Pingete vältimise retsept: ära loe ja kuula kõike, mis ümberringi toimub

Edu saavutamiseks jalgpallis peab ala vastu tõsine huvi olema. Jalgpallist käib ju läbi palju noori ning osavaid, kiireid ja andekaid on küllalt, aga just huvi otsustab, kes jääb pidama ja kes mitte. Andekus ei puutu asjasse.

Mina hakkasin jalgpalli mängima poisikesena. See tähendas ühtlasi ka seda, et kool oli minu jaoks tüütu kohustus muude tegevuste kõrval, kuigi hinded suutsin korras hoida. Tehnikumi ajal öeldi mulle: „Rüütli, ega te pole vale eriala valinud?“, kui ma tulin jälle jutuga, et vaja spordilaagrisse minna.

Tänu sellele, et olen ise mänginud, olen saanud treeneritöös kõik kogetu endast läbi lasta ja see on minuga alati kaasas. Ka aeg FC Flora teise treenerina oli kasulik periood, mis viis lõpuks selleni, et mind viidi Viljandi Tuleviku peatreeneriks. Sellest ajast hakkasin peatreeneri leiba sööma. Arvan, et assistendi töö tuleb kindlasti kasuks, sest kui oled lõpuks ise pandud vastutama ja sa pole mingeid asju läbi elanud, võid teha valesid otsuseid ja muutuda liiga kärsituks. Nii et soovitan kõigile mõne profi juures assistendi-abimehena töötada, kaasa mõelda ja olla samas piisavalt ambitsioonikas, et õigel ajal ise vastutus võtta.

Autoriteedi saavutamise retsepti pole

Ma ei tahaks mingil juhul välja tuua autoriteedi saavutamise retsepti: sama hästi võiks keegi mulle anda õunakoogi retsepti, aga kui ma kööki lähen ja selle järgi tegutsema asun, pole üldse kindel, et sellest väga hea kook tuleb.

Autoriteedi saavutamine on minu jaoks üsna kirjeldamatu ja tihti seotud isikuomadustega, mida tuleb kasutada õigel ajal õiges kohas – siin ei aita ükski õpetus. Minu pagas, mille olen saanud ise mängides, annab mulle võimaluse tunda ala seestpoolt. Ma tean, mis toimub meeskonnas, kuidas nad mõtlevad ja mis vajab suunamist ning toetamist. Ma suudan kõrvalekalded ja närviminekud lahti mõtestada ja saan aru, millest nad tulevad.

Ma arvan, et olen treenerina üsna autoritaarne. Annan küll võimaluse valida, aga kui valikuid ei suudeta teha ja üksmeelt ei saavutata, siis ütlen, kuidas tuleb teha, ja asi klaar. Endale pähe istuda ma ei lase, aga samas ei ürita ma ka kellelegi teisele pähe istuda. Koos töötades annab tulemuse see, kui ollakse paindlik ja valmis järele andma. Minu meelest on treeneri töö loominguline – siin on vaja vaistu, konkreetseid fakte ja teadmisi.

Oma pingeid tuleb ise juhtida

Avalikkuse huvi meie vastu on enne olulisi mänge muidugi tugev. Retsepti, kuidas endale pinget mitte ligi lasta, pole kerge anda. Meie jalgpallikoondisel pole psühholoogi palgal ning ma ei tunne puudust kõrvalt õpetajatest. Igaüks peab ise suutma oma pingeid juhtida ja mõista, et ei ole hea endale kõike ligi lasta – ei maksa lugeda ja kuulata kõike, mis ümberringi toimub. Mina ei lase negatiivset mõtlemist endale ligi. Sa pead vahet tegema kahel asjal: sellel, mis sõltub sinust ja mis mitte. Siis on palju muresid murtud.

Ameerika filmides näeme, kuidas treener peab meeskonnale enne mängu riietusruumis sütitavaid kõnesid – ma ei välista, et kuskil see nii käibki. Ega see paha ei tee, kui sul on anne olla artistlik ja sütitav ning pidada soravaid leegitsevaid kõnesid, aga mina ei kuulu selliste inimeste hulka.

