This story isn't available in English yet

Showing the original in inglise. A translation is on the way.

March 15, 2014 · 13 min· Updated June 1, 2026

Püha Jüri seiklused kolmes vaatuses

Veel samal teemal:

Author

Martin Hanson Read more from this author

Märtsi keskel kuuekümnendat sünnipäeva pidav Jüri Pihl, kes on elus teinud kannapöördeid nagu pasodooblis, näeb tugev, enesekindel ning õnnelik välja. Aga alles mõni aasta tagasi oleks mõni nõrgem mees Türisalu pangalt alla hüpanud: tema teine abielu läks lõhki, kogu meedia süüdistas teda erakonna halvas juhtimises. Ta ei jäänud põdema. Ta alustas uuesti. Kirjutab Martin Hanson. […]

Märtsi keskel kuuekümnendat sünnipäeva pidav Jüri Pihl, kes on elus teinud kannapöördeid nagu pasodooblis, näeb tugev, enesekindel ning õnnelik välja. Aga alles mõni aasta tagasi oleks mõni nõrgem mees Türisalu pangalt alla hüpanud: tema teine abielu läks lõhki, kogu meedia süüdistas teda erakonna halvas juhtimises. Ta ei jäänud põdema. Ta alustas uuesti. Kirjutab Martin Hanson.

Tema juhitud ärilennundusfirma Panaviatic kasvab kiiresti. Kuus väikelennukit lendab mööda Euroopat, viies rikkaid ja ilusaid äri- või elukohtumistele.

Ekskaitsepolitseiniku, eksprokuröri, ekspoliitiku ning tänase lennundusäri juhi Jüri Pihli tööelu meenutab teravikule püsti keeratud püramiidi. Enamasti alustavad aktiivsed inimesed ikka eraäris ning liiguvad siis „missioonist“ riigitööle. Temal läks aga kõik vastupidi: 2010. aasta lõpust juhib ta Tallinna Äripanga suuromaniku Andrei Žukovi lennundusega seotud valdusfirmat Panaviatic Holding.

Ta on teinud elus palju julgeid samme ja kuigi tema kohta öeldakse, et ta ei oska kaotada, on ta mitu korda uue lehekülje pööranud. Nii töös kui eraelus.

„Mul on töises elus tegelikult kolm kogemust olnud: esimene on nõukaaja miilitsa kogemus, teine on avalikust sfäärist ja kolmas siis nüüd eraärist,“ ütleb Jüri Pihl. „Olen neile kogemustele selged jooned vahele tõmmanud ning tagasipöördumist ei ole. Mul ei ole enam mingeid poliitilisi ambitsioone. Jah, ma olen ikka veel Sotsiaaldemokraatliku Erakonna liige ning kuulun Pirita halduskogusse. Aga koduümbruse munitsipaalpoliitika ongi ainus, mis mind seoses poliitikaga huvitab.“

Riigi esimene salapolitseinik Pihl

Pärast õigushariduse omandamist Tartu Ülikoolis sai Pihlist kõigepealt kriminaaljälituse töötaja. Kuna tema paberid olid puhtad, hakkas ta Eesti Vabariigi saabudes juba kaitsepolitsei esimese juhina seda üles ehitama. Temast sai kõige kardetum mees Eestis, nagu ütleb endine vabadusvõitleja Tiit Madisson.

Ekspolitseiniku sõnul arenes elu Eestis ja politseis toona nii kiiresti, et neil oli kombeks öelda: „Inimese, kes oli kauem kui kaks nädalat töölt eemal – puhkusel või haige –, võis rahulikult ära koondada. Sest elu oli tema eest jäädavalt ära kihutanud.“

