Rollimäng elu hinnaga

Haigla vastuvõturuum oli sel hilisel sügisõhtul peaaegu inimtühi. Vaid mõni üksik inimene istus nahksel toolil ja ootas oma järjekorda, et valvearsti vastuvõtule saada. Kuna ma ise vastuvõtule ei soovinud, polnud ma üldse kindel, et olen õiges kohas. Astusin kohe leti juurde, mille klaasil ilutses punaste tähtedega kiri „Vastuvõtt“, ning kõnetasin prouat, kes silmitses süvenenult arvutit. Kuulnud haige nime, mõõtis vastuvõtutöötaja mind kulmu kortsutades üle oma tumedate prilliraamide ja küsis: „Kes te talle olete?“ Saanud teada, et olen kolleeg, ohkas ta sügavalt ja suunas mind hoone teisele korrusele traumaosakonda. Seal lebas aparaatide külge aheldatuna teadvusetu Magnus, kes mõned tunnid varem oli proovinud endalt elu võtta.

Võib öelda, et olime Magnusega aastate jooksul mitu puuda soola ära söönud, jagades ühiseid töiseid proovikive nii töistel avarustel kui ka mujal. Seepärast olin vist esimene, kellele ta abikaasa helistas, kui kiirabi teadvusetu mehe oli haiglasse toimetanud. Kindlasti üle keskmise ambitsioonika ja ääretult tööka noormehena oli ta viimastel aastatel teinud kiiret karjääri ning kogunud palju professionaalset tunnustust. Ta nautis oma tööd ja kui kellegi kohta saaks öelda, et töö on tema elu, siis Magnuse puhul kindlasti. Ning vahel tundus ka vastupidi. Olin temaga hiljuti isegi lõõpinud, et kas tal töö kõrval üldse mingi isiklik elu ka on. Teda tundmata oleks võinud arvata, et ei ole. Kuid ta paistis õnnelik ja elurõõmus välja. Tema elurõõmu imetleti.

Ning siis tuli kõne, et Magnus on haiglas. Tänu juhusele või saatusesõrmele ei saanud Magnuse otsus siitilmast lahkuda teoks ja juba järgmisel päeval tõdeti ka tema tervislik seisund olevat stabiilne. Kuid meie, tema lähedaste šokk ei vaibunud niipea. See kõik ei klappinud sellega, mida olime kõrvalt näinud ja teadnud ennast uskuvat.

Kui tema haiglas viibimise teisel päeval talle sügavalt otsa vaatasin, tunnistas ta, et oli seadusega pahuksisse läinud. Kohe nii tõsiselt, et karjäär ja edulugu ähvardas lähiajal otsa saada. Kuigi asjakohane seadusepügal ei oleks teda päris vanglasse saatnud, oli tema renomee sellega niivõrd rikutud, et oma valdkonnas tal enam tulevikku ei oleks. Aga see edulugu oli tema elu lugu.

„Ma tean, loll olin,” oskas ta vaikselt, hiljutisest mürgitusest veel nõrgana mulle vastu sosistada, kui uurisin, miks ta üldse neid riske võttis, mis ta seadust rikkuma panid. Tal oli ju kõik olemas. Kuid jällegi soov veelgi enam saavutada ja kõrgemalt lennata olid ta nüüd toonud olukorda, kus kõrgelt kukkumise hirm oli viinud perspektiivitunde ja juhatanud käe eneselt elu võtma. Sõpradena me mõistsime, et oleksime võinud talle keerulisel ajal palju lähemal olla, kuid oma igapäevatoimetuste kõrval me kahjuks ei märganud seda. Meie mängitavad edukad rollid tundusid ka lähikonnale nii veenvad, et midagi ei saanud ju juhtuda. Kuni selle ootamatu sügisõhtuni…

Magnusel läks veel ligi aasta jagu, et välja tulla sellest keerulisest olukorrast, kuhu ta ise oli ennast mänginud. Aga tal olid sõbrad, meie, kes ei lasknud tal selle kujuteldava töise maailma kokkuvarisemisest tekkinud mõtetega üksi jääda. Keerulisim väljakutse, millega ta neil kuudel silmitsi seisis, oli oskus eristada enda kui inimese, abikaasa ja sõbra rolli sellest, mis ta oli (olnud) professionaalina. Olen päris kindel, et kellegi jaoks meist, kes me Magnuse ja ka üksteise jaoks nüüd kindlasti palju enam olemas olime, ei olnud tähtis see, kui kõrgelt meist keegi professionaalselt lendab. Pigem isegi vastupidi, oskasime kõrguste asemel nüüdsest veelgi enam hinnata seda habrast hetke, milles viibime, ja lähedasi inimesi selles hetkes. Sest ükskõik kui kõrgelt me oma igapäevastes rollides ka ei lendaks, hindavad lähedased inimesed meis ikkagi hoopis lihtsamaid külgi, kasvõi ainuüksi meie olemasolu. Professionaalne eneseteostus võib seetõttu meile pakkuda küll põnevaid rolle ja võimalust vaadata elu eri vaatekohtadest, kuid see ei tohi elu asendada. Kui töö muutub rollimänguks elu hinnaga, oleme asunud libedale teele, kust on vahel väga keeruline tagasi pöörata.