselt toolil ja teid ei märgata – andke endast märku, pöörduge kohe teenindaja või kui vaja vahetuse vanema või minu poole, kui ma saalis olen.

Mul endal on vahel juhtunud nõnda, et olen mõnes söögikohas ja mind ei märgata. Siis annangi endast märku ning ei lähe pärast internetti ega kirjuta sapist nõretavat anonüümset kommentaari.

Kord oli juhus, et hakkliha oli punast värvi, sest tootja oli lisanud sellele veidi toiduvärvi. Saime alles hiljem sellest teada…. Aga kotleti sees jättis see mulje, nagu see oleks toores, ja kohe oligi internetis kommentaar, et siin pakutakse toorest kotletti.

Siis mõtlesin taas, et see vaenulikkus on ikka naljakas asi – kuidagi võiks ju ikka suhelda. Lohutasin ennast mõttega, et las see inimene teeb ise 200kohalise kohviku. Ma ei tee ju inimestele meelega halba ja minu eesmärk pole ju nende tuju rikkuda. Teenindusega võib alati nuriseda ja me tõesti üritame seda parandada, aga see ei ole nii lihtne. Meie teeninduse eest hoolitseb Ribe ja Carmen Cateringi üks omanikest Argo Koppa – ta näeb tõesti palju vaeva. Mina vaatan eeskätt, et köögipoolega oleksid asjad korras.

Pead leppima, et paljud kenad inimesed ei sobi sulle

Sul võib olla tööl väga meeldiv inimene, kuid ta ei sobi sellesse rolli. Kohvikus peab sul olema väga kiire mõtlemine ja otsustusvõime, sest ootamatuid olukordi ja erandeid tekib kogu aeg ja sa pead oskama neid lahendada. Kõik inimesed ei suuda seda.

Ja mõni inimene on jällegi hea tööloom, aga sellest ei piisa – sa pead ka kollektiiviga läbi saama. Mõnikord jällegi süüakse väga hea töötaja välja, tekivad kambad – üritame seda vältida.

Ma ei suuda rääkida sellistel teemadel, et ära kanna kunstküüsi või pane juuksed kinni ja pese ennast. Selle töö on meie juhataja Mirell enda peale võtnud. Olen saanud sellise kasvatuse, et katsun olla viisakas ja rääkida rahulikult. Annan tihti inimesele teise või kolmandagi võimaluse. Aga kui ei sobi, siis ei sobi.

Ettevõtjana oled sa kahes rollis: ühelt poolt pead äri pidama ja numbreid vaatama, aga teisalt pead ka arvestama, et inimesed ei ole lõputult vastupidavad, neid peab toetama. Sa pead oma töötajatega väga isiklikult suhtlema, neid lohutama, turgutama. Ja mitte välja näitama, kui endal närv must, ehkki mul endal see väga hästi ei õnnestu.

Alles hiljuti oli mul juhe koos, kui kõik asjad juhtusid korraga: sattus olema palgapäevade nädal, mil käiakse tavalisest rohkem väljas söömas, siis uus menüü – toidud kippusid olema igal päeval veidi teisiti tehtud, ja tagatipuks katkes tipptunnil veevarustus. Kõigile see kohviku tamp ei sobigi, ka meie tüdrukud arenevad iga päevaga.

Võta õigel ajal aeg maha

See on viimasel ajal raske olnud, aga seda tuleb teha. Mul on pikk elu ees ja ma ei tahaks veel läbi põleda. Olen kuidagi oma meeletu sisemise põlemise pealt edasi liikunud, olen avastanud, ja asjad tulevad iseenesest. Kuid sel suvel tundsin, et nüüd hakkab energia otsa saama, tahan veidi puhata.

Kirjutamine on hea vaheldus… Käisingi siis Itaalias retseptiraamatu jaoks materjali kogumas. Võtsin selle raamatuga eesmärgiks jõuda oma kokandusjuurte juurde – tahan tõestada, et siin Eestis saab teha sama head toitu kui Itaalias. Ja kindlasti tuleb rõhku panna toiduga kaasnevale meeleolule: kui sööd, võta aeg maha – itaallastel kestab söögirituaal neli tundi.

Raamatu peale kulusid mul kõik nädalavahetused ja terve juuli. Käisin ka maal, vanematel on seal kaks koera…. Energia tuleb vaikselt tagasi, kui saad natuke päikest ja valgust.

***

Anni Arro

• Sündinud 28. märtsil 1983
• Lõpetanud Tallinna Ühisgümnaasiumi
• 16-18aastasena tegutses seoses modellitööga palju välismaal.
• 2003 Slow Food kursus Itaalias
• Kaasa löönud paljudes projektides: kokandusraamatud, kohvikud, telesaated, ajakirjad jne. Kõige südamelähedasem pereprojekt on Epp Maria Galerii koogi- ja veinituba Haapsalus.
• 2009. aastast seotud Komeediga