„Mul ei olnud ju alguses mingeid teadmisi, kuidas sellist organisatsiooni üles ehitada,“ meenutab ta. „Kuid olin siiski olnud kriminaalmiilits ning jagasin natukene seda valdkonda. Samuti tundsin neid inimesi, kes lõpuks vanast süsteemist uude üle tulid. Paljud neist olid küll vaid tehnilised töötajad, aga ikkagi. Samas ei olnud ju kaitsepolitsei ülesehitamises midagi ületamatut. Kogu maailmas olid sellised organisatsioonid olemas – tuli üksnes valida parim, kellelt šnitti võtta. Mulle kui kaitsepolitsei juhile oli tol momendil oluline leida õiged inimesed – need inimesed pidid tahtma seda tööd teha – nad pidid selle ära õppima. Kõige olulisem oli aga see, et need inimesed oleksid ausad,“ selgitab Pihl, kes juhtis kapot koguni kaks ametiaega.

See oli kõike muud kui rahulik aeg. Interrinde tegevus, mida kapo tol ajal hoolega jälgis, oli vaid üks osa probleemist. Jüri Pihl pidi telefoni teel rahustama toonast peaministri nõunikku Tiit Pruulit, kes Maardu karjääri viidi ja kelle autot taheti ära võtta. Peaminister Mart Laari autol lõigati pidurivoolikud läbi, Estonian Airi esinduse ees Vabaduse platsil lõhkes pomm….

„Olin toona, 90. aastate alguses lahutatud ja elasin üksinda, ka tütrega ei käinud väga tihti läbi. See tähendas, et selle kandi pealt ei saanud mind šantažeerida. Teiselt poolt võtsime kaitsepolitseis vastu selge otsuse, et kapo töötajad ei tohi kedagi karta ega ähvardustele alluda. Kui hakkab avalikult välja paistma, et me kardame või meil on raske, siis tekib ju kohe küsimus, miks me siin üldse oleme.

Meil oli selge reegel: kui tehakse näiteks pommiähvardus, siis keegi ei lahku töölt – majast välja võib minna, aga töölt ei lahku. Kaks korda tehtigi meie Kaarli puiestee majale pommiähvardus, aga neid tehti ju paljudele. Me ei tohtinud mingit muret välja näidata, ehkki eks me vaatasime ikka aeg-ajalt selja taha. Seda ei saa juhtuda, et riigi kaitsepolitsei jookseb kurjategija ähvarduse peale laiali,“ selgitab Pihl.

„Meil varastati paar autot ka ära, kuid need saime tavaliselt samal päeval tervena kätte. Näiteks kui see 1993. aastal Narvas juhtus, siis me ei tulnud sealt isikkoosseisuga seni tagasi, kuni auto oli käes,“ ütleb ekspolitseinik.

Kui aga nn karvasest käest rääkida, kes soovis kaitsepolitseile tellimusi esitada, siis selle kohta ütleb Pihl, et ta võttis kohe alguses kapos vastu ka teise suure otsuse: ta sättis sisse raudse põhimõtte, et nad ei tee mitte midagi ebaseaduslikku; ei täida kellegi tellimusi, on avatud ja põhjendavad alati oma tegevust.

Üks huvitav erinevus Eesti kaitsepolitsei ja teiste riikide eriteenistuste
vahel oli see, et meie poliitikud ei andnud kunagi paberil korraldusi...

„Hoidsime kaitsepolitsei niipalju kui võimalik avatuna, poliitikud said iganädalasi memosid ning me rääkisime õiguste piires kõigiga. Alati tuleb meeles pidada – eriti praegusel digiajastul –, et iga tegu ja info tuleb lõpuks välja avalikkuse ette. Nii meil kui ka suurtes maailmakuulsates eriteenistustes. Üks huvitav erinevus Eesti kaitsepolitsei ja teiste riikide eriteenistuste vahel oli see, et meie poliitikud ei andnud kunagi paberil korraldusi, noh näiteks: lahendada Ida- Virumaal mõni probleem või luurata kellegi järel. Kardeti, et see võib välja tulla.“

Kui 2003. aasta kevad kätte jõudis, oli Jüri Pihlil peas vaid üks mõte: saaks ainult pärast 12 aastat teenistust kapo juhina ilma skandaalita oma ametikohalt minema. Nimelt oli tal kaks ametiaega kaitsepolitsei juhina läbi saanud, riigipension ausalt välja teenitud ning soov leida uut rakendust. Minister tegi Pihlile ettepaneku kandideerida peaprokuröri kohale.

