Professor Hitch: mulle meeldib, kui õpilaste silmad löövad loengus särama

Geoloogiat kunstiks ja mäendust kõrgtehnoloogiliseks tööstuseks pidav Tallinna Tehnikaülikooli geoloogia instituudi professor Michael William Hitch (56) on oma missiooniks võtnud noorte harimise. Hiinas, Peruus, Lesothos, Venemaal ja Mongoolias kaevandusi avanud meest on töö geoloogi ja kaevanduste juhina viinud 190 riiki. Seejärel tegi ta kannapöörde, jäädes 42-aastaselt pensionile ja pühenduses akadeemilisele karjäärile. Inseneeria uurib, mis tõi Kanadast pärit mehe Eestisse.

Miks valisite geoloogi elukutse?

Pärast keskkooli läksin sõjaväkke ja kui see läbi sai, mõtlesime sõbraga minna Alaskale, kus olid käimas ehitusprojektid. Mõtlesime, et hakkame seal tee-ehitajateks. Mulle on alati meeldinud olla vabas õhus, käia matkamas, jahil ja kalal. Tee-ehitajateks me küll ei saanud, kuid läksin töö kõrvalt riigi rahastatud maavarade otsija kursusele. Maavarade otsija on see üksildane tegelane, kellel on pikk habe, naljakas mütsilodu, seljakott ja haamer ning kes otsib metsast huvitavaid kive – geoloogilise uurimistöö esimene tase. Kursus meeldis mulle väga, sest see oli huvitav ning pani aluse mu karjäärile. Geoloogiatudengina veetsin suved telgis, kuulasin Walkman2 pleierist muusikat, tegin lõuna ajal põõsa varjus uinakuid ja nautisin vabas õhus töötamist.

Mida ütleksite elukutsevaliku ees seisvatele noortele? Miks eelistada geoloogiat?

Tänapäeval on noortel lihtne valida IT-eriala, sest see on oluline osa nende identiteedist ja suhtlusmaailmast. Kui räägin noortega mäendusest, siis ma ei räägi lõhkamistest ja rasketehnikast vaid mäendusest kui kõrgtehnoloogilisest tööstusest, kus on palju IT-d. Mäendus muutub üha enam automatiseerituks tänu asjade interneti levikule. Kaevandamisel saab väga palju andmeid ja tuleb mõelda, kuidas neid kasutada, et kaevanduste tööd efektiivsemaks muuta. Noortega räägingi sellest ja muidugi ka reisimisvõimalustest. Noortele tundub see põnev, kui ütlen, et olen vahel 280 päeva aastas kodust eemal. Selle peale küsitakse – aga pere, lapsed? Jah, vahel tuli ohvreid tuua, aga ma sain pensionile jääda 42-aastaselt. Kui tahad minna põnevatesse kohtadesse, siis see on võimalik. Kui tahad olla ühe koha peal, on see samuti võimalik. Kui tahad mäenduse IT poolel töötada, on ka see võimalik. On palju erinevaid variante.

Mu missioon akadeemikuks saamisel oligi see, et anda midagi tagasi ja jagada üliõpilastega oma kogemusi. Igaüks võib lugeda raamatuid, aga kui õppejõul pole lugusid rääkida, näiteid jagada, mis panevad asju konteksti, siis sel pole tähendust. Mulle meeldib, kui näen, et õpilaste silmad löövad loengusaalis särama ja neis tekib mõte, et nad tahavad seda tööd teha.

Geoloogidena ütleme, et geoloogia on kunst. Geoloogia on küll tehnikateadus, aga siin on palju loovust vaja. Emakesel loodusel on õigus meelt muuta. Meie töös on vähe absoluutseid tõdesid, palju ruumi on tõlgendamiseks. See on minu jaoks äge, annab võimaluse enda panuse andmiseks.

Olete ilmselt kuulnud, et eestlaste põlevkivialane oskusteave on rahvusvaheliselt tuntud. Kas selle ekspordil on veel potentsiaali?

Eestis arendatud põlevkivi kaevandamise tehnilised oskused ja protsessid on maailmatasemel. Sellist oskusteavet saab eksportida nii välisriikidesse kui ühelt maavaralt teisele. Eesti jaoks on tõenäoliselt järgmine oluline maavara fosforiit. Usun, et palju tehnikaid ja oskusteavet, mida oleme Eestis arendanud, saab üle kanda fosforiidile.

Mis puudutab põlevkivi kaevandamist, siis kamberkaevandamise meetod ei ole efektiivne. Ilmselt saab nii kätte vaid 50% maavarast. Toodame palju jääki, tekib lubjakivi peenosakesi, millest saaks teha tsementi. Kui segada see maa all lubjakiviga, lükata tühimikesse, tsementeerida, siis saaks luua kunstlikud tugisambad ja põlevkivist tugisambad välja kaevandada. Nii saaks 100% maavarast kätte, usun, et see tasuks end ära. See on küll lisapingutus, kuid nii saaks palju lisaressurssi ja tekiks moraalne kohustus kõik välja võtta. Praegu teeme maapinna lahti ja võtame vaid parima osa. Riik peaks survestama kaevanduste operaatoreid, et nad ei saaks võtta vaid kergesti kättesaadavat osa. Hea meelega teeksime ülikooliga mõnes kaevanduses teste, et näha, kas see on elujõuline idee.

