Peidetud info CV ridade vahel

Kui tead CV koostamise tagamaid, on sul palju lihtsam töötajaid värvata. Tiina Saar kirjutab, kuidas neist õige info välja peilida, ja toob välja mõned ohumärgid.

Nippe, kuidas head CV-d kokku panna, on palju. Aga kuidas siis üldse õigeid kandidaate ära tunda? Üks minu ülesannetest ongi aidata inimestel oma CV korda teha, mitte õpetada neid ennast üle müüma, veel vähem võõraste sulgedega ehtima. Tuleb tunnistada, et vähemalt 90% nõustamisele tulnute puhul vajab CV tugevat kohendamist, enne kui see vastab inimese tegelikele oskustele-teadmistele-võimetele.

Toon näite. Üks Läänemaalt pärit noormees oli läinud juhuslike valikute teed ja sattunud õppima pealinna tehnilisele erialale. See kuldsete käte ja lahtise peaga noormees oleks võinud töötada kus iganes, kuid juhtumisi oli ta juba mitu aastat töötanud turvamehena, tõsi küll, ühe maineka IT-firma hüvanguks. Tema unistuseks oli töö loovalal, turunduse või tootearenduse vallas. Milline ettevõte tahaks värvata tööle turundusspetsialisti, kelle CV-st paistab vastu tehnikum ja turvameheamet?

Vestluse käigus koorus välja, et tegemist on tõelise oma ala fänniga, kes on iseõppimise teel jõudnud peaaegu doktorikraadini. Tema õppekavasse kuulusid nii Ted.com, KhanAcademy loengud kui ka Amazonist tellitud erialane kirjandus. Lisaks oli ta osalenud mitmes vabatahtlikus projektis, kus keskmes meeskonnatöö, loovus, tahtejõud ja innovatsioon. Vahetult ja vabalt rääkis ka ta oma kokkuhoidvast perest ja sellest, kuidas ta oma maakodus koos isa ja vendadega suuremaid arendusprojekte kavandab ja ellu viib.

Teine pilt, kas pole? See on üsna tüüpiline lugu ja just seetõttu olen loobunud CV-de lugemisest enne inimesega kohtumist. Pärast kahetunnist vestlust saan talle öelda, et ta lisaks selle olulise info enda kohta ka CV-sse.

Kuid tööandjal pole kaugeltki lihtne CV-de põhjal valikuid teha, kui sealset infot täiel määral usaldada ei saa. Olgu siin välja toodud mõned soovitused, kuidas ridade vahele piiluda.

Optimistlik ja vahel liiga kohusetundlik

Üks kõige raskemaid asju on tööotsija jaoks enesemüük ehk jutt sellest, kui ilus, tark ja hea ta on. Kui liiga palju ilusaid sõnu saab ritta, on halb, ja kui liiga vähe end kiita, siis ka. Nii kratsivadki kandidaadid kukalt ja panevad CV-sse kirja need omadused, mis on kirjas töökuulutuses nõudmiste real. Hea suhtlemisoskusega, kõrge pingetaluvusega ja optimistlik. Nõrgemateks külgedeks pannakse targu: vahel liiga kohusetundlik.

See ei jäta inimesest huvitavat muljet – tegelikult on tal ju palju põnevamaid omadusi. Vihjeid nende kohta võib saada hobide realt, kui kandidaat on ikka vaevunud oma hobidest kirjutama. Näiteks võib oletada, et matkamisega tegelev inimene on vastupidav, avatud kõigele uuele, hea huumorimeelega, meeskonnamängija, paindlik… Aiandusega tegeleja aga loominguline, järjepidev, kannatlik. Ka spordialad viitavad teatud isiksuseomadustele.

Samuti tuleks lugeda varasemaid tööülesandeid selle pilguga, kas tegemist on pigem sotsiaalse, ametniku, ettevõtliku, loomingulise, praktilise või teadlase tüübiga. Kõnekad on ka vastuolud, näiteks kui inimene kirjutab, et ta on ülimalt korrektne, kuid CV-s on hulgaliselt stiili- ja grammatikavigu. Isegi töökohtade stiili ja hulga alusel võib järeldada, kas inimene on pigem lojaalne või kärsitu loomuga.

Veel tasub teada, et alla kolmekümneaastaste kandidaatide puhul on sage töökohtade vahetus normaalne ja põhjendatud – see ongi üldiselt eneseotsingute aeg.

