Minu äri 10 käsku: Darja Saar

„Olge ettevõtlikud, toimetage ise, vaadake ringi!“

Rasked otsused tuleb ära teha, edasi läheb paremaks. Kui mu vanemad lahku läksid, olime ema ja vennaga raske valiku ees, kas jääda Kasahstani või tulla Eestisse. Ema meteoroloogi ja isa sõjaväelase ametite tõttu pidime elama Usbekistanis ja Kasahstanis. Meie peres ei olnud tavaks kultuuripärandit kaasa võtta, olime korralik nõukogude pere, kus valitses nõukogude kultuur ja räägiti vene keeles. 11-aastasena, pärast järjekordset külaskäiku vanaema juurde Eestisse, hakkasin ema käest uurima Eestimaa ja eesti keele kohta. Ema õpetaski mulle kaks esimest eestikeelset sõna: jalgratas ja prillid.

Meil ei olnud Kasahstanis mitte ühtegi sugulast, nii otsustasime 1994. aastal tagasi Eestisse tulla. Kogu meie materiaalne vara jäi Kasahstani, tulime siia, kolm kohvrit käeotsas. Olen väga tänulik oma emale, kes selles ebamäärases ja raskes olukorras hakkama sai!

Ema ei julgenud mind eesti kooli panna, kuna tol ajal oskasin kokku panna vaid lause „Kas see on sinu jalgratas?“. Läksingi Narva venekeelsesse gümnaasiumi. Enne seda korraldas ema mulle kodus ühekuulise eesti keele intensiivkursuse – tänu sellele olid Kreenholmi koolis mu eesti keele teadmised klassi parimad.

Tol ajal puudutasid mind täiskasvanute mured väga tugevalt: kuidas me majanduslikult hakkama saame. Mäletan, kui ütlesin kord ühes õhtuses söögilauavestluses, et iga koolis saadud 5 või 4 on selle nimel, et me saaksime paremini elada. Loobusin ka spordist selle nimel, et võimalikult hästi kool lõpetada ja elus edasi õppida.

Siinse eluga aitas mul kohaneda väga selge taju ja teadmine, mida ma elus tahan. Tallinna Ülikooli ajal tekkisid sõbrad ja sidemed. Õppisin seal haldusjuhtimist ja mulle jättis sügava mulje minu esimene tööandja ja riigiteaduste professor Georg Sootla, kes rõhutas alati: „Olge ettevõtlikud, toimetage ise, vaadake ringi!“ Meie enda peres on ettevõtlikkust innustanud aga mu poolakast vanaisa, kes on 78-aastane ning annab praegugi loenguid Tatarstanis Kaasani ülikoolis.

Sport on eneseareng

Tegelikult oleks minust võinud saada balletitantsija, juhul kui mu elu oleks läinud teisiti. Ballett on siiani mu teine armastus. Kuid iluvõimlemistreener suutis mind balletikoolist üle meelitada – ütles, et iluvõimlejana saan ma esiplaanil särada. See mulle meeldis.

Alustasin iluvõimlemisega seitsmeaastaselt. 11-aastasena osalesin ülekasahstanilistel võistlustel ja 12-aastasena elasin juba aastaringselt treeninglaagrites. 13. eluaastal viibisin kodus kokku ainult üks või kaks kuud, koolis ma ei käinud, reisisime muudkui mööda Kasahstani treeninglaagreid. Nii jäi 8. klass mul vahele. Kaks korda päevas oli trenn, ka laupäeval. Õpikud olid kaasas, nii et treeningute vahel õppisin. Käisin võistlemas ka välismaal – sain oma esimesel rahvusvahelisel võistlusel Lõuna-Koreas neljanda koha.

Raul Rebane on väga hästi öelnud, et sport on eelkõige enesearendamine ja enesega hakkama saamine. Sa püstitad enesele eesmärgi ja selle poole püüeldes arendad end pidevalt. Kuid tolle aja treeneritele olid antud teised eesmärgid. Sportlased, sealhulgas ka iluvõimlejad, olid eelkõige justkui Nõukogu Liidu kõikvõimsuse demonstratsiooniks. Meile püstitati eesmärk olla iga hinna eest esimene.

Tegelikult oli see, mida ma tegin, professionaalne töö. Tegelesin iluvõimlemisega kaheksa ja rohkem tundi päevas, mõistagi mingit töölepingut ei olnud. Samas olin ju alles 12-,13-, 14-aastane! Kindlasti ei olnud see harrastussport – tagantjärele mõeldes oli see koormus ikka täiesti kohutav. Ning meetodid, mida treenerid kasutasid – sellest ei taha isegi rääkida, need ei ole psühholoogiliselt aktsepteeritavad. Selline elu teeb sind palju varem täiskasvanuks, nii et lapsepõlve kui sellist mul ei olnud.

