Rasmus Rask ja Priit Mikelsaar ei ole äris algajad – nende esimene ühine firma, Uuskasutuskeskus käis korra isegi pankrotist läbi. Aga gelatojäätiseäris teevad nad küll esimesi samme. Mida on Priidule ja Rasmusele ning paljudele teistele noortele meestele öelda Eesti kõige legendaarsemal ettevõtjal, Eskimo originaalretsepti autoril Evald Roomal?

Kõigepealt La McKinsey ja La Swedbank ning lõpuks La Muu. Üks on selge: need noored mehed on äris parajad hagijad.

Soome McKinseysse ei pääse tööle igaüks, aga ülikooli kullaga lõpetanud Priit Mikelsaar sai kohe. Swedbanki talendiprogrammi juhtima ei võeta igaüht, Rasmus Rask sai sinna kohe. Kuid isegi unistuste tööandjad McKinsey ja Swedbank ei suutnud Priitu ja Rasmust kaua kinni hoida. Ühel heal päeval läksid nad seiklusi otsima ning asutasid oma firma.

Priit on tegutsenud energiaäris, praegu on ta kõige muu kõrval ka ökokaupu müüva Biomarketi osanik ja juht. Rasmusega ühendab teda puhtama maailma loomise filosoofia juba 2003. aastast. Koos käivitati Uuskasutuskeskus, millega mehed tegelevad tänaseni. Kui Rasmus Swedbankist mullu lahkus, said sõbrad kokku ja otsustati, et aeg on küps mahevabrik püsti panna. Kaaluti mitmeid tooteid, kuid jäätis oli ainus, mis kumbagi külmaks ei jätnud.

„Teadsin, et Itaalias on jäätisekohvikuid, mis valmistavad imelise maitsega jäätiseid, näiteks kohvijäätis maitseb nagu tõeline kohv ja sidrunijäätis nagu värske sidrun,“ räägib Rasmus. „Sealt tekkiski mõte rikastada Eestit puhaste, tugevate ja rikkalike jäätisemaitsetega.“

Ökokülg oli meeste jaoks algusest peale a priori. „Kui on võimalus valida, kas süüa tavalist või loomulikult kasvanud toitu, siis usun, et paljud valiksid viimase, säästes niiviisi oma keha ning loodust,“ räägib Priit. Rasmuse pere ökolembus sai aga alguse siis, kui lapsed sündisid. Sest ökotoit on ainus garantii, et kaitsta neid õrnas eas sünteetiliste e-ainete või putukamürkide eest.

Eesti mahetooteid proovides jäi aga meestele suhu vilets maik. Need jäid kvaliteedilt tavatoodetele alla – levis isegi arvamus, et ökotooted peavadki puiselt maitsema. „Kas tõesti ei ole siis võimalik teha head ökotoodet?!“ küsisid mehed ning eesmärk oli selge: ökojäätis, mis sai ilusa nime La Muu, pidi tulema nõnda hea, et see lausa sulab suus.

Mullu mais said mehed EASilt stardiabi ning põrutasid Itaaliasse. Sest just selles riigis on jäätiseäri pitsanduse kõrval olulisim, üle kogu riigi toimetab 30 000 pisikest jäätisetööstust-gelatteria’t.

Juuni algul, kui jäätisemasinad Itaalia tehastes olid üle vaadatud, ostsid mehed endale ehtsa gelato-masina. 60 000 eurost olid nad nüüd lahti ning aeg oli tootmine käima panna. Pärast esimesi maitseteste külastas värskeid jäätisetootjaid üks 70-aastane jäätisemeister Itaaliast, kes õpetas jäätisetegemise põhitõdesid ja töövõtteid. See oli Rasmuse ja Priidu tungiv soov, et parimatelt sajanditega kujunenud nippe õppida.

Ökojäätist lootsid Rasmus ja Priit pakkuda juba möödunud jaanipäevaks, kuid toiduameti luba saabus alles mõned kuud tagasi, jõulude eel. „Võtame mütsi maha kõigi toiduainetootjate ees, kes on suutnud oma ettevõtte püsti panna, sest selles võrrandis on nii palju muutujaid. See on suur asi, kui keegi suudab nendes tingimustes midagi maitsvat toota,“ tõdeb Rasmus.

