Robotiüksuse juht Lindsay Roberts: Starship toob tuleviku lähemale

Starshipi robotiüksuse juht Lindsay Roberts on Eestiga seotud kümme aastat, töötades esimestel aastatel Skype’is. „Starship Technologiesis olimegi alguses Eesti insenerid, mina ja mu sõber Andy,“ räägib kullerroboteid tootva firma üheksas töötaja. „Esimesed kuus kuud olid nii vaiksed, et päevas ütlesime vist umbes seitse sõna.“ Inseneeria esitas küsimusi ja Roberts vastas. *

Lindsay (37) on õppinud Sydney ülikoolis (University of Sydney) arvutiteadust ja -tehnoloogiat. Tallinnasse kodu rajanud tarkvarainsener kinnitab, et Starshipis töötamine tähendab talle unistuste elu. „Insenerile on robotite kallal töötamine ulmeliselt ebareaalse unistuse täitumine. Olen alati tahtnud töötada ettevõttes, millel on päriselt missioon. Starshipis tunnen, et roboteid tänavale lastes toome tuleviku lähemale.“

Lindsay juhib praegu Starshipi isejuhtivate robotite üksust. Ta on olnud ettevõtte ülesehitamise juures ja näinud, kuidas pisikesest ühetoalisest kontorist kasvas välja maailma juhtiv isejuhtivate robotitega kullerteenuse pakkuja ning kuidas töötajate arv suurenes kümnelt 500-ni.

Olid üks esimesi Starshipi töötajaid. Kuidas teie teed ristusid?

Minu Eesti-periood algas 2011. aastal, kui kolisin siia seoses tööga Skype’is. Tollal tahtsin väga vaheldust peaaegu kõigis eluaspektides, janunesin n-ö seikluste järele. Üks silmajäänud töökohtadest oli Skype’i kontoris Stockholmis, kuid töövestluse käigus küsiti minult, kas ma ei tahaks hoopis Eestisse kolida. Ma ei teadnud sellest kohast midagi. Pidin Wikipediast vaatama, mida Eesti endast õieti kujutab. Uurisime koos oma korterikaaslastega ka YouTube’ist ja meile jäi mulje, et eestlased tegelevad enam-vähem kogu aeg ainult „kiikinguga“ (ekstreemsport). Ja õige mitme minu siinoldud aasta jooksul küsisid nood korterikaaslased ikka ja jälle, et kas ma olen juba „kiikinud“ või mitu korda päevas ma „kiigin“.

Kuigi alguses arvasin, et jään siia aastaks-kaheks, siis plaanimata ja eneselegi märkamata oli Tallinn mulle naha vahele pugenud ja koduks saanud. Aastal 2014 otsustasin Skype’ist lahkuda ja läksin Austraaliasse puhkama. Selle pausi eesmärk oli võtta veidikeseks aeg maha ja mõelda sügavamalt sellele, mida ma tegelikult elus teha tahan. Teisel puhkusepäeval helistas mulle sõber, kes küsis, kas ma ei tahaks Ahtiga (Ahti Heinla, toim) rääkida tööst robootika alal, tollal veel varjus olnud idufirmas, mida täna tuntakse Starshipina. Niipea, kui ta mainis roboteid, olid igasugused eneseotsingud mul hetkega peast pühitud.

Milline oli esmamulje Starshipist?

Veidrad. Skype’is oli sadu inimesi üle maailma ja käis pidev suhtlus. Starshipi esimeses kontoris oli viis inimest kokkusurutud ühte pisikesse ruumi Tehnopolises. Kui mina liitusin, oli suursündmuseks kolimine kahte kõrvutiasetsevasse tuppa, mis olid veidikene suuremad.

Esimesed kuus kuud olid nii vaiksed, et päevas vahetati üksteisega vist umbes seitse sõna. Olimegi mina, Andy ja viis Eesti inseneri. Lihtsalt tegime tööd. Meil polnud õieti midagi. See tähendas, et kõike oli hädasti vaja. Istusime vaikuses ja töötasime. Kirjutasime tarkvara. Mehaanikainsenerid disainisid roboti osi. Katsetasime neid õues, külma ja märjaga.

Kuigi olin tarkvarainsenerina harjunud töötama koos introvertidega (ja olles ka ise selline), siis panin ikkagi tähele, et eestlased ei armasta üldse kiidelda. Suurtes rahvusvahelistes organisatsioonides võib see aga tegelikult olla takistuseks. Näiteks Microsoftis puhusid nii mõnedki n-ö pasunaid ja kuulutasid oma saavutusi üle terve ilma, samal ajal, kui eestlased said väga suurte asjadega hakkama ilma igasuguse kärata. Süvenemata ja tulemusi põhjalikumalt uurimata võiski juhtkonnal jääda mulje, et need, kes on kõige valjemad, teevad ka kõige rohkem. Mulle tundub, et eestlased on tõesti väga pühendunud ja motiveeritud ning ülimalt ausad. Et kui näete mingeid emotsioone või soojust, on see peaaegu kindlasti päris – miski, mida nad tõesti tunnevad ja mõtlevad, mitte lihtsalt sotsiaalselt ootuspärane käitumine. Äratundmine, et inimesed ongi ausad ja ehedad ja et sa ei pea räägitavat kogu aeg filtreerima, on sügavalt vabastav kogemus.