Aga just iluvõimlemine andis mulle julguse suure publiku ette minna, võtta olulisel hetkel juhtimine enda kätte, isegi siis, kui kõik on halvasti. Sport õpetab, et kui on vaja, sa lihtsalt võtad ja teed. Minu jaoks oli see hästi intensiivne koolitus kogu eluks. Sport õpetas ka seda, et kaotus pole minu jaoks midagi erilist, vaid pigem märk sellest, et pean midagi muutma. Ja kui magusad olid võidud! Mitte isegi sellepärast, et medal kaela riputati, kui just selle tunde tõttu, et sooritasin kava tõepoolest viimase peal!

Räägi inimesega!

23-aastaselt otsustasin pärast seda, kui olin ülikoolis olnud Nordic-Baltic-Russian PhD Network of Democratic Governance võrgustiku koordinaator, proovida midagi muud. Läksin tööle Eesti Poksiliidu peasekretäriks ehk tegevjuhiks. Ülikooli lõpetades põlesin soovist kohe kõike õpitut ellu rakendada.

Enesekindluse, et saan selle kõigega ka hakkama, andis ikkagi iluvõimlemine. Seal pannakse sind ikka väga noorelt rakkesse – sa pead juba 14-aastaselt ka kohtuniku- ja treeneritööd tegema ning saad varakult selgeks, milline on kohtuniku ja alaliidu roll ning kuidas käib võistluste läbiviimine. Kui ma aktiivse spordi 17-aastasena lõpetasin, olid mulle kõik peensused selged.

Poksiliit on suur üle-eestiline organisatsioon, kus on 45 klubi ja treenerit ning üle 1500 poksija. Nägin selgelt, kuidas seda valdkonda arendada. Suutsin oma ideed maha müüa nii juhatusele kui olümpiakomiteele ning korrastada suhteid riigistruktuuridega. Aga üks asi, millele ma tol ajal ei mõelnud, oli see, kas organisatsiooni liikmed saavad üldse aru, kuhu me liigume, ja kas nad tahavad neid muutusi. See on noore juhi puhul nii tavaline – sa tahad ennast rakendada ja organisatsiooni kiiresti tippu viia, aga unustad vahepeal ära, et kõik algab ikka inimestest. Olin ilmselt need vaesed mehed väga raamidesse surunud – kardan, et neil oli tõesti raske.

Rõhutan veel kord: kui sa muudatusi sisse viid, siis vaata, et sa ei teeks seda liiga vara. Tegele algul inimestega – kui sa hakkad enne süsteemi muutma, siis inimesed ei harju sellega iial ära.

Algusest peale motiveeritud

Mulle tundub, et Kasahstanis valitses positiivne eluga hakkamasaamise meeleolu. Olen lapsest saadik tundnud, et pere ja ühiskond motiveerisid mind ikka edasi pürgima ja kõrgkooli minema, et elus edasi liikuda. Kogu mu lähim ringkond oli päris edumeelne. Näiteks on üks minu koondise treeningkaaslastest, mitmekordne maailmameister Alina Kabajeva, nüüd Vene riigiduuma liige. See, et ta palju saavutab, oli kohe algusest peale näha tema ellusuhtumise põhjal.

Kui ma suviti Eestis vanaema juures käisin, tundus mulle, et siin on nagu välismaa, läänemaailm. Kõik on olemas ja ei pea millegi pärast muretsema. Puutusin väga palju kokku siinsete eakaaslastega. Teadsin, kuidas nad mõtlevad, mida nad teevad ja kuidas nad elavad. Aga tihtipeale oli mul mõnest isegi kahju, kui nägin keskpärasust ja passiivsust. Neil ei olnud sära silmades ja soovi edasi jõuda. Oli näha, et kõik eluks vajalik on olemas ja midagi rohkemat nad ei soovigi.

Minu põlvkonnast on Ida-Virumaal vähe neid, kes on oma eluga hästi hakkama saanud, sest nad sattusid elama segasel ajal, mil väärtused muutusid. Sama suhtumist ei saa aga üle kanda praegusele 16–17-aastaste põlvkonnale, kellega noorte ettevõtlikkuse programm ENTRUM tegeleb. Tänased noored soovivad ennast teostada, olla ühiskonna väärtuslikud liikmed. Neil on väga palju energiat ja pealehakkamist. Neile ei tohiks vanu stereotüüpe üle kanda.

24/7 asja juures

Kui Eesti Olümpiaakadeemia tegevjuht Reele Remmelkoor ühel päeval mulle Entrumi noorteprogrammi töökuulutuse läkitas, siis teadsin kohe – see on täpselt see, millega järgmised aastad tegeleda tahan. Olin parajasti lõpetamas olümpiakomitee jaoks spordileksikoni projekti ja põlesin lausa füüsiliselt soovist end selles Eesti Energia toetatavas noorte ettevõtlikkuse programmis täiel määral rakendada.