Tänavu jaanuarist on Eesti oma ökojäätis Biomarketites müügil ja läheb nagu soe sai. Priit võtab viimase aasta kokku nõnda: „Ise tegemisel on oma võlu: arendame maitseid, järgime oma põhimõtteid ja hoiame toorained puhtad. Meil ei ole välist survet ja see võimaldab rõõmuga tegutseda.“

Peaasi, et see rõõm ei kaoks. Sest La Muu on liiga hea idee, et seda vaid hobi korras teha. Põhja-Euroopasse võiks Eesti ökojäätis vabalt müügile jõuda. Andku Priidule ja Rasmusele jõudu ja julgust Eesti kõige legendaarsema jäätisemehe Evald Rooma mõtted, mida Director temalt selleks puhuks küsis.

Evald Rooma: raha oli nii palju, et ei jaksanud seda äragi lugeda

Ei mingit kahtlust – Eesti kogenuim ettevõtja on Evald Rooma, 101-aastane mees, kes veel 93-aastasena oma jäätiseäris iga päev tööl käis. Mida on tal meile öelda?

Ilmselt on vähe inimesi, kes poleks kunagi kuulnud Evald „Onu Eskimo“ Roomast. Palju on ka neid, kes mäletavad lapsepõlvest teda ja tema jäätisekioskit Tartu bussijaamas. Et jagada minuga 101 eluaasta jooksul õpitut, oli ta nõus mind oma Annelinna kodus vastu võtma.

Nüüd võin öelda, et Evald Rooma on Ärimees suure algustähega. Olgugi, et ta ei jäta endast maha suurtööstust või börsifirmat, on äri olnud tema elu kirg – ja just see on põhjus, miks me Directoris temast nõnda lugu peame.

Temani pääsemiseks oli vaja ühendust võtta Helju Pommeriga, kes on juba aastaid tema hooldajaks ja seltsiliseks olnud. Ilus on sealjuures nende kohtumislugu. Nimelt kui Rooma 80. aastate lõpul Elvas jäätisetootmise taaskäivitas, ilmus Helju ühel jõuluaegsel õhtul tema ukse taha. Helju oli matnud aasta varem oma mehe ning asunud pärast seda tööotsingutele. Evald tuli Heljule vastu, pakkudes töökohta jäätisevabrikus. Kui 2003. aastal mattis Evald oma abikaasa Ellinori, määrati talle abiks hooldaja. Pärast mitmeid hooldajaid, kes ei olnud oma ülesannete kõrgusel, otsustasid Evald ja Helju, et Heljust saab Onu Eskimo alaline hooldaja.

Onu Eskimo on tänaseni igati terav ja adekvaatne vestluspartner. Ja põhjalik. Vaikimisi keeldus ta tavapäraselt üles loetlemast oma äri põhimõtteid, tuues oma ideed minuni põimituna laialdase kogemuse, ajaloo ja isikliku eluga. Evaldi jaoks pole oluline ainuüksi idee või kogemus – tähtis on ka see, et selle konteksti mõistetaks.

Palgatöö pole mingi variant

„Palgatöö polnud juba noorena minu jaoks eriline variant. Äritegemine oli mul veres, sest olgugi, et mu vanemad olid esimese põlve linlased, oli ettevõtlus alati see, mis me peres leiva lauale tõi,“ ütleb Evald, kes alustas väiksemate ettevõtmistega juba 15-aastaselt. „Vanemad oleks eelkõige tahtnud mind arstiks koolitada, aga elutee läks teistmoodi – mind huvitas hoopis enam mehaanika ja elektroonika.“

Kaasaegsel inimesel on pisut raske mõelda, et praegu elab veel reaalselt inimesi, kelle nooruses oli raadio väga eriline ja uus asi. „Esimesed raadiod olid alles müügile tulnud, kuid saadaval olid ka kõik jupid selle iseseisvaks konstrueerimiseks – niisiis hankisime sõpradega välismaa ajakirjadest raadioskeemid ja ehitasime endale ise raadiod,“ räägib Rooma oma esimesest, küll üürikesest ettevõtmisest, milleks oli isetehtud raadiote müük.

Esimene oma raha

Evald Rooma on alati pidanud palju Emajõest ja paadisõidust. Tema 2008. aastal avaldatud mälestusteraamat kannab samuti nime „Emajõe ääres kasvanud“.

„Olin isa kõrvalt paadijuhtimise ära õppinud ning tahtsin endale saada mootorpaati, et inimestele Emajõel lõbusõitu teha. Raha selle ostmiseks polnud aga kuskilt võtta, mistõttu läksin sõbra isa juurde betoonitööstusesse raha teenima. Pärast seda töötasin veel Fordi autotöökojas, kus õppisin mootoreid tundma.“ Kogu teenitud raha ja teadmised läksid otse loomulikult oma paadi ehitamiseks. Sellega teenis Rooma oma esimesed tulud juba paar aastat hiljem väikeettevõtjast paadimehena.

