Ohtlik või ohutu? Salapärane mikroplast vajab uurimist

Silmale raskesti tabatav mikroplast on midagi palju enamat kui dušigeelis peituvad kuulikesed, sest oma teekonnal merre ning sealt edasi juba kalade kõhtu sattuv saast jõuab ringiga inimeste toidulauale. Sellest, mida õieti kujutab endast keskkonnas väga aeglaselt lagunev mikroplast, kirjutab Mari Kamps.

„Tegelikult puuduvad meil kindlad standardid, kuidas mikroplasti määrata,“ tõdeb Tallinna Tehnikakõrgkooli (TTK) Ringmajanduse ja tehnoloogia instituudi direktor Erki Lember. „Definitsioon on aga õnneks olemas. Kõik plastikuosakesed, mille läbimõõt on väiksem kui 5 mm, on mikroplast.“

Mikroplast jaguneb primaarseks ja sekundaarseks. „Erinevus on selles, et primaarne jõuab otse keskkonda ja siia alla kuuluvad näiteks kosmeetikatoodetes olevad mikrokuulikesed. Enamasti on dušigeelidel või näokoorimiskreemidel peal micro moisture, mis tegelikult tähendabki, et see sisaldab plastikkuule, mis peaks toimima koorivana. Probleem on see, et primaarne mikroplastik jõuab keskkonda muutumatul kujul ning vaid osa eemaldatakse reoveepuhastis.“

Sekundaarse mikroplastiku puhul on probleemiks nende sisaldumine värvides, kuna keskkonna mõjul hakkavad värvitud pinnad pudisema. „Hea näide on tänavate märgistus, kuna kasutatud valge värv sisaldab mingil määral mikroplasti. Sõites aga märgistusest naastrehvidega üle, hakkab see kuluma.“

Sekundaarne mikroplast on ka rehvipuru ja tekstiilikiud. „Näiteks ühest polüesterpusast eraldub erinevate uuringute järgi iga pesuga 4000 kuni 10 000 kiudu. Ühel hetkel jõuavad need ju reoveepuhastisse ja sealt edasi veekogudesse.“

Uuringud ja tohutud kogused

Ookeanis hulpivatest prügisaartest on näha, et päiksevalguse mõjul need mingil määral lagunevad, tekitades sekundaarseid plastikosakesi. Maailmas tuntakse huvi mikroplasti mõju vastu keskkonnale, teadlased on hakanud otsima seda nii keskkonnast kui ka reoveest.

„Euroopas teemaga tegeletakse ja peamine on praegu see, kuidas vältida tootearenduses mikroplasti teket. Rehve me ju muutma ei hakka, see on seotud ohutusega. Tähtis oleks üle vaadata esmased tarbimisharjumused, mis mikroplasti keskkonnas põhjustavad.“

Lember toob näiteks taanlaste tehtud uuringu. „Nad leidsid Rootsi läänekaldalt ühest kuupmeetrist mereveest 4400 –

94 000 mikroplasti osakest suurusega enam kui 10 mikromeetrit. Kui nüüd võtta, et mikroplast on 5 mm ja väiksem, siis kogused on ikkagi päris suured.“

Samas on kriitikuid, kes seavad kahtluse alla, kas kõik mõõdetu oli ikka mikroplast, kuna standardid puuduvad ja määramine on suhteliselt raske.

„Taani ja Norra vahel ehk transektil Hirtshalsi ja Flødevigeni vahel tehti seiret. Mikroplasti kontsentratsioon oli suurim Taanist 52 meremiili eemal: kuupmeetris merevees oli rohkem kui 6000 üle 10 mikromeetrise diameetriga osakest. Pesupesemisega on oma teema. Iga pesukorraga eraldub riietest 5000-17 000 plastikkiudu. Ka need kogused on väga suured,“ tõdeb Lember.

Mida mikroplast sisaldab? Läbimõõduga 100 kuni 500 mikromeetrit on põhiliselt polüpropüleen, järgnevad polüstüreen ja polüuretaan. 500 mikromeetrit (0,5 mm) kuni 5 millimeetrit on põhiline polüuretaan, järgnevad polüetüleen ja polüpropüleen.

