Sinu halvim sõnumiedastamise vahend

Usutavasti on kõik lugejad kunagi kokku pannud vähemalt mõne PowerPointi esitluse ja muretsenud, kas slaidid said ikka selged ja visuaalselt nauditavad. Muutnud fondi suurust, et kõik paremini ära mahuks või välja paistaks; otsinud sõnumit illustreerivaid pilte, lisanud-kustutanud slaide… Teinud seda mõnikord õhtu- ja öötundide arvelt.

Ja paraku on kogu see pingutus olnud mahavisatud aeg.

Kuigi PowerPointi slaidid on aastaid olnud kõikvõimalike esitluste standardvahend, on küllaga tõendeid, anekdootlikest kuni teaduslikeni, et see on sõnumi efektiivseks ja meeldejäävaks edastamiseks halvim võimalik vahend. Põhiline probleem: sõnade näitamine ekraani peal kõne ajal ei suurenda selle mõistmist ega ka meeldejätmist. Veelgi hullem: kui kuvada koos rääkimisega sama sõnumit ekraani peal, siis sellest arusaamine isegi kahaneb. Teisisõnu, näidates täpploendit ja käies seda punkt punkti haaval läbi, oled sisuliselt garanteerinud, et mis iganes su sõnum poleks, vajub see kiiresti unustusse. Mitte seetõttu, et su jutt oleks tingimata sama igav nagu kuivav värv seinal, vaid inimesed lihtsalt ei suuda samaaegselt lugeda ja kuulata. Seda kutsutakse kognitiivseks koormaks.

Paar aastat tagasi otsiti Harvardi ülikoolis vastust küsimusele, kui efektiivne on Powerpoint võrreldes suulise esitluse ja suumitava kasutajaliidesega (ZUI), näiteks Preziga. Reaalse olukorra simulatsiooni kasutades ilmnes, et võrreldes lihtsa suulise ettekandega ei anna PowerPointi kasutamine mitte midagi juurde. Preziga tehtud esitlusi hinnati jällegi mõlemast kaasahaaravamaks ja veenvamaks. Muidugi ei saa selles kindel olla, sest mõni järgmine uuring jõuab ehk Prezi suhtes teistsugustele järeldustele.

Loomulikult ei meeldi mitte kellelegi, kui talle öeldakse, et ta on kulutanud hulka aega ja energiat millelegi, mis on parimal juhul täiesti kasutu ja ei aita kuidagi kaasa sellele, mis pidi olema asja idee: edastada sõnumit paremini. Võib ju öelda, et süüdi pole mitte vahend, vaid selle oskamatu kasutaja. Paraku pole probleem esitluse kvaliteedis, vaid juba mainitud paralleelse infotöötlemise käigus tekkivas operatiivmälu ülekoormatuses. Tühi ja segane tekst või mõnel muul moel läbi mõtlemata esitlus lihtsalt süvendab seda.

Loomulikult võib tekkida küsimus, et kui PowerPoint on esitlusvahendina sedavõrd mõttetu, siis miks seda ometi nii laialdaselt kasutatakse. Karta on, et see tükk tarkvara asetub samasse ritta teiste laialt levinud nürisünnitustega, nagu avatud kontor, mis koostöö soodustamise asemel pigem kahandab seda, või bürokraatlik-ametlikud sisuõõnsad kõned-ettekanded, mis kokkuvõttes mõjuvad inimeste intelligentsile negatiivselt, kuna mõttetutesse väljenditesse uskumine kahandab võimet selgelt ja loogiliselt mõelda. Ühesõnaga fakt, et kõik midagi kasutavad, ei tähenda veel seda, et see tingimata ka töötaks.

PowerPointi põhiline efekt näib seisnevat selles, et ta tekitab suhteliselt lihtsate vahenditega arusaamise illusiooni, mis omakorda toidab illusiooni asjade kontrolli all olekust. Paraku toimetame me maailmas, kus asjade omavahelised seosed on kaugelt mitmekihilisemad kui PowerPointi haardeulatus.

Hea küll, aga kuidas siis PowerPointi asendada? Siin on võimalikud variandid:

1. Saada see PowerPoint kuradile ja lihtsalt räägi. See nõuab ettevalmistamist ja harjutamist, aga kuna slaide pole segamas, koondub kuulajate tähelepanu esinejale. Kui on teada, et slaide pole, teevad nad rohkem märkmeid, mis omakorda soodustab asja meeldejätmist.

2. Esitluse asemel jaga välja lühikokkuvõte ideedest ja soovitustest, mida arutada võiks. See sunnib asju läbi mõtlema ja toimib hiljem memona.

3. Kui formaat tõesti nõuab slaide, siis võiks tekstiridade asemel olla mõned üksikud hästi valitud pildid, mis sisu kokku võtavad ja edasi annavad. Häid ja mõjuvaid illustratsioone on siiski üsna raske leida ja kõigil pole seda annet, et neid ise teha.

Kui soovid sellele jutule tõestust leida, siis meenuta mõnda tõeliselt meeldejäävat ettekannet, mille sisu veel aastaid hiljem küllalt hästi mäletad. Oli see tänu PowerPointile?