Võtan siin endale vabaduse välja lugeda esimese äri õppetunni Onu Eskimolt: sul peab olema eesmärk ja visioon, mille poole liikuda. Samas ei tohiks kindlasti hüpata üle loomulikust teekonnast. Olla ettevõtja, teha oma ettevõte, luua väärtust – see on eesmärk. Kuid julge pealehakkamine on kõigest pool võitu, ülejäänu moodustavad raske töö ja teadmistepagas. Just töötamine eesmärgi nimel annab õppetunde, mis hiljem kasuks tulevad.

Isiklik elu peab ootama, kuni esimene miljon käes

25-aastaselt oli Evald partner oma isa ärides, mis peamiselt hõlmasid kulinaariatööstust. Lisaks lihatoodetele alustas Evald kõrvalprojektina jäätisetootmist, et teha tol ajal veel vägagi eksklusiivne maiustus kättesaadavaks laiemale üldsusele. „Piisavat tulu ma siiski ei teeninud – elasin vanemate juures ning täiesti iseseisvaks ma end pidada ei saanud,“ selgitab Rooma. Muidugi on mehe arusaam iseseisvusest mõneti teistsugune tavapärasest: ta nimelt oli otsustanud, et abiellumine ja pere loomine peab ootama, kuni ta on teeninud oma esimese miljoni.

„Pöörasin pilgu Narva poole. Narva oli toona arenev tööstuslinn (Kreenholm jms), kus kulinaariaturg oli täitmata. Leidsin Tuuliku tänavalt ühe vana seismapandud vorstitööstuse ning nägin selle taaskäivitamises tulu.“ Ettevõtmises nägi potentsiaali ka Rooma isa, kes otsustas õla alla panna veerand miljoni krooni, Chevrolet kaubiku ja kahe kogenud kulinaariakoka näol. „Äritegevus kogus kiiresti hoogu ning peagi avasin kulinaariatoodete müügiks südalinnas mitu suuremat äri ja kaupluse Kreenholmi turul. Lisaks varustasin ka teisi kaupmehi.“ Roomal läks tõepoolest hästi – 1935. aastal oli tal Narvas neli-viis ettevõtet, mille käive oli suur ja kasum 25–30%.

Esimene viga

Äri paisudes hakkas aga raha sulama. „Raha oli nii palju, et ei jaksanud seda äragi lugeda, ning seal tegingi vea.“

Mahtude kasvades ei jõudnud Rooma oma Narva äritegevust enam ohjes hoida ning edasimüüjad varastasid temalt kasumi. „Seda pean ka üheks olulisemaks õppetunniks äris – numbritel tuleb silm peal hoida, ei saa lähtuda vaid usaldusest inimeste vastu. Suure töökoormuse tõttu jätsin saatelehtede koostamise ostjate teha, ja tulemus oligi käes. Ükskõik, kui hea asi laiemas plaanis välja näeb, tuleb ometi numbrid ja rahavood kontrolli all hoida. Suur käive ei tähenda veel automaatselt kasumit,“ nendib Rooma. Asjade kehvemapoolset käiku märkas ka isa, kes ütles: „Tead poig, niiviisi äri ajada ei saa!“

Likvideerinud Narva äritegevuse kahjumit kandmata, naasis Rooma Tartusse, abiellus ning võttis üle isa kulinaariaäri Lao tänavas. „Oma asjajamistes hoia alati töölistel silma peal,“ andis oma õpetussõnad pojale kaasa Evaldi isa. Nimelt oli isa palganud tootmise kasvades muuhulgas üha enam tööjõudu ning teinekord juhtus, et siit-sealt läks mõni vorst kaduma. „See on paratamatus ja pole ka hullu, kui teinekord midagi perele koju kaasa haaratakse. Kuid kõik peab siiski toimuma mõistlikkuse piires ning näppamisest ei tohi saada tavakomme, mis kahjustaks ettevõtte huve,“ ütleb Rooma.

Siit ka Onu Eskimo tarkus tänastele tööandjatele: lahkus või mõningane läbi sõrmede vaatamine ei pruugi alati olla täiesti vale. Tänapäeval võiks säärane hoolivus väljenduda personalipoliitikas, mis teeb inimestele mõningaid järeleandmisi ja soodustusi. Inimlik suhtumine on parim vahend töötajate hoidmiseks ja motiveerimiseks.

