Sõna jõud

Mari-Liis oli juba lapsest saadik tahtnud õpetajaks saada. Ta töötaski mõnda aega pärast pedagoogilise instituudi lõpetamist gümnaasiumis õpetajana, enne kui meie juurde sekretäriks ja hiljem büroojuhiks tuli.

Nüüd oli juba mitmendat aastat tema juhtida ka meie kontori klienditeenindus ja asjaajamine. Ehk kõik see, mille järgi klient meist esmamulje kujundas. Kannatliku suhtlejana oli ta ka kõige keerulisemad kliendid ikka ära kuulanud ja suutnud nende kummalisemadki erisoovid täiesti arusaadavaks selgeks lahenduseks sõnastada. Kuni ühe vihmase sügishommikuni, kui leidsin ta meie kohvinurgas ahastuses pisaraid valamas.

Hommikul oli teda nimelt tabanud valdkonnajuhi meelepaha, põhjuseks see, et eelmisel päeval polnud temani jõudnud kliendi soov saada kiiret konsultatsiooni. Kuna juht ise polnud kättesaadav, oli klient edastanud oma soovi firma üldtelefonile. Mari-Liis oli sellele vastanud ning lubanud teate juhile edasi anda. Klient oli hommikul väljendanud oma pahameelt, viidates ka rahalisele kahjule.

„Kas sa üldse saad aru, miks sind siin peetakse?“ kõlas lõpuks valdkonnajuhi kõrgendatud häälel esitatud küsimus. Selle peale oligi Mari-Liis laua tagant püsti tõusnud ja siia kohvinurka põgenenud.

Valdkonnajuhi reaktsioon oli inimlikult mõistetav. Meil kõigil on vahel tahtmine see esimene emotsioon hetkega kellegi vastu võitluseks pöörata, teades hästi, et sellel võitlusel ei saa olla head tulemust. Ühe poole jõuline reaktsioon põhjustab vastujõu ja jõudude põrkumise tulemus on destruktiivne ning tõenäoliselt mõlemale osapoolele ebameeldiv. Usun, et ka valdkonnajuht ei nautinud tekkinud olukorda, kuid kontori õhustik oli meie kõigi jaoks rikutud.

Igal konfliktil on alati kaks osapoolt ning lahendus on mõlema võimuses. Võib pikalt arutleda eetilistest kategooriatest, süüst ja sellest, kes kõige selle valguses peaks lahenduse poole esimese sammu tegema, kuid ükskõik, kumb konflikti osapooltest selle sammu teeb, on see samm lähemale lahendusele. „Parim rohi lapse jonni vastu on lasta tal lõpuni jonnida ning siis koos puder lõpuni süüa,“ ütles ta mulle lõpuks muiates ja prillide alt viimast pisarat ära pühkides. Olin Mari-Liisiga nõus: polnud mõtet valdkonnajuhiga mossitades piike edasi murda. Muidugi on ebamugav pärast sõnavalingut uuesti kontakti luua, kuid veelgi destruktiivsem on tundide või isegi päevade kaupa teineteist põrnitseda ning hoida elus ühe osapoole hetkeemotsioonist alguse saanud halba õhustikku.

Mari-Liis arvas ka, et hetkeemotsiooni ajel oma arvamuse eest lahingusse sööstmise asemel tasub korra sügavalt sisse-välja hingata ning öelda hoopis midagi, mis aitaks keerulisest olukorrast üle saada ja edasi liikuda, näiteks: „Mis arvad, kuidas me sellest olukorrast välja saaksime tulla?” Kui kolleegil on vähegi professionaalsust, saab ta aru, et temal lasub vähemalt osa vastutusest asjale lahendus otsida. Mari-Liis oli kindlasti professionaal ning ta oleks tahtnud selles osaline olla… Kuid talle ei antud hommikul selleks võimalust. Nüüd, kui olukord oli juba konfliktiks eskaleerunud, pidi üks osapool tegema esimese sammu ning Mari-Liis oli nõus seda astuma.

Konflikti puhul pole universaalselt edukat käitumisreeglit, ent kui emotsioon on laes, siis on parim, mida halvas olukorras teha, just see, mida Mari-Liis esmalt tegi – jätta konflikt ilma teise osapooleta ning lahkuda. Tema taandumine andis talle eelise lepituse otsimiseks, et leida võimalusi koos edasi minemiseks.

„Mida iganes sa talle räägid, ära teda õpetama hakka,“ andsin talle soovituse, enne kui ta juhiga rääkima läks. Ta heitis mulle üle punaste prilliraamide küll kergelt etteheitva pilgu, kuid lubas siiski õpetussõnadest hoiduda.

Ega ma täpselt ei teagi, kuidas nende kohtumine kulges. Kui ma aga lõunale minnes kliendileti juures külalistega toimetavale Mari-Liisile küsivalt otsa vaatasin, tõstis ta võidurõõmsalt pöidla ning sosistas „super“. Töörõõm oli taastatud ja nagu õnneliku lõpuga lugudele ikka omane, töötavad nad valdkonnajuhiga tänase päevani rõõmsalt koos. Hea sõna jõud sai järjekordse kinnituse.