Oluliste mängude eel on parim toetus meeskonnale see, kui mina treenerina suudan jääda iseendaks. Nõuan meeskonnalt sel puhul samasugust suhtumist nagu kõigisse mängudesse, heas mõttes rutiini järgimist. Ei tohi liiga ärevaks minna ja tõmblema hakata. Nii et kui mina olen rahulik ja annan seda suhtumist ka meeskonnale edasi, siis eks igaüks peaks leidma enda seest need nupud, mida vajutada, et mitte närvi minna.

Aga nagu ütleb Ostap Bender: garantiisid ei ole. Kui mäng läheb untsu, siis pole ju tegelikult vahet, kas olid liiga rahulik või liiga närvis. Sportmängudes lihtsalt on fakt, et üks võidab ja teine kaotab ning mõnikord jääb seis ka viiki. Siis tuleb vaadata, mis vigu tehti, millised neist olid saatuslikud ja millega nad seotud olid. Kokkuvõttes on kõige tähtsam filosoofia paika saada ja jääda endale kindlaks, mitte iga kord midagi muuta. See toidab pikas perspektiivis rohkem kui pidev tõmblemine ja ümber mõtlemine.

Spordis ei maksa ainult võit

Ma ei lepi nende arvamusega, kes lapiti lauaga annavad ja ütlevad, et spordis maksab ainult tulemus. See on väga lihtsustatud lähenemine. Siis võiks ju valged inimesed sprindiga päevapealt lõpetada, sest elu on näidanud, et tipptulemust tuleb sealt sama tihti kui luuavarrest pauku.

See ei tähenda muidugi seda, et ma propageeriks meeskonna sees mõtteviisi „kutid, lähme lihtsalt mängime, ükskõik mis tulemus tuleb“. Lihtsalt mängupilti ei saa tuua ohvriks tulemusele – kusagil peab olema ka asja ilu ja looming, nauding, mille mängijad saavad väljakult. Mina ei suuda kurvastada halva tulemuse üle, kui näen, et mäng on paljulubav. Küll aga häirib vastupidine – kui kraabid kuidagi tulemuse välja, aga näed, et mängupilt pole see, mis peaks olema. Meie jaoks on see õnneks paari aasta tagune teema – praegu on mängupilti küll ja veel. Ma olen sellega rahul. Asjad olgu õiges järjekorras: kõigepealt hea mäng ja siis tuleb ka tulemus.

Kui sain Eesti jalgpallikoondise peatreeneriks, oligi minu ülesanne hakata mängu üles ehitama. Õnneks oli vundament hea. Kui kujundlikult rääkida, siis minu vaimusilmas olid kaitseliin ja väravavaht vundamendiks, kuid seinad ehk mäng oli puudu. Püüdsin neid ehitama hakata: suunates, julgustades ja nõudes, et inimesed julgeks rohkem ette võtta ja edukamad olla. Arvan, et mu mängufilosoofia on olnud õige, sest hea mängupilt ja tulemused on tänaseks käes ja meie jalgpallikoondis on hakanud inimestele rohkem pakkuma. Kõige hullem on see, kui minnakse emotsioonitult staadionilt ära – polnud ei mängu ega tulemust.

***

Tarmo Rüütli

Sündinud 11. augustil 1954. Alustas jalgpallitreeninguid Viljandis. 1972 hakkas mängima Tallinna Normas, 1975 jätkas Pärnu Kalevis, hiljem Pärnu Kalakombinaadi, Pärnu MEKi ja Pärnu JK Tervise meeskonnas. 1985 sai Eesti NSV meistriks, lisaks neljakordne karikavõitja.

Treenerina alustas 1990 väravavahtide juhendajana FC Floras. Olnud Pärnu JK Tervise (1994), Viljandi JK Tuleviku (1998-1999 ja 2001-2002), FC Flora (1995, 1999-2000, 2009) ja FC Levadia (2003-08) ning 1999-2000 ja alates 2008 Eesti jalgpallikoondise peatreener.

Pälvis 2004. aastal jalgpalliliidu hõbemärgi ning Jalgpallihaigla on ta valinud kahel korral jalgpalligeeniuseks.

Allikas: Eesti Spordi Biograafiline Leksikon www.spordiinfo.ee.