Keeruliste aegade kiuste

Sõda oma alguspäevil Rooma äriajamist väga ei seganud – nõudlus hästi säilivate lihatoodete järele isegi kasvas. „Küll aga olin oma teenistusega ettevaatlik ja investeerisin seda toormaterjalidesse, mida saaks igal ajal kasutada,“ meenutab Rooma, kes muuseas leidis soodsa võimaluse suurema hulga eterniidi ostmiseks, mida ta siis oma tootmiskompleksis hoiustas. Muidugi oli kuld ka tollal kindel valuuta, millega teenitut säilitada.

Rooma polnud suure kaliibriga ettevõtja ning erinevalt valdavast osast toonasest Tartu eliidist oli ta eestlane ja lihtsast perest. „Kommunistid kohati isegi samastasid mind endiga ning kuna mu tegevus oli ka neile kasulik, lasti mul äri jätkata.“ Samas tunneb Rooma tagasivaates ka mõningast kahetsust. „Paljud mu sõbrad ja nende sugulased küüditati Siberisse nälgima ning mina elasin samal ajal kui poolmiljonär. Ei mõista praegu, kuidas ma sain olla nii isekas ja kuidas ma ei tulnud selle peale, et saata neile toidupakke ja muud esmavajalikku. Kuidas võib inimene nii ükskõikne olla, sellest ma aru ei saa,“ kahetseb Rooma.

„Ka sakslaste tulek mu tegevust ei takistanud – läbirääkimisi pidades oli võimalik isegi neilt teatud soodustusi saada,“ kirjeldab Rooma. Võimaluse avanedes kauples ta sakslastelt poolmuidu välja autobussid, millega sai Tartus käivitada linnaliinid inimeste transpordiks.

Venelaste naastes lõppes peagi ka Rooma äritegevus. „Esialgu õnnestus veel pooleldi maatasa tehtud Tartus äritegevust jätkata, kuigi kohaneda oli nendes tingimustes keeruline,“ meenutab ta. Peagi tõrjusid kommunistid Rooma äritegevusest täielikult, millele järgnes aastatepikkune poliitiline tagakiusamine. Sellele vaatamata suutis mees edasi tegutseda nii toiduainetööstuses kui ka mehaanikuna autobaasis ning takso- ja bussipargis.

Alles 1987. aastal tekkis tal uuesti võimalus hakata Elvas tootma Onu Eskimo jäätiseid ennesõjaaegsete retseptide järgi. Seda ta ka tegi 2004. aastani, mil sai selgeks, et vana sisseseadega tehas ei suuda enam kuidagi ajaga sammu pidada. Vabriku sulgemise hetkel oli Rooma 93-aastane. Ta annetas tehase sisseseade Balbiino jäätisemuuseumile. Hiljem on Rooma pärandanud Balbiinole ka mitmed oma originaalretseptid ning näiteks klassikaline Onu Eskimo Banaanijäätis on ka praegu poodides saadaval.

Vale jõuab sinuni alati tagasi

„Alati peab olema aus,“ ütleb Rooma veendunult. „Kui sa valetad ja varastad, siis varem või hiljem tuleb see sinuni tagasi,“ lisab ta. Ta on veendunud, et just ausa ärimehe maine oli see, mis kaitses teda ja ta ärisid ka kõige keerulisematel aegadel. „Kui rääkida aegadest-riigikordadest, siis tegelikult peabki äritegevuses keskenduma sellele, mida valitsev kord lubab ja mida mitte. Lähtuvalt raamidest oskab leidlik inimene leida viise, kuidas ka rasketes tingimustes ennast ära majandada.“ Kuigi mitte enam otsese ettevõtjana leidis Rooma ka nõukogude ajal viise, kuidas endale lisaraha teenida. Tema sõnul olid kooperatiivid lihtsalt ettevõtluse Vene variant.

Mehel, kes mäletab veel elavalt, kuidas kommunistid taganedes Tartu Kivisilla alla lõhkeainet tassisid, on palju öelda. Igale küsimusele järgnes pea 20-minutiline vastus, mis aga ei olnud mulle kordagi kurnav. Onu Eskimolt kaasa saadud elulooraamatut, mida kasutasin abimaterjalina selle loo kirjutamisel, unustasin end tahes-tahtmata pikemalt lugema. Oma jutustustes toob ta lugejani värvikalt ettevõtluse eri aegadel, võimalused, millest ta oskas kinni haarata, kaotused-kahetsused, aga ka konkreetsed inimesed, kes ta ellu sattusid, nende tausta ja mõju oma maailmapildile.

Pilt Evald Roomast: https://et.wikipedia.org/w/index.php?curid=158758