Kogemuste puudus pole tegelik

Tööotsijad muretsevad sageli sobilike kogemuste puudumine pärast. Samas kui inimese elu terviklikuna analüüsida, selgub, et need kogemused on tal täitsa olemas, kas või tööväliselt. Üks probleem on lapsehoolduspuhkuselt tagasi tulevate naiste madal enesehinnang. Nimelt usuvad nad, et nende pädevus on maha käinud. Kui aga vaadata, mida kõike nad on pidanud kolme viimase aasta jooksul ära õppima, omandama ja rakendama, siis selgub, et tegemist on tunduvalt küpsema, analüüsivõimelisema, vastutustundlikuma töötajaga kui see, kes dekreetpuhkusele läks. Kahjuks ei julge praegu aga paljud naised tööandjate haigete laste foobia kartuses lapsi CV-sse panna.

Vahel pole CV-s kirjas kõiki kogemusi ka seetõttu, et näiteks põhitöö kõrvalt oma ettevõtlusega tegeledes pole inimene kindel, kuidas uus tööandja sellele vaatab. Samas võivad just selles lisatöös peituda tema tegelikud kogemused – need, miks just tema on mõttekas tööle võtta.  Selleks et kandidaadi tegelikud võimed ja omadused esile tuleksid, soovitan teha kirjaliku eelintervjuu, kus küsida väga tööspetsiifilisi küsimusi.

Näiteks üks sisustussalong küsis kandidaatidelt muuhulgas: „Meie sisustuspoodi siseneb püsiklient koos umbes kolmeaastaste kaksikutega. Seekord tuleb ta valima raamaturiiuleid. Samal ajal, kui ta riiuleid vaatab, ronivad lapsed toolide ja laudade peale, kus on lauanõud. Kuidas käitud?“ Vastused olid väga kõnekad ja andsid edasi ka inimeste hoiakuid.

Ohumärgid CV-s

Mida arvata enesetäienduskoolituste nimekirjast, mis ei mahu enam leheküljele-paarile ära? Kas seda, et inimene on end ehk üle arendanud või üle mõelnud? Vahel mõjuvad need ka meeleheitliku katsena näidata: no vaadake ometi, kui tubli ja hea ma olen. Selline inimene võib ka tööl ajada näpuga järge, kas tema olulisust ikka märgatakse, kas igale teenele järgneb tunnustus. Laiemalt on selle taga haavata saanud enesehinnang, millega tuleks delikaatselt tegeleda, kui selline inimene tööle võtta. Vahel on pikk nimekiri sattunud CV-sse ka lihtsalt teadmatusest, kuidas CV-sid koostada.

Kui töökohtade loetelu on eklektiline, ei saa selle põhjal enam tänapäeval otseselt midagi järeldada – minu juures on nõustamisel käinud ka noor inimene, kelle töökogemus ei mahtunud peaaegu kümnele lehelegi ära. Tõsi, need olid erinevad projektid, igaüks isemoodi ja oma lähenemisega, seepärast pidas ta need vajalikuks esiti välja tuua. Tema CV oleks ehk isegi kogenud personalijuhi ära ehmatanud, samas oli tegemist väga loova ja laheda projektijuhiga, kes võiks iga meeskonna uhkuseks olla.

“tupsununnu@hotmail.com”

Kuidas suhtuda nn magamistoa e-aadressidesse stiilis tupsununnu@hotmail.com või kompromiteerivasse foto- ning tekstimaterjali, mis inimese kohta sotsiaalmeedias kohe vastu kargab? Minu hiljutine kogemus ütleb, et pigem eira oma negatiivset hoiakut ja loe kirjed lõpuni. Mõnda noort inimest aga tasub tööintervjuu käigus sellest informeerida, mis tema tööle saamisel komistuskiviks osutus. Enamasti pole see pahatahtlik, vaid teadmatus või püha lihtsameelsus.

Kui aga sotsiaalmeedia peale juba jutt läks, siis enamasti võib seal sattuda ka huvitavale-vajalikule infole. 21. sajandi tööturul on pea kuldaväärt inimesed, kellel on algatus- ja õppimisvõime, kõrge sotsiaalne intelligentsus, tehniline taip, keelteoskus ja ratsionaalloogiline mõtlemine, ja sellest annab märku sageli just sotsiaalmeedia. Mida tegusam ja avarama silmaringiga on inimene, seda tõenäolisem on, et temaga on hea koostööd teha, kui teadmiste ja oskuste pakett ka passib. Kutsu neid inimesi näiteks grupiintervjuudele, avatud uste päevadele, korralda mõni vahva loeng oma ettevõttes või paku välja võimalus saada mõne tippspetsialisti töövarjuks. Ikka selleks, et ridade vahele piiluda ja nendega tõeliselt tuttavaks saada.