„Uuringud näitavad vees olevat mikroplasti, sama teema teine pool on settesse sattunud mikroosakesed. Läänemere tihedus on 1,03 g/ml kohta. Kui vaatame erinevate plastide nimekirja ja tihedusi, siis markeeritute tihedus on suurem ja seetõttu nad settivad põhja. Lisaks adsorbeeruvad väiksema tihedusega osakesed sageli raskemate osakeste külge, sinna peale võib kasvada ka biokile või bakterid ning siis need vajuvad raskuse tõttu samuti põhja.“

Taanlaste uuringus välja toodud numbrid, kus kuupmeetris merevees oli 94 000 mikroplasti osakest suurusega enam kui 10 mikromeetrit, on tegelikult jäämäe tipp. „Üldse ei kujuta ette, mis seal settes veel võib olla. See valdkond muudab teema huvitavaks ja natuke ka murettekitavaks. Tahaks ju teada, kas probleem on väga suur või üritame seda probleemi hoopis üle paisutada. Teadlastel on ju kombeks, et teeme asjast suure probleemi ja saame hästi palju uurida ja raha taotleda.“

Mis see meile tähendab ja on see siis ohtlik või mitte? „On teadlasi, kelle väitel mikroplast on ohtlik. Suurem osa teadlaste kogukonnast väidab, et tegemist on kaudse mõjuga ja mikroplasti osakesed on adsorbent nagu näiteks aktiivsüsi, et tema pinnale hakkavad kogunema erinevad pestitsiidid, herbitsiidid, raskemetallid jne. Kui nad aga satuvad meie organismi, siis nad vabanevad taas. Just selles nähaksegi põhiohtu,“ rääkis Lember.

Kõige suurem oht on aga neil elusorganismidel, kes filtreerivad vett, et toitaineid saada, nagu näiteks merekarbid, plankton. Mikroplast akumuleerub neil väga kiiresti organismi.

Mida selle probleemiga peale hakata? „Kiiresti oleks vaja plasti emissiooni keskkonda vähendada. Tahes-tahtmata üritatakse selliste teemadega pöörduda vee-ettevõtete poole, kust voolab suur osa vett läbi ja küsitakse, et mida te teha saaksite,“ rääkis Lember.

Reoveepuhastites läbi viidud uuringud näitavad, et enam kui 90 protsenti mikroplastist jääb puhastisse kinni ja eemaldatakse läbi reovee sette. Lemberi sõnul on see juba järgmine tahk, sest setet tahetakse ringmajanduse kontseptsioonis ringlusesse suunata. „Nüüd ongi sakslased jõudnud sinnamaale, et nad ei keskendu enam 100-protsendiliselt veekeskkonnale, vaid on hakanud uurima, kuidas mikroplast mullas toimib.“

„Kui sete läheb kompostiks, siis mikroplast satub mulda. Huvitav on, kuidas see seal käitub. Võib olla, et ohtlikud ained infiltreeruvad aja jooksul pinnavette, põhjavette või akumuleeruvad taimedesse ja sel on juba ohtlikud mõjud.“

Sakslaste läbiviidud uuringust selgub, et reoveepuhastist väljumisel sisaldas kuupmeeter heitvett 260–2000 mikroplasti osakest. Kuna sisendil mõõdeti 7000–14 000 osakest, siis siit selgubki, et suur osa jääb reoveepuhastisse kinni.

Mida aga sellega teha? See on tõesti miljoni dollari küsimus. „Tegelikult see tehnoloogia, mida näiteks ka Eestis kasutatakse (näiteks Tartu ja Viimsi, kus järelpuhastuses on mikrofiltrid, mille põhieesmärk on heljumi eemaldamine), saab mikroplasti mingil määral eemaldada.“

Nüüd tuleks protsessi tervikuna vaadata, et ehk kui filtreid pestakse, siis mis selle mikroplastiga edasi saaks teha. Ühesõnaga, tekib uusi küsimusi, mis vajaksid lahendamist.

Mikroplasti puhul on asi selles, et inimene ise tekitab midagi ja see ei kao kuhugi ära, vaid jääb loodusesse ringlema. Kas tõesti peab kasutama näiteks mikroplasti sisaldavat dušigeeli? Tegelikult võib kasutada ju midagi muud.

„Mida sakslased on teinud? Nad lõid kodulehekülje, kuhu inimesed, kes leiavad mikroplasti sisaldava toote, selle ka teiste jaoks üles kirjutavad. Nüüd on igaühel oma nutiseadmest väga lihtne vaadata, kas antud toode on seal kirjas või mitte,“ rääkis Lember.

Kust alustada?