Mees vaatab oma tööle peaprokurörina tagasi nõnda: kui 2002. aastal, mil Eesti vabariik oli taasiseseisvumist nautinud juba 11 aastat, leidis 43 protsenti inimestest, et kuritegevus mõjutab otseselt nende heaolu, siis praegu on selleks numbriks 7 protsenti. See on väga tugev edasiminek.

Minister ja parteijuht Pihl

2007. aastal tulid ootamatult nagu kevadine lumi Pihli ellu sotsiaaldemokraadid koos huvitava pakkumisega. „Sotsiaaldemokraatidel oli vist pink lühikeseks jäänud ning nad pakkusid mulle siseministri ametikohta. Ütlen täiesti siiralt, et ma ei mõelnud poliitikasse mineku peale. Vaatasin pigem Euroopa politseiametite poole ja kandideerisin ka, kuid kahjuks edutult.

Sotside pakkumine vajas vastust – kui mitte 24, siis 48 tunni jooksul. Pidin tegema otsuse, mis muudab kardinaalselt minu elu,“ meenutab Pihl.

Otsus minna poliitikasse ja ministriks hakata oli aga selgelt seotud
pronksiöö mässuga.

Otsus minna poliitikasse ja ministriks hakata oli aga selgelt seotud pronksiöö mässuga. „Selline laamendamine ja poodide rüüstamine ei tee ühelegi riigile au, eriti veel meile, kes me olime kõige ärevamatel 90. aastatel suutnud poliitiliselt ja diplomaatiliselt kõik jamad ära klaarida. Pronksiöö ja selle järellainetuse näol oli tegu mädapaisega, mis tuli likvideerida. Samas, kui seda mässu poleks olnud, siis poleks keegi teinud mulle ettepanekut ministriks saada,“ ütleb endine minister.

Pihli kiire tõus sotside erakonnas tekitas ka palju pingeid ning opositsiooni, mis teravnes kohati lausa röökimiseks, kui Pihl erakonna esimeheks valiti.

Eks ta valas ise ka õli tulle. Tallinna abilinnapea kohal olles tegi Pihl 2009. aastal pretsedenditu sammu kogu Eesti poliitilises ajaloos: ta tegi kapole avalduse, süüdistades Andrus Ansipit, välisminister Urmas Paeti ja justiitsminister Rein Langi riigireetmises. Tagantjärele tundub, et selleks oli põhjust küll: Lang otsustas miskipärast kustutada Eestisse sissesõidukeelu saanute nimekirjast mehe, kes ise tunnistas, et ta oli seotud küberrünnakute korraldamisega pronksiööl. Sellest tuli väga kõva skandaal, lehed said mitu nädalat süüdistada Pihli selles,et ta segas poliitikasse jõustruktuurid. Tagatipuks nõudis minister Lang selle avalduse kapolt välja ja lekitas selle internetti. Selle valguses jäi paraku täiesti varju see, miks Lang selle küberrünnaku korraldaja kaitseks välja astus.

Järgmistel erakonna juhi valimistel 2010. aastal, kui oli tekkinud juba opositsioon erakonna sees ning Sven Mikseri näol oli ka tugev vastaskandidaat olemas, kaotas Pihl oma koha erakonna esipingil.

„Ma sain nondel erakonnasisestel valimistel kolmandiku häältest ning mind oleks ilmselt ka riigikogusse kandideerimisel sinna valitud, kui poleks tulnud Panaviaticu pakkumist,“ selgitab Pihl. See oli raske aasta. Koos poliitilise karjääri rappa jooksmisega lõppes ka tema teine abielu toonase juhtiva riigiprokuröri Lavly Lepaga. Meedia ohkas kergendatult – Eesti informeerituim abieluliit oli purunenud.

