Sangaste „hull“ krahv Friedrich Georg Magnus Berg vol2

Sangaste krahv Friedrich Georg Magnus Berg tundis võrdväärselt põllukultuuride parandamisega huvi ka tõuloomade aretuse vastu, lähtudes taas ökonoomsusest ehk siis proovides oma karja produktiivsust tõsta. Tundes hästi taimekasvatust, hakkas ta ühena esimestest tegelema söödataimede viljelusega ja jälgima loomade täpset toitmisrežiimi. Eriti oluliseks pidas ta veiste söödasedeli koostamist, kuna oli veendunud, et sellest sõltub liha ja piima kvaliteet, mis olid mõisa peamisteks sissetulekuallikateks. Kirjutab ajaloomuuseumi teadur-kuraator Anne Ruussaar. 

Tõuaretuses katsetas krahv Berg nii veiste kui lammaste tõuomaduste parandamist, kuid eeskätt on tal teeneid hobusekasvatuse arendamisel. Eesti maatõugu hobused olid küll vähenõudlikud ja vastupidavad, kuid 19. sajandi keskel mõisates kasutusele võetud raudadrad ja -äkked olid siinsetele hobustele vedamiseks liiga rasked, mistõttu vajati tugevamaid künniloomi. 

Edumeelsemad maaomanikud olid juba varasemalt proovinud kohalikke väikeseid märasid paaritada välismaalt toodud suuremat tõugu täkkudega, kuid soovitud omadustega järglasi nendest kooslustest ei sündinud. Sangaste mõisahärral õnnestus sobiv isasloom leida 19. sajandi viimasel veerandil Klementsovo hobusekasvandusest Poolas. Kuna visuaalselt täitis tugev täkk Hetman kõiki nõudmisi, otsustas krahv õnne proovida, ostis hobuse ning tõi ta Eestisse. Tema terav pilk ja vaist ei eksinud, sest Hetmani füüsilised omadused ja energiline iseloom vastasid täpselt neile ootustele, mida kohaliku hobusetõu parandamiseks vajati. Täku järglased olid oluliselt tugevamad ja suurema veojõuga, kui kohalikud maatõugu hobused, ühtlasi oli nad kiiremad ja parema reageerimisvõimega. Pärast edukaid paaritamisi Sangaste märadega müüs krahv Berg Hetmani 1894. aastal Tori hobusekasvandusele, kus temast kujunes tori tõugu maahobuste esiisa.      

Tehnoloogilised uuendused

Laia haardega Sangaste mõisnik tundis lisaks taime- ja loomakasvatuse edendamisele huvi ka tehnoloogiliste uuenduste vastu. Ta täiustas ja leiutas arvukalt uusi seadmeid, kuid tema ideed sündisid ikka praktiliste vajaduste pinnalt ja olid seotud konkreetsete tööprotsessidega või vajadusest muuta mõisa majapidamist efektiivsemaks. Šotimaal nähtu eeskujul pidas ta oluliseks põllumajanduse mehhaniseerimist ja soetas mitmeid erinevaid aurumasinaid. Neist ühe konstrueeris Ameerika Ühendriikidest kohale kutsutud insener spetsiaalselt siinset kivist pinnast arvestades. Masin osutus sedavõrd vastupidavaks, et jõudis hiljem inseneri kodumaal New Morrisoni nime all seeriatootmisesse. Praktikuna leiutas krahv ka ise mitmeid lihtsama tehnoloogiaga põllutöömasinaid, nt teravilja sorteerimismasina, mis tsentrifugaaljõu põhimõttel eraldas suuremad seemned väiksematest, lisaks täiustas ta pidevalt erinevaid kaalumisvahendeid ja muid sordiaretuses vajalikke riistu. 

Hädavajalikud olid ka krahvi pingutused piimatööstuse moderniseerimisel, et kiirendada piima käitlemist ja selle transporti ostjateni. Ta muretses oma lautadesse spetsiaalsed lüpsimasinad, edendas juustutootmist ja kohandas kaubaveoks kasutatavad rongivagunid külmahoidvateks, et toiduained enne pealinna turule jõudmist rikneda ei jõuaks.

Kohalikke olusid arvestades pidas krahv perspektiivikaks ühistegevust, sest kalli tehnoloogia soetamine ei olnud maaomanikele jõukohane. Ta koostas oma mõisa jõumasinate jaoks kasutusõpetused ja hakkas tehnikat ümbruskonna mõisaomanikele välja rentima. Ühtlasi veenis ta neid üheskoos looma põlluharimiseks vajalikku masinaparki, mida osalised saaksid vastavajalt vajadusele kasutada. 