Mis oli Sinu jaoks Eestisse kolimisel kõige raskem?

Tegelikult mitte miski, see on elamiseks äraütlemata mõnus ja lihtne koht. Kõige raskem oli ehk esimese talve äärmuslik külm, kui ma aga riietumisel enam moele ei mõelnud, läks palju lihtsamaks. Arvasin, et saan kogu aeg kanda teksaseid ja stiilset jakki, kuid kui hankisin endale paksu tallaga soojad saapad ja n-ö arktilise ellujäämisvarustuse, läks asi palju mõnusamaks. Need 30-kraadise pakasega päevad olid ikka ekstreemsed, aga mingis mõttes pani see end tundma vägagi elusana.

Starshipis on Sul olnud palju erinevaid rolle: alustasid lokaliseerimisjuhina, seejärel töötasid fleet team’i juhina ja praegu oled isesõitvate robotite üksuse juht. Mis on seni olnud kõige raskem?

Ausalt, see esimene aasta. Hakkasin koos kolleegiga tegelema (roboti) lokaliseerimisega ja tükk aega see lihtsalt ei hakanud tööle. Saime küll mingisuguse tulemuse, aga see ei olnud usaldusväärne. Töö kestis mitu kuud ja suurem osa ajast ei olnud meil vähimaidki edusamme, isegi mitte märke selle kohta, et liigume õiges suunas. Selleks ajaks, kui roboti lõpuks tööle saime, oli masendust kogunenud ikka palju.

Mingil hetkel sai ettevõte piisavalt suureks ja minust sai lokaliseerimistiimi juht. Seal olid fantastilised inimesed. Need olid tõeliselt toredad aastad. Siis läksin juhtima Fleet Orchestration tiimi. Tundub, et iga teatud aja tagant tuleb Ahti minu laua juurde ja küsib, kas ma tahaksin proovida üht uut rolli. Vaatamata sellele, et need nõuavad alati teatud eneseületust, kipun ikka ütlema pigem jah kui ei. Iga muutus on toonud midagi uut, pakkunud väljakutseid ja olnud tore.

Mis sind Starshipis köidab?

Meie lennukas missioon ‒ tarned robotitega ‒ on üsnagi pöörane ja ulmeline idee ning muidugi võimalus midagi muuta, teha midagi, mis päriselt maailma mõjutaks. Lisaks on Starshipis töötamine olnud metsikult valgustav õppimiskogemus. Iga kord, kui arvan, et tean juba hästi, kuidas olla mõjuv, tõhus ja pragmaatiline, õpetab Starship mulle taas midagi uut. Ka organisatsioonikultuuril on selles suur osa: see on kõige mõistlikum töökoht, kus kunagi töötanud olen, siin on kõige vähem igasugu mõttetut jama.

Rohkem kui üheski minu varasemas töökohas ärgitatakse siin insenere ise mõtlema ja leidma, mille kallal oleks vaja edasi töötada. Uurima, andmeid läbi vaatama, arutlema ja prioriseerima. Julgustame olema iseseisev, mõtlema kriitiliselt ja sõltumatult. Ütleksin, et see on isegi nõue.

Starshipis töötamine on pannud mind mõistma, et kui palkad väga targad inimesed, siis lase neil ometi kogu seda intellekti ka kasutada. Kui paned viis tiimiliiget mitte üksnes töid teostama, vaid ka oma tegemiste üle kriitiliselt arutlema ja otsustama, mille kallal edasi töötada, kasutad sisuliselt viis korda rohkem intellekti. See tähendab lisaks sisendi küsimisele ka vastutuse jagamist otsuste tegemisel ja prioriteetide seadmisel. Et inimesed tõesti harjutaksid, õpiksid ja harjuksid sel viisil tegutsema.

Samuti on see pannud mind mõistma, et parimad töötajad on need, kelle võid pikaks ajaks üksi jätta, ja nad üksnes ei tööta edasi, vaid üllatavad sind positiivselt.

Aga Sinu enda saavutused – mille üle oled kõige uhkem?

Olen aastate jooksul kirjutanud tohutul hulgal tarkvara, mõned programmid on ikka veel kasutusel. Kõige uhkem oleksin, kui saaksin öelda, et olen siin kedagi inspireerinud või aidanud tal kasvada.

Mida tulevik toob?

Starshipil on mõju paljudele inimestele üle maailma. Kuigi oleme palju saavutanud, on veel palju teha. Peame kõike täiustama, tegema äpi paremaks, panema roboti rohkem inimese moodi käituma, äärmuslikes olukordades iseseisvalt hakkama saama. Nimekiri on äärmiselt pikk ja tohutult põnev. Loomulikult peame laienema ja tooma oma robotid üha rohkematesse kohtadesse.

Lõpetuseks tahaksin öelda, et maailm muutub nii kiiresti ja väga mitmel moel. Kuid see pöörane, ulmeline soov panna robotid tänavatel asju kätte toimetama, automatiseerides kullerteenust samamoodi nagu internet automatiseerib teabeotsinguid, on mängumaa, kus kõik on võimalik. Starshipis saab igaüks maailma hämmastavalt palju muuta ja tuua tuleviku veidi lähemale.

*Vastused toimetas Mari Kamps