Premia teeb suu magusaks

Premia Tallinna Külmhoone AS-i magus elu, mis on kestnud juba 60 aastat, algas tegelikult viis aastat enne jäätisetehase avamist. Aastal 1951 ehitati linna äärde Leningradi maanteele (praegu Peterburi maantee) kohalike ehitusmeeste ja osaliselt ka saksa sõjavangide kaasalöömisel paekivist külmhoone, mida kasutati Leningradi saatmist ootava külmutatud liha ladustamiseks.

Peagi algasid samal territooriumil jäätisetsehhi ehitustööd ning tehas alustas tööd 1956. aastal. Esimesed tooted olid Eskimo pulgajäätised ja vahvlijäätise topsid.

Kuna tehase omanik oli riik, siis tehasemeeskond ise tarnijate valimise ja kvaliteedikontrolliga ei tegelenud – kõik toorainetarnijad määrati n-ö ülevalt. Põhitooraine ehk piim, või ja koor hangiti Eesti põllumajandusettevõtetest. Tootmiseks vajalikke lisandeid, nagu moosid, mahlad ja muu hea ning parem, tarniti kõikjalt üle suure kodumaa ehk Nõukogude Liidu.

Nõukogude inimese lihtsad maitsed

Kuigi tehases tegutses algusaastatel ka labor, ei saanud siis rääkida tänasel tasemel tootearendusest. „Nõukogude ajal ei olnud esiteks tänasega võrreldavaid võimalusi inspiratsiooni hankimiseks. Valmistati lihtsaid maitseid – vanilje, šokolaad ja marjasorbett. Ka tehnika ja kvaliteedinormid olid hoopis teistsugused – tänaste ülirangete ISO-de asemel oli peamine standard GOST, mis tagas samuti elementaarse kvaliteedi ja hügieeni,“ rääkis Premia juhatuse esimees Aivar Aus.

„Algselt müüdi vahvlitopsis jäätist täiesti lahtiselt, mis tähendas, et tehases pakitigi jäätisetopsid ilma ümbrispaberita lihtsalt suurematesse karpidesse.

Esimene kvaliteediuuendus seisnes selles, et jäätisetopsile pandi peale paberist etikett, mis lisaks info andmi- sele hoidis ära ka pakenditükikeste ja muu kõrvalise materjali sattumise jäätisesse. Täispakend on jäätisetopsidel viimased 20 aastat,“ rääkis ta.

Arvelaud, kopeerpaber ja kuunorm

Mõistagi oli aastakümnete eest elu tehases hoopis teistsugune kui nüüd. „Toona peeti arvestust tootmise üle perfokaartidel, raamatupidamine toimus arvelaua ja paberite, kaustikute ja kartoteekidega, kusjuures tšekke ja saatelehti kirjutati käsitsi läbi kopeerpaberite,“ loetles Aus näiteid unustustehõlma vajunud töömeetoditest.

Lisaks olid tema sõnul tehasele määratud igakuised normid, mida tuli täita vaatamata sellele, et need olid tegelikult ebarealistlikud. Tehas sai riigiaparaadilt ettekirjutused, mille põhjal pandi kirja nädala tootmisplaan. Näiteks tonni jäätise toorainekulu ei võtnud arvesse, et tootmisega kaasneb alati teatav hulk kadu torudesse jäänud jäätise või praagi näol. „Ja praaki oli toonaste tootmisvõimaluste juures väga palju. Seega toimus tegelikkuses igapäevane kavaldamine ja sahkerdamine, et saavutamatud eesmärgid paberil täidetud oleksid ning inventuur seisnes pigem tegelike tulemuste kohandamises ettekirjutatud normidele, mitte tegeliku olukorra kaardistamises,“ kirjeldas tänane juht vanu aegu.

Ka töökeskkond tehases erines tänasega nagu öö ja päev. Lisaks oli toona tänasega võrreldes väga palju käsitööd. „Näiteks ei olnud masinaid, mis oleks vahvlitopsi sisse jäätise automaatselt pannud, vaid seda tehti käsitsi. Ka pulgajäätise valmimisega kaasnes palju käsitööd – tehaseprouad panid näpuvahed jäätiseid täis, kastsid jäätised šokolaadiglasuuri sisse ja raputasid üleliigse glasuuri maha. Ja nii sadu, kui mitte tuhandeid kordi päevas. Täna käib töö samadel põhimõtetel, aga töö on automatiseeritud,“ tõdes Premia juht.