Lisaks põllumajandustehnikale oli Sangaste krahv vaimustunud ka autodest, mis võimaldasid aeglastest hobukaarikutest oluliselt kiiremini edasi liikuda. Ta tõi Eesti- ja Liivimaale esimesed autod ning propageeris aktiivselt nende kasutamist siinsete baltlaste hulgas. Mehhaanilised, kiired „tõllad“ tekitasid alguses võõristust, kuid uuendaja oli krahv selleski vallas, sest vaid loetud aastad hiljem ei kujutatud elu ilma autodeta enam ettegi. 

Salanõuniku tütar 

Ootamatult lühikeseks jäi aga krahv Bergi 1875. aastal sõlmitud abielu, sest liit Soome asjade riigisekretäri, salanõunik Theodor Bruuni tütre Mariaga talle õnne ei toonud. Naine ei suutnud kohaneda Sangaste „maaeluga“ ja pärast teise lapse sündi vajus ta sügavasse kurvameelsusesse. Lootuses, et abikaasa tervis endises kodus paraneb, saatis krahv ta viis aastat pärast abiellumist tagasi Helsingisse. Soomes läbiviidud meditsiiniliste uuringute käigus avastati ehmatusega, et Mariat ei vaevanud tavaline depressioon, vaid hoopis pärilik skisofreenia. Ta saadeti ravile Austriasse, kus viidi läbi mitu edukat operatsiooni, kuid ebakindla vaimse tervise tõttu proua Berg Eestisse enam ei naasnudki. Krahv abielu ametlikult siiski ei lahutanud, ta kasvatas oma kahte poega – Erikut ja Ermest – üksi ning võttis neile seltsiks veel kolm kasulast.

Elu vaikuses

Kuigi edumeelse Sangaste mõisahärra pikk elu oli täis uskumatuid pöördeid, tuli ta ka kõige keerukamatest olukordadest välja rahuliku ja väärikana. Stoilise rahu üheks oluliseks põhjuseks oli see, et juba oma kolmekümnendate eluaastate lõpus kaotas ta kahepoolse kõrvapõletiku tõttu täielikult kuulmise ja elas seetõttu suurema osa oma elust kurdina. Ärksa vaimuga mees õppis kiiresti huuletelt lugema ja sai igapäevaste toimingutega seetõttu iseseisvalt hakkama. Suurematel koosolekutel ja tähtsamatel kohtumistel, kus kõnelejaid lähedalt jälgida ei saanud, saatis teda aga aastaid tõlk Jakob Suit.

Ilmselt osutus ümbritsev vaikus Sangaste mõisahärrale omamoodi kaitsekihiks, mis aitas tal üle elada suuremad vapustused, mis saabusid koos Esimeses maailmasõja ja omariikluse väljakuulutamisega. Lahingute eest Inglismaale pagenud Bergide Sangaste loss laastati ja suurem osa krahvi elutööst hävitati. Eesti uue maareformi kohaselt võõrandati perekonnalt ka enamik nende maavaldustest. Tagasi koju jõudes ootas seni jõukat ja positsioonikat meest ees lõhutud kodu ning neljasaja hektari suuruseks kärbitud maavaldus ümber selle. Ülejäänud Sangaste mõis jaotati asundustalunikele vahel laiali.

Kuigi suur osa krahv Bergi varadest võõrandati ja tema kohtuprotsess Eesti riigiga kestis aastaid, säilisid tema soojad ja tihedad suhted siinse teadusringkonnaga. Ta valiti 1929. aastal erilise panuse eest põllumajanduse arendamisse Tartu Ülikooli audoktoriks.

Juba eakas Berg taastas siiski lossi, jätkates kangekaelselt ka põlluharimist ja loomakasvatust, kuid vähenenud sissetulekutest mõisa majandamiseks siiski ei piisanud. Kui krahv Berg 1938. aastal 93-aastasena suri, oli mõis pankrotis. Võlgade katteks müüdi oksjonil suurem osa Sangaste lossi sisustusest, raamatukogust, kunstiteostest ja seinu kaunistavatest jahitrofeedest, müümata jäi vaid loss ise. 

Nõukogude ajal oli Sangaste loss Tartu Kammivabriku töötajate puhkekodu, kus suvel tegutses pioneerilaager. Pärast Eesti riigi taasiseseisvumist korduvalt omanikke vahetanud punastest tellistest mõisahoone on romantilise välisilme ja kaunite siseruumide tõttu kujunenud üheks Eesti populaarsemaks pulmapaigaks. Sangaste „hullu“ krahvi mälestuseks on aga ellu kutsutud Krahv Friedrich Georg Magnus Bergi innovatsioonipreemia, millega tunnustatakse Eesti maaviljeluse silmapistvamaid edendajaid. 

Artikli esimene pool ilmus novembrikuu Inseneerias.