„Ma ei olnud tegelikult erakonna juhtimiseks valmis. Erakonna esimees tuleb tavaliselt ju ikka orgaaniliselt erakonna seest – alustab plakatikleepijana ning areneb juhiks. Minule anti pärast pooltteist aastat erakonnas lihtlabane lendstart, sest Ivari Padari asemele oli kohe juhti vaja ja keegi teine ei soovinud – oli kriisiaeg.“

Mänedžer Pihl

Pakkumine hakata Eesti suurima ärilennuettevõtte juhiks oli ootamatu, kuid tervitatav. Pihli enda sõnul oli see ka viimane aeg nii kardinaalne muutus ette võtta, sest viiekümnendad eluaastad tiksusid.

„Minu jaoks on Panaviatic uus kogemus: õpin iga päev midagi uut, täpselt nagu 20 aastat tagasi. Võin ilma kahetsuseta öelda, et avalikku ametisse mind enam ei tõmba, politseinikuks olemise aeg on ka möödas. Oleks mul rohkem akadeemilist tausta, siis võiksin mõnda ülikooli õppejõuks minna, kuid ma olen alati pigem administratiivameteid pidanud ning doktorikraad on mul tegemata. Raha oskan ma küll lugeda – lugesin seda juba riigiasutustes, et olla efektiivne. Seda oskust saan siin Panaviaticus kenasti ära kasutada,“ ütleb Pihl.

Pihli sõnul aitavad eelmised töökogemused tal edukalt lennufirmat juhtida, olgugi et lennundus on täiesti teine valdkond.

„Olen Panaviaticus ikka hoidnud seda loogilist joont, et igaühel on oma töö, aga samas oleme kõik omavahel seotud. Olen alati oma inimestele rääkinud, et olulised on teatud töörutiinid ja arusaamised: piloot peab lennukit juhtima, meie peame firmat üleval pidama; firma jääb ellu, kui tulud ületavad kulusid, ning teie palk tõuseb siis, kui efektiivsus tõuseb ja firmal on rohkem kliente. Loodan, et mu töötajad on sellest ideoloogiast aru saanud, et me võitleme ühe asja nimel,“ räägib Pihl.

Mõtte ja ideoloogia iseloomustuseks toob Pihl kujuka näite: 1960. aastatel käis Kennedy NASA-s oma Kuu projekti arenguid uurimas ning nägi kuskil kontorihoone esikus mustanahalist koristajat. President küsis mehelt, millega too tegeleb. Koristaja vastas: „Töötan NASA Kuu projekti heaks!“

„Meie töötame ka kõik selle heaks, et nii klientidel, pilootidel, töötajatel kui omanikel läheks hästi,“ kinnitab lennundusjuht.

Kuidas meedia nägi Jüri Pihli kapo ajal.

Jüri Pihli kõige põhjalikumalt portreteerinud ajakirjanik Tarmo Vahter on kirjutanud koos Pekka Ereltiga 1998. aastal Eesti Ekspressis järgmist (nad intervjueerisid selle artikli jaoks 40 inimest).

Lapsepõlves sai kaitsepolitsei peadirektor Jüri Pihl endale hüüdnime Totu.
See Pihl võib naistöötajale laupäeval koju helistada ning duši all olnud kolleegi kiiresti tööle kutsuda. Põhjus: kohvimasin käis üle jõu. Totu võib ka tõsimeeli nõuda, et arvutifailid tuleb ööseks seifi luku taha panna.

Teine Pihl on fanaatiline operatiivtöötaja, alluvate seas tuntud hüüdnimede Vunts ja Šeff all. Kui Vunts kurjaks saab, tõusevad asjad lendu. See on tõeline vastand tema naerusuisele avalikule imagole.

Töö on Pihli elu sisu. Tihti rabab ta ka laupäeval ja pühapäeval.

„Pihl võib sõimata väga hasartselt ja metoodiliselt, kasutades piiramatus koguses sellist sõnavara, mille kõrval minu oma on ülikõrge viisakus,” iseloomustab teda hea sõber, kirjandusteadlane Peeter Olesk.