Taasiseseisvumine tõi tehasesse põnevad ajad

Taasiseseisvumisega sai alguse põnev ja keeruline aeg, kuna ettevõte erastati ning peatselt avanesid väravad välismaailma, mis tõi kaasa uued tuuled tootearenduses. „1990. aastate teises pooles tõime turule esimese karamellitäidisega vahvlitopsi, millest sai kohe tohutu hitt. Kuna müügivõimalused ja soovid olid suured, aga tehas juba täielikult amortiseerunud, siis avati 1999. aastal tervelt 100 miljonit krooni maksnud uus tehas uute põnevate liinidega. Siis algas uus ajastu meie tootearenduses – väga heade ja tänaseni hästi müüvate jäätiste seas katsetati ka selliste mõnevõrra hullude ideedega nagu porgandijäätis, Crazy Blue jäätis, mis tegi keele siniseks, musta värvi Dracula jäätis ja palju muud,“ rääkis Aus.

Ideid ammutati kõikjalt ja rahulikult loorberitele lebama jääda ei olnud võima- lik – 1993. aastal oli tegevust alustanud teinegi kodumaine jäätisetootja Balbiino, mis samuti hoogsalt uusi tooteid turule tõi ning arvestatavat konkurentsi pakkus. Täna küündib Tallinna Külmhoones toodete hulk pea 250 ühikuni, teiste seas on jätkuvalt populaarsed sellised vanad armastatud brändid nagu Väike Tom, Eriti Rammus, Regatt, Vau ja Põhjatäht.

Food Union ja rahvusvaheline oskusteave

Ettevõte on viimase kümnendi jooksul läbi teinud suure muutuse, millest ehk märkimisväärseim oli liitumine rahvusvahelise grupiga Food Union 2015. aasta kevadel. „Ettevõte on varasemast tugevam, avanenud on mitmed uued võimalused ja eksporditurud ning grupi sünergia annab konkurentide ees tugeva eelise,“ loetles Aus liitumisega kaasnenud eeliseid.

Alates möödunud sügisest on ettevõte teinud läbi suured uuendused, mis võimaldavad grupis võimalikult tõhusalt tegutseda. „Reformisime ära müügistruktuuri ning tõhustasime ennekõike kontrolli selle üle, kuidas meie tooted kauplustes kohal on. Oleme läbi rääkinud koostöötingimused partneritega ning saanud kokkulepped, mis võimaldavad suuremat kokkuhoidu ning rahavoogude tõhusamat liikumist. Meie eelarvemenetlus on muutunud laiapõhjalisemaks ning finantsaruandlus täpsemaks, tänu millele suudame ka tootmist ja müüki paremini planeerida,“ loetles Aus uuendusi.

Ettevõte vähendas vajadust hooajaliste töötajate järele, kaotas ära öised vahetused ja töö nädalavahetustel. Gruppi kuuludes on võimalik planeerida investeeringuid mitte ühe tehasena, vaid terve grupi tasandil. „Näiteks hangime külmikuid mitmele tehasele erinevates riikides, mis võimaldab meil palju paremat positsiooni hinnaläbirääkimistel. Samuti saame tellida kaupa grupi tasandil – vahvleid, toorainet, pakendeid, tööriideid, puhastusaineid ja muid tooteid, mis on turgudel universaalsed ning mille hind suure koguse puhul palju soodsam on,“ rõõmustas Aus.

Märkimisväärselt on kasvanud ka jäätisemaailma oskusteabe kättesaadavus. Kui seni pidi Premia meeskond end maailma jäätisetrendidega põhitegevuse kõrvalt kursis hoidma, siis nüüd saab loota ka Riia tootearendusrühmale, kes kogub infot kõikjalt alates USA-st, lõpetades Hong Kongiga.

Aus tunnistas, et rahvusvahelise grupiga liitumine tekitas kõrvaltvaatajates küsimusi, kas Eesti jäätis jääb ikka Premia tegevuse fookuseks. „Tallinna Külmhoone oli, on ja jääb Eesti jäätiseturu lipulaevaks, kus valmivad ka tulevikus nii senised jäätisesõprade lemmikud kui ka paljud põnevad uudistooted. Rikastame oma tootevalikut ka meie sõsarettevõtetes väljaspool Eestit valminud jäätistega, aga patriootlikud tarbijad tunnevad kindlasti meie oma tehastes meie endi inimeste valmistatud jäätised vähese vaevaga ära,“ kinnitas Premia juhatuse esimees.