Kui töövestluste kolm vooru olid seljataga

…ning ma kohtusin Eesti Energia juhi Sandor Liivega, lubasin, et ENTRUM käivitub 24/7 režiimil. Nii oligi: panime kahe kuuga käima programmi, mis haaras kogu Ida-Virumaa noori ja täiskasvanuid ning köitis tähelepanu ka ettevõtluse arendamise tugistruktuurides. See oli põnev ja pingeline aeg. Viibisime enne programmi väljakuulutamist meeskonnaga kuni südaööni Laki tänava kontoris. Ning kohati oli, nagu iga tõelise start-up’i puhul, aega magada ainult üks tund päevas.

Sain Sandor Liivelt ja tema kolleegilt Margus Rinkilt tohutult inspiratsiooni panustada rohkem, kui sinult oodatakse. Nemad on alati hingega ENTRUMi juures olnud – nad tunnevad nagu minagi isiklikku vajadust aidata Eesti noori, et nad julgeksid suurelt unistada, oleksid ettevõtlikud ja teeksid oma unistused teoks. Nii et programmi moto „Juhi oma elu ise!“ sobib sama hästi nii minu kui ka nende elu puhul.

Vaata esmalt suurt pilti

Panin ENTRUMi programmi metoodikat kokku just nõnda, nagu mind ülikoolis õpetati, alustades suurest pildist. Kõigepealt kaardistasin noorte ettevõtlikkuse arendamist tervikuna: ettevõtlikkuse mõiste, raamdokumendid, koordineerivad institutsioonid, võimalikud partnerid. Kui need asjad paigas olid, võtsin ühendust Tiia Randmaaga kaubandus-tööstuskojast, kes juhtis parajasti ettevõtlusõppe edendamise kava „Olen ettevõtlik!“ koostamist. Koostöös temaga panime paika, milline roll selle elluviimisel võiks olla ENTRUMil.

Seejärel kohtusin valdkonna võtmetegijatega, et uurida, millega täpselt keegi tegeleb ning kuidas me saaksime üksteise tegevust toetada. Kõige põnevam ongi jälgida, kuidas osapooled võrgustikus üksteise järel oma kohale paigutuvad. Ja siis on juba aeg mõelda, kellega ja mida saaks koos teha.

Ole teistele kasulik!

ENTRUM ei ole midagi muud kui võrgustik, kuhu kuuluvad need, kes vastutavad noorte ettevõtlikkuse eest: riiklikud asutused, kõrgkoolid, eraettevõtted, kodanikuühendused ja teised asjaga tegelevad programmid ja konkursid, näiteks Ajujaht ja Junior Achievement.

Mulle tundub, et tean väga täpselt, mis ENTRUMi puhul toimib – miks organisatsioonid kohale tulevad ja asja naudivad. See väljendab nimelt kõigi osapoolte soove ja vajadusi. See, kuidas programm järgmisel hooajal välja näeb, mis majandusvaldkondi ja ettevõtteid noortele tutvustab, sõltub meie partnerite ühiselt langetatud otsustest.

Tegevjuhina on minu jaoks oluline, et ENTRUM ei ole mitte ainult noorte arendamise, vaid igaühe arendamise programm. Minu jaoks on see õnnestunud siis, kui inimeste silmad säravad sellest, et nad said inspiratsiooni, uusi kogemusi ja kontakte. Näiteks jäi pärast ENTRUMi Ida-Virumaa programmi meie koolitusjuht Hannes Lents silma Garage 48 meeskonnale, Eesti Väitlusselts sai aga meilt inspiratsiooni ja meetodeid oma programmi käivitamiseks.

***

ENTRUM ja Darja Saar

ENTRUM on Eesti Energia sotsiaalse vastutustundlikkuse algatus. Esimesel hooajal, 2010–2011, arendati programmi raames Ida-Virumaa noorte ettevõtlikkust. Sealsete noortega käisid kohtumas ning neid juhendamas kümned oma ala tõelised tipud tehnoloogia, loomemajanduse, sotsiaalse ettevõtluse ja majanduse alalt. ENTRUMi Ida-Virumaa programmis osales kokku 644 eesti ja vene emakeelega noort inimest. Lisaks noorte sotsiaalsete oskuste arendamisele aitas programm elavdada ka regionaalset majandust ja lõimumist. Sel sügisel aga näeb Darjat tihti Tartu kandis, sest ENTRUM käib sel õppeaastal Lõuna-Eestis.

Tulevikus aga peab Darja täitsa võimalikuks, et ta elab võib-olla hoopis maal ja tegeleb mooside ja koduse pasta tootmisega, aidates oma meest tema ettevõtmistes. Darja mees on kokk, kes kasutab iga minutit selleks, et uusi roogasid katsetada, ning plaanib avada oma restorani ja brasserie.

Aga see ei pruugi nii minna. Võimalusi on veel, sest kooli magistritöö kirjutas ta kriiside mõjust riigijuhtimisele, samuti on ta lõpetanud diplomaatide kooli. Nagu ta ise ütleb, saab ta ehk olla Eestile kasulik hoopis selles võtmes – oskab ta ju Venemaa ja Kesk-Aasia kontekstis ridade vahelt lugeda ning sidemete loomine on tema jaoks puhas nauding.

Kirja pani Taivo Paju.