Eestis räägitakse palju põlevkivi kaevandamise lõpetamisest. Kui kaua peaks siin veel põlevkivi kaevandama?

Eestis on põlevkivi pikka aega kasutatud elektri tootmiseks. Seni, kuni maailmale läheb korda süsihappegaasi emiteerimine ja selle tagajärjed, suureneb Eestile surve lõpetada kaevandamine elektri tootmiseks. Ma ei imestaks, kui Euroopa Liit ütleks lähitulevikus, et nad lõpetavad toetuste andmise, kui Eestis ei võeta taastuvenergiat tõsiselt. EL suhtub Pariisi kliimaleppesse väga tõsiselt ja see on nende kontrollmehhanism. Põlevkivist saab toota palju väärtuslikumaid tooteid selle põletamise asemel, näiteks naftakeemiat. Kas taastuvenergia kunagi täielikult asendab fossiilkütuseid Eestis? Kahtlen, aga usun, et peame ette mõtlema, kuidas põlevkivi targemalt kasutada.

Fosforiidiuuringutel on Eestis ajalooliselt negatiivne maine. Kuidas saavutada uuringutele sotsiaalne tegevusluba?

Sotsiaalne tegevusluba on viis, kuidas kirjeldada usalduslikku suhet. See ei ole vahend ettevõtte riskide juhtimiseks. Tuleb võtta aega, et luua suhteid, võita usaldust. Fosforiidi puhul on sotsiaalse tegevusloa teema tõenäoliselt sarnane sellega, kui keegi tahab avada uut põlevkivikaevandust või lubjakivikarjääri. Argumendid ei ole erinevad, erinev on poliitiline taust. Küsimus on jagatud väärtustes, kohalike inimeste väärtuste mõistmises ja harmoonilises arendamises. Kõigil peab olema võrdne võimalus end väljendada, jagada oma huve ja muresid. Jagatud tulemus on suur osa sotsiaalse tegevusloa saamisest. Fosforiidi puhul on keeruline, sest tuleb teha palju tehnilist tööd, et saada aru, kas seda on majanduslikult mõistlik kaevandada. Ei saa kogukonnale öelda, et teeme uurimistöid ja usume, et siia tuleb kaevandus. Esmalt on vaja koolitusi, teadmisi ja oskuseid. Ülikool saab aidata teha koostööd kohalike kogukondadega, sest oleme erapooletud.

Nõukogude ajal ei olnud inimestel valikut: riik ütles, et siia tuleb kaevandus ja liigutame teie maja siit ära. Minu jaoks on väga põnev, kuidas Eestis on sotsiaalne tegevusluba arenenud, võrreldes lääneriikidega, kus see teema on orgaaniliselt arenenud.

Nüüd on teistsugune aeg, inimestel on ligipääs internetile, info liigub väga kiiresti, inimesed suudavad tarbida oluliselt rohkem infot kui 10–15 aastat tagasi. Kohalikud kogukonnad ja kõik huvigrupid peavad saama võimalikult palju tõest informatsiooni. Kõigil on enda huvid – kes ütleb, mis on õige ja kes on vahekohtunik? Ma arvan, et see on ülikooli roll – me ei esinda tööstust, kolmandat sektorit, kogukonda. Meie hääl on sõltumatu. Ma näen, et ülikool võiks võtta ühiskonnas selle rolli.

Taotlen Euroopa Liidu Horizon 2020 fondist rahastust projektile, mis uurib kaevandamisjärgset maakasutust Ida-Euroopa riikides. Projekti eesmärk on töötada välja tööriistakast, mis aitab kaevandusprojekti teha koostöös kogukonnaga – kogukond on see, kes ütleb, mida nad tahavad ja kaevandusettevõtted arvestavad seda sulgemisplaanides.

Plaanin selle raames uurida ka sotsiaalse tegevusloa arengut Ida-Euroopa riikides, kuidas on kogukonna hääl arenenud pärast Nõukogude Liidu lagunemist. Mis juhtub kogukondadega, kes on olnud alla surutud ja siis on surve eemaldatud? Kuidas see erineb kogukondadest, kus sellist survet ei olnud?

Eestis on graptoliitargilliiti, väidetavalt ka rauamaaki. Kas on veel midagi, mida meil uurida tasuks?

Oleks imeline, kui meil oleks jõgedes kulda ja vaske. Maavarad on need, mis aitavad rahvusel luua rikkust. Kui vaadata teiste riikide ja rahvaste arengut, siis kõik algab sellest, et võetakse midagi, turundatakse, lisatakse väärtust. Meil on käputäis asju, põlevkivi saab otsa ja selle populaarsus väheneb. Fosforiidi osas on meil veel pikk tee minna, et teha kindlaks, kuidas sellest saaks väärtuslik toode.