Teadlased tegelevad praegu seirega, et kaardistada probleemi tervikpilti ehk teekondi keskkonda. „Muidugi on koheselt võimalik mingitele teekondadele reageerida, nagu näiteks vaadata üle tooted. Samuti on meil reoveepuhasti väljundid, sadevee väljundid (seda me ju ei puhasta, läheb otse keskkonda) ehk siis just see sekundaarne mikroplast.“

Kui vaadata Taani näidet, siis neil tekib aastas 4200–6600 tonni rehvipuru, mida loetakse mikroplastiks. „Natuke paneb see mõtlema, sest Taanis, erinevalt Eestist, naelrehve ei kasutata. Rehvipurule järgnevad sekundaarse mikroplasti tabelis tekstiilid, mille aastane nn emissioon on 200–1000 tonni.“

Kui tekivad plastijäätmed, siis üritame võimalikult palju taaskasutada, tehes seda kasvõi tekstiilitööstuses. Iga pesuga tekib aga mikroplasti. „Kumb on siis suurem jalajälg? Kas see, kui plastiga teeme midagi muud või see, et teeme sellest riided, mida pestes eraldub mikroplasti ja mis jõuab keskkonda?“

Kui mikroplast on jõudnud reoveepuhastisse, siis sealt edasi satub ta settesse ning sealt omakorda põllumajandusse. „Soomes kasutatakse näiteks hästi palju reoveesetet põllumajanduses. Sakslased jällegi põletavad reoveesetet. Neil on sellega probleem lahendatud: plast põletatakse süsinikdioksiidiks ja muudeks komponentideks. Õhuheitmeid küll tekib, aga nad saavad kasutada seda kütmiseks, kuna mingi energiapotentsiaal on täiesti olemas. Süsinikdioksiid on aga fotosünteesi alus ning ongi taas ringluses tagasi.“

„Keegi ei tea täpselt mikroplasti ohu poolt. Asjaga on vaja tegeleda, asjad tuleb selgeks teha. Fakt on see, et mikroplast jõuab meieni uuesti tagasi, olgu kasvõi kalade näol. Kuna see on väga hea adsorbent, koondades enda ümber raskemetalle ja ohtlikke ühendeid, mis akumuleeruvad kalalihas ja kui meie kala sööme, jõuab mikroplast meie organismi.“

Seda, mis hetkel ja milline kogus ohtlikuks muutub, me veel ei tea, aga fakt on see, et teemaga tuleb tegeleda, sest see pole ju ainukene ohtlike ühendite allikas.

Starbucks loobub plastikust joogikõrtest

USA kohvikutekett Starbucks loobub kahe järgneva aasta jooksul plastikust joogikõrtest, asendades need muu hulgas ka paberist kõrtega. Firma säutsus Twitteris, et plastikkõrte kasutamine lõpetatakse kõigis ketti kuuluvates kohvikutes üle maailma, mida enam kui 60 riigis on kokku ligi 28 000. See aga tähendab, et aastas jääb kasutamata ligi miljard kõrt.

Starbucksi kinnitusel on aastaks 2020 kõik firma kohvikutes kasutatavad kõrred taastuvmaterjalidest või on kasutatud muid lahendusi, nagu näiteks joogitopside jaoks välja töötatud uudsed kaaned.

Mitmed keskkonnakaitseorganisatsioonid on otsusega rahul. Näiteks maailmamere kaitsmisega tegelev Ocean Conservancy teatas, et Starbucksi otsus näitab, kuidas suurettevõtted võivad olukorda mõjutada.

Starbucks pole ainus, kes mõtleb keskkonnale. Juunis teatas kiirtoidukett McDonald’s, et plaanib septembrist asendada plastkõrred paberist kõrtega kõigis kiirtoidurestoranides Iirimaal ja Suurbritannias.

Saksa odavkett Lidl teatas juulis, et eemaldab 2019. aasta lõpuks müügilt joogikõrred, ühekordsed topsid, taldrikud ja söögiriistad ning vatitikud.

Ka Euroopa Komisjon tegi mai lõpus ettepaneku võtta vastu eeskirjad, mis keelavad ära ühekordsed plastnõud ja seda just merre jõudva plastireostuse vähendamiseks.

AP vahendusel plaanib maailma suurim hotellikett Marriott International järgmise aasta juuliks lõpetada plastkõrte ja kokteilisegajate kasutamise kõigis 6500 hotellis ja puhkekeskuses üle maailma.

Ka American Airlines, Hilton Hotels ja Hyatt Hotels Corp. teatasid plaanist lõpetada plastikkõrte kasutamise.

„Teadlaste oletusel jõuab igal aastal ookeanidesse 2000 tonni kõrsi, kujutades endast sealsele loomastikule ja lindudele tõsist ohtu,“ vahendas AP. Plastikjäätmeid satub igal aastal ookeanidesse kokku ligi 9 miljonit tonni.