Moedisainer Lilli Jahilo suur väljakutse: naftavaba rõivakollektsioon

Moedisainer Lilli Jahilo astus seekordsel Kuldnõela galal üles julge ja väljakutseid täis kollektsiooniga, mis vähendab nii moelooja kui ka tulevase rõivakandja ökoloogilist jalajälge ja pöörab üldsuse tähelepanu liigsele tarbimisele. Just nii valmis nafta- ja sünteetikavaba rõivakollektsioon, kus on kasutatud ainult biolagunevaid ja taimseid materjale. Kirjutab Gerli Ramler. 

„Tahtsin seekord teha midagi, millel on suurem mõju ja väljakutse,” ütleb Jahilo, kes sai inspiratsiooni Euroopa Liidu direktiivist, mille kohaselt peavad uniooni liikmesriigid alates 2025. aastast sorteerima tekstiilijäätmeid liigiti. „Sünteetiliste tekstiilide vähendamine moes on kindlasti suur väljakutse.“

Olete kunagi mõelnud, mis saab teie vanadest rõivastest? Kahjuks ei midagi head. Põhimõtteliselt pole Baltikumis ja Skandinaavias tekstiilijäätmete taaskasutamiseks tehnoloogiatki, kuigi arendusega tegeletakse. „Kuna see on kallis protsess, pole ettevõtetel eriti huvi sellega tegeleda. Nii on mindud seda teed, et osa tekstiilijäätmeid põletatakse ja suurem osa lõpetavad oma elu prügimäel. Põletamise puhul on probleem ka selles, et tekstiil iseenesest ei anna palju energiat ning seetõttu tuleb seda segada hästipõlevate jääkidega. Prügimäel aga suurem osa sellest kraamist ei idane ega mädane.”

Nii hakkas Jahilo mõtlema, et mis saab tema kollektsioonidest? „Ma ei tahaks muidugi, et need üldse kunagi jõuaksid prügimäele, aga kui see näiteks 100 aasta pärast peaks juhtuma, siis oleks ju hea teada, et need õiges keskkonnas siiski pigem kõdunevad, mitte ei koorma keskkonda. Samuti on enamik uue kollektsiooni toodetest taaskasutatavast monokiust, näiteks puuvillast,” räägib disainer. „Teiseks on sünteetilised materjalid naftapõhised, mis ei ole lõputu ressurss. Moetööstus on niigi väga ressursimahukas, sest materjalid tuuakse kohale maailma erinevatest nurkadest ning nende tootmiseks kasutatakse palju energiat, vett ja kemikaale. Ja sealt tuligi väljakutse luua naftaelementideta kollektsioon! See nõudis kõvasti otsimist, nuputamist ja leiutamist, sest soovisin hoida brändile omast joont ning esteetilisust.” 

Näiteks ei saanud kollektsioonis kasutada liimiriiet ega liimipaela, mida muidu kasutatakse T-särkide, mantlite, pluuside ja pintsakute õmblemisel tootele vormi andmiseks ja õmbluste fikseerimiseks. Liimiriie asendati linaste vahekangastega. Samuti pole rõivaste juures ühtegi lukku, mille asemel on kasutatud korsetile omaseid paelasüsteeme ning nööpe. „See oli suur üllatus, et biolagunevaid lukke pole veel olemas,” tunnistab Jahilo. „Maailmas on kaks põhilist suurt lukutootjat, kes valmistavad neid üle maailma ning on välja arendanud küll taaskasutatud polüestrist lukud, ent 2021. aastal meil veel biolagunevast materjalist lukke pole! Nii tegime paar kleidimudelit täiesti ilma kinnitusvahenditeta ja pükstele said ette nööbid. Selliste võtete kasutamine rõivadisainis mõjutab kogu siluetti ja toote üldist joont. Väikestel ja pealtnäha nähtamatutel elementidel on üldpildile väga suur mõju.”

Nööpe kasutati kolmest biolagunevast materjalist: puidust, pähklist ning piimavalgust. Kuna kannaga biolagunevaid nööpe, mida oleks võimalik mehaaniliselt kangaga katta, pole samuti olemas, tuli sellise disainiga rõivaste tarbeks katta puidust nööbid kangaga käsitsi. Muide, kvaliteetseid ja ilusaid biolagunevaid nööpe valmistatakse siinsamas Baltikumis.