„Totu” ja tema meeskond
Tarmo Vahter, Pekka Erelt, Eesti Ekspress 1998

Kuidas näitas meedia Jüri Pihli poliitikuna?

„Jüri Pihli tegu [kuriteoteade kolme ministri kohta] on suur ja tõsine viga,“ lausus riigikogu väliskomisjoni esimees Mikser. „Sellised asju ei peaks Eesti poliitikas tegema, kindlasti ei ole see käsitletav üksnes kodanikuvalvsusena ja oma põhjendatud kõhkluste-kahtluste väljendamisega.“ Mikseri hinnangul oli Pihli teo näol tegemist selgelt poliitilise sammuga. Ta lisas, et poliitikat peaks aetama parlamendis ja volikogudes, mitte kasutades jõustruktuure ja süüdistusi riigireetmises.

Postimees.ee küsimuse peale, kas Pihli omal soovil taandumine partei esimehe kohalt oleks hea lahendus, vastas Mikser, et „kui ta (Pihl) ise sellist soovi avaldaks, siis kindlasti ei hakata teda ümber veenma.“

Postimees, avaldatud: 18. detsember 2009

Kuidas paistab Jüri Pihl meedias välja praegu?

Uus tööandja andis teile sissejuhatuseks korraliku Mercedese?
Tööauto tõesti anti.

Korralik?
Mitte vilets. E-klassi Mercedese viimane mudel. Muide, kui minult on auto kohta küsitud, olen öelnud, et võrreldes lennukiga ei maksa see midagi.

Seda küll. Aga kui palju maksavad need äriklassi eralennukid?
Eks igaüks erinevalt. Suurusjärk 10 miljonit dollarit.

Kas te oma lennukite maailmast sotside käekäiku ikka jälgite?
Veidi ikka. Ma rääkisin ju, et olen parteis edasi.

Usutlus Jüri Pihliga: „Mul pole aega oodata 20 aastat peaministri kohta!“
Eesti Ekspress, 2012

***

Eesti esiärilendaja Panaviatic

Tallinna Lennart Meri nimelise lennuvälja väikesest angaarist kasvab peagi välja Ida-Euroopa ärilennufirma, mille omanikeks on siinsed kodakondsed venelased. Tallinna Äripanga omanikud alustasid oma lennufirma loomist proosalisel põhjusel – nad ei olnud rahul selle firma teenusega, mis nende eralennukit majandas. Panaviatic Holding AS, kuhu kuulub kolm lennundusega seotud tütarfirmat, tegeleb ärilennukite haldamise ja ärilennuteeninduse pakkumisega. 2010. aastast juhib seda ettevõtet Jüri Pihl.

„Kui inimene soovib endale eralennukit osta, siis on tema kõrvale vaja kedagi, kes selle lennukiga tegeleks – tavaliselt on see mõni operaator, kes nõustab inimest lennuki ostul ja võtab hiljem selle ka hallata ning hooldada. Samuti tegeleb Panaviatic lennuki nii-öelda vaba aja välja müümisega.

Panaviaticu lennukid kuuluvad kõik omanikele. Omanikud on huvitatud lennukiga tekkivate kulude (hooldus, pilootide koolitus, liisingud jne) jagamisest ning meie leiame neile lennukitele kliente,“ selgitab Pihl.

Panaviatic opereerib kuue Kanada lennukitootja Bombardier ärilendudeks mõeldud Learjet tiivulisega. Pihli sõnul on hea, kui lennukid on ühesugused ehk ühest lennukiperekonnast – nii saab pilootide koolituskuludelt kõvasti kokku hoida. Lennukite „kodusadam“ on Tallinna lennujaam.