Graptoliitargilliidi panen samasse patta rauamaagiga, selle müstilise maagiga maa keskel. Väga palju tööd on vaja teha, et sellest paremini aru saada. Enamik puursüdamikest, mis puuriti 1930. aastatel, hävisid tulekahjus. Ma tean, et Eesti Geoloogiateenistusel on plaan puurida auke, aga nende eelarve ei ole piisav, et teha piisavalt põhjalikku uurimistööd. Minu meelest peaksime astuma sammu tagasi ja tegema geofüüsikalisi uuringuid, et sellest maavarast tegelikult aru saada, mitte lootma uuringutele, mis tehti 70–80 aastat tagasi, mil tehnoloogia oli oluliselt erinev. Tänapäeval on geofüüsikaline tehnoloogia väga heal tasemel. Oleme väga kaugel sellest, et graptoliitargilliidist võiks saada maardla, maak või võimalik kaevandus.

Eestil peaks olema maavarade arendamiseks plaan. Maapõuepoliitika põhialused aastani 2050 on üldsõnalised. Ei ole tehtud piisavalt põhjalikku tööd, mille tulemusel selguks, millistele maavaradele me lube taotlema hakkame. Oleks ohtlik jääda lootma, et maavarad juhivad Eesti majandust, sest meil ei ole palju maavarasid ja need on madala väärtusega, nii et peaksime kaevandama suurtes kogustes, et ekspordilt raha teenida.

Kas Eesti geoloogia valdkond on piisavalt digitaliseeritud?

Geoloogiliste andmete säilitamine on Eestis selgelt probleem. Osad andmed on Maa-ametis, osad Eesti Geoloogiateenistuses ja sealt tekib konflikt, need andmed tuleks kokku panna. Kui meil oleks üks andmebaas, hakkaksid inimesed väljastpoolt vaatama Eesti poole ja mõtlema: „Neil on head baasandmed, ei pea tegema algelisi uuringuid, vajalikud andmed on juba olemas”. Praegu ei investeeri välisettevõtted Eestisse, sest asjad tunduvad segased. Baasandmete loomine on geoloogiateenistuse ülesanne, seda tööstus ei rahasta. Kättesaadavad baasandmed tooksid Eestisse investeeringuid ja geoloogiateenistus peaks selle eest Eestis hea seisma, nii nagu teevad seda sarnased asutused paljudes teistes riikides.

Tooge palun näiteid riikidest, kus maavarade arendamine on väga hästi juhitud?

Lihtne on öelda, et Austraalia, sest neil on palju maavarasid ja kaevandamine moodustab 60% sisemajanduse kogutoodangust. Inimesed võtavad kaevandamist loomulikuna. Austraallased on kaevandustööstuse edukalt üles ehitanud ja säilitanud.

Kanada teeb head tööd. Seal aga muudavad kaevandamise keeruliseks põlisrahvad, kellel on väga tugev hääleõigus – on dialoog tööstuse, valitsuse ja põlisrahvaste vahel. Kaevandusfirmad tunnistavad põlisrahvaid maa pärinud omanikena ja seda, et kaevandajad on põlisrahvaste maal külalised. Põlisrahva esindajatega sõlmitakse mõjulepingud, kus on kirjas jagatud ootused ja kohustused. Kohalikke koheldakse partnerina: nad on seotud kaevanduse planeerimise, töötamise ja sulgemisega. Kaevandusfirma muutub kogukonna osaks, käiakse ühiselt õhtust söömas, räägitakse nii heast kui halvast. Ma tahaksin näha, et Eestis oleksid kohalikud kogukonnad ja ülikoolid partneriks fosforiidi puhul. Suhtlus peab olema mitmesuunaline, kogukond peab olema osa protsessist, mitte keegi, kellele midagi tehakse.

Kas maailmas on veel kohti, kus te käinud ei ole, aga tahaksite minna?

Ma tahaksin minna veel Horvaatiasse, Serbiasse, Montenegrosse, sest mulle meeldib süüa ja seal saab imehästi süüa! Kõikidesse nendesse riikidesse, kus ma olen käinud, viis mind töö. Enne professoriks saamist töötasin 23 aastat mäenduses. Oli aegu, mil ma külastasin paari kuu jooksul 30 riiki. See kõlab hullumeelselt, aga tegelikult on väga lihtne nii palju riike kokku saada, kui keegi teine selle eest maksab ja see on osa sinu tööst.

Mul olnud imeline karjäär ja olen tänulik inimestele, kel on olnud piisavalt kujutlusvõimet, et võimaldada mul sellist tööd teha. Ma olen elanud mitu elu ühe elu jooksul.

TalTechi geoloogia instituudi professor Michael Hitch esineb Maapõuenädala konverentsil „Maavarade uuringud ja mäenduse perspektiivid“ 16.–17. mail.

Maapõuenädal saab avalöögi 10. mail Viimsi Gümnaasiumis. Terve nädala raames toimub mitmeid põnevaid ettevõtmisi üle Eesti, sealhulgas näiteks esimene Maapõueressursside Häkathon GeoMineHack. Maapõuenädala kogu programmiga saab tutvuda: eestigeoloog.ee/maapouenadal