Leidlikkust tuli kasutada veel mitmeski kohas: näiteks pole veel olemas biolagunevat kummi – küll aga arengud selles suunas käivad – ja tuli krooked fikseerida kandiga. Polüestrist logosiltide asemel prinditi disaineri kaubamärk otse tootele. „Isegi puuvillast paela oli keerukas leida. Tänapäeval toodetakse väga palju looduslikke materjale imiteerivaid kunstmaterjale. Mis aga esmapilgul tundub looduslik, ei pruugi koostise uurimisel seda teps mitte olla,” räägib Jahilo. 

Kõige aluseks on kvaliteetne kangas ja niit

„Iga rõiva juures on lisaks kaunile väljanägemisele äärmiselt oluline ka mugavus. Toote eluea, kvaliteedi, seljasistuvuse ja välimuse määrab kangas. Kui ma Norra ülikoolis moodi õppisin, rõhutas meie õppejõud alati, et soetage parim kangas, mida oma raha eest saate osta. See on väga õige. Seekord ei olnud valik väga suur, aga ei saa öelda, et see oleks mu tundlikku disainerimeelt kuidagi piiranud. Olen leitud variantidega äärmiselt rahul. Linast peetakse kõige nn ökomaks, sest selle kasvatamine ja tootmine on säästlikum ja nii ongi linane kollektsioonis. Esindatud on veel ka üks inimkonna vanimaid kangakiude ramjee, mis sarnaneb linasele. Meie kangad tulevad Itaaliast ning „kortsumaterjal” on pärit Jaapanist,” tutvustab Jahilo. 

Lisaks on kollektsioonis ohtralt kasutatud puuvillast heegeldatud elemente, mis lisab toodetele hingestatust. Heegeldamise idee on moeloojal olnud aastaid ja selles kollektsioonis leidis see lõpuks väljundi. Tegemist on ühega vähestest käsitööliikidest, mida pole mehhaniseeritud. 

„Kui loodusliku lõnga leidmine heegeldamiseks oli lihtsam, siis valmistas peavalu naturaalse kvaliteetse niidi leidmine. Lihtsam on saada värvitut pleegitamata puuvillast naturaalset niiti, aga tükk tööd oli kollasele ja mustale kangale sobivate niitide leidmisega. Kui niit pole piisavalt tugev, ei pea see õmblustele vastu – seda me ei saa aga lubada,” selgitab Jahilo. „Puuvillaste kvaliteetsete niitide valik on väike ja nende hinnad on kallid. Kui polüesterniit pole rõivaste õmblemise juures mingi kuluallikas, siis puuvillaniidid on 10 korda kallimad ja see mõjutab paraku oluliselt ka lõpptoote hinda.”

Lilli Jahilo viimane kollektsioon ei ole eriline ainult materjalide poolest, vaid teistsugune ja uudne ka stilistiliselt: kui seni on ta keskendunud rohkem kaunitele kleitidele, siis nüüd leiab kollektsioonist mugavad korsett-topid, unisex püksid, mantli ja mütsid. „Stiililiselt on nii 1990. aastaid, reivikultuuri, maavanaema kui ka töölisrõivaste mõjutusi… Arvan, et kõige olulisem on mitte kinni jääda vanadesse mustritesse, vaid minu töö ja selle tulemus peab olema uus ning põnev kõigi jaoks. Seekordse kollektsiooni loomine oli väga eriline ning tegelikult otsisin ka, et kas sel puhul oleks saanud taotleda biolaguneva moetoote sertifikaati, ent kahjuks ei suutnud leida. Tundub, et meil kõigil on selles vallas veel arenguruumi!” 

Lilli Jahilo (sündinud 3. septembril 1983) on Eesti moedisainer. 2015. aastal pälvis ta Kuldnõela auhinna, 2021. aastal Valgetähe V klassi teenetemärgi ning viimasel Kuldnõelal pärjati ta publiku lemmiku tiitliga. 

Lilli Jahilo keskkonnateadlik ellusuhtumine paistab silma ka tema teistelt tegemistelt, näiteks armastab ta Tallinnas liikuda jalgrattaga. Selleks, et võimaldada tema enda loodud toodetele maksimaalselt pikk eluiga, asutas Lilli projekti Uus Ring. Nii pakutakse klientidele võimalust tuua oma hästi hoitud kleit tagasi moemaja salongi, kus see vaadatakse üle ja korrastatakse ning pannakse taas müüki. „Taaskasutus on moes,” kinnitab moekunstnik.