„Üldjuhul on kõik meie lennukid ikka pidevalt õhus ja teenindavad kliente. Kuna me pakume ärilende, siis ei jõua lennukid alati ju koju, sest nad lendavad üle kogu Euroopa mitmete lennujaamade vahel. Vahel lendab lennuk nädal aega kuskil Euroopas ringi, enne kui Tallinna tagasi jõuab. Omanikud lendavad tavaliselt mitu korda nädalas – lennuk on ostetud ikka tarbeesemeks,“ ütleb Pihl.

Lennufirma kululoogika on üles ehitatud omaniku vastutusele: omanik kannab kõik kulud: lennuki liisingud, pilootide palgad, pilootide koolitused, remondi, ning maksab ka Panaviaticule opereerimise eest väikest tasu. Teisipidi teenib omanik ka peaaegu 100 protsenti kogu sellest tulust, mis tuleb lennuki väljarentimisest.

Lennufirma kululoogika on üles ehitatud omaniku vastutusele

„Meie võtame sealt väikese tasu, mis jääb nii 5–10 protsendi vahele. Nulli me hetkehindadega lennukite kulusid müüa ei suuda, omanikele jäävad kindlasti mingid kulud. Üritame aga aina efektiivsemad olla ning lennata tihemini ja kaugemale. Euroopa ja Venemaa Euroopa-poolsemate linnade kõrval on inimesed hakanud lendama ka araabia maadesse, näiteks Moskvast Iisraeli ja Dubaisse, samuti Kasahstani ja mujale endistesse SRÜ riikidesse,“ selgitab Pihl.

Era- või ärilennuki omamisel on mitmeid põhjusi – esmalt see, et omanik tahab mugavalt ja kiirelt lennata. „Meil on siin juhtumeid, kus lennukiga minnakse hommikul Põhja-Norrasse, püütakse päev otsa kala ning lennatakse õhtul tagasi. Teine põhjus on seotud riskide maandamisega: risk, et sa mõnda teise riiki ärikohtumisele ei jõua, on suurem kui lennukiga seotud kulutused. Kolmandaks põhjuseks on aeg. Ning kui ei olda väga hinnatundlikud – lennuki tunnihind on laias laastus 3000 eurot, on eralennuk väga mugav transpordivahend,“ selgitab Pihl.

Oma lennukite väljarentimise ning haldamise kõrval vahendab Panaviatic klientidele ka teiste operaatorite teenuseid. Näiteks kui on vaja lennata USA-sse, mida Panaviaticu eralennukid hetkel ei tee, siis leiab firma viisi, kuidas klient kohale viia.

Positiivne kassavoog lubab olla klientide ja omanikega paindlikum ning vastutulelikum. „Kui omanik või keegi soovib lennukiga sõita või on sellel mõni jupp katki, siis me üldiselt raha ette ei küsi – üldjoontes teeme töö ära ning edastame alles siis arve. See on loomulik vastutulek, sest vahel tulevad sõidud ootamatult ning maksavad palju. Isegi suurtel firmadel või rikastel inimestel ei ole näiteks 25 000 eurot kohe kuskilt võtta, vaid nad peavad selle kokku klapitama. Meil on võimalik klientidele vastu tulla, sest meil on kõik kliendid ja lennuki omanikud lepingutega seotud. Nii et maksmata midagi ei jää,“ selgitab Pihl.

Kuuest Panaviaticu lennukist kuulub neli Eesti kodanikele ning kaks välismaalastele. Learjeti lennukid on head, sest suudavad maanduda suhteliselt kitsastes tingimustes. Hiiumaale maha tulla ei saa – rada on liialt lühike, Saaremaale aga küll.

„Mul on lennundusvaldkonnas vaid kolme aasta kogemus, kuid võin öelda, et masu ei ole väga palju ärilennundust mõjutanud. Sellel, kellel on vaja lennata, on ka raha, et seda teha või lennukit omada. Loomulikult loetakse raha. Meile ei tule keegi laenuraha pakkuma nagu Estonian Airile. Omanik nõuab kassavoogu. Kui seda ei ole, pannakse firma kinni. Nii lihtne see ongi,“ selgitab Pihl.2