Soovitus firmaürituseks. Toidunauding silmad pärani kinni

Firmaüritused pimesöömisega on üha populaarsemad. Director käis ise uurimas, mida see endast kujutab. Seega, et toidu välimus sööjat ei segaks, istuvad Directori peatoimetaja Taivo Paju ja Psühholoogia Sinule peatoimetaja Ulvi Tüllinen Foodstudios lauda, silmaklapid ees. Selleks et oma silmi avada – tajuda paremini nii toidu maitset, lõhna kui tekstuuri. Vahetu elamuse pani kirja Eva Palu.

Directori inimesed võtavad Foodstudios ennelõunasel ajal vastu kokad Indrek Kivisalu ja Risto Toome. Indrek, kelle taktikepi all valmis aastaid toit Eesti presidendile ja tema külalistele, jutustab meile sissejuhatuseks näiteid sellest, kuidas me oma maitsemeeli eksitada laseme. Näiteks Portugalis ookeani ääres puhkusel joodud oivaline vein võib koju jõudnuna tööstressis inimesele isegi halb maitseda. Palju mängivad rolli ka inimese enda ootused: kui läheme udupeenesse restorani ja meie ootused on laes, võib ka väike detail suure pettumuse valmistada.

Toitu tuleb ka kuulata 

Indrek julgustab katsejäneseid ka sõrmi appi võtma: „Toitu tuleb kuulata: kas ta krõbiseb, susiseb, ragiseb; milline on tema struktuur ja temperatuur!“ Pealegi, kaaslõunataja ei näe ju, kuidas teine sööb. Piilumine on küll lubatud, kuid mis mõte sellel on? Tegu ei ole ju kontrolltööga, kus kõik vastused peavad õiged olema. „Me müüme emotsiooni. Kui inimene piilub, jääb ta pimeda õhtusöögi emotsioonist ilma,“ ütleb Indrek.

Lõunalauda saabub ootusärev vaikus, mille katkestab pudelist pokaalidesse valatava joogi helin. Indrek juhendab, kuidas jooki ära tunda: katsudes pokaali kuju, jooki nuusutades. Ja küsib siis, mis selle magusa joogi kõrvale eelroaks sobiks. Taivo pakub pasteeti ja tabab kümnesse – mõni minut hiljem ongi pasteet serveeritud.

Ulvi alustab julgelt ja paneb näpud taldrikusse. „Kas see on rukola? Tammelehesalat? Äkki on päris tavaline lehtsalat?“ Tegelikult kõike seda ja mitte ainult. Salatimiksi juurest jõutakse kobamisi pasteedini, mis maitseb sööjatele pigem linnuline kui küülikust tehtud. Indrek on võtnud pliiatsi ja paberi ning asunud emotsioone kirja panema ja sööjatepaari küsitlema. Kas pasteedis on midagi magusat? Jah, on, kuid selle peale ei tule keegi, et tegu on pasteedile lisatud marmelaadiga.

Indrek kallab välja järgmise veini, sedapuhku Itaaliast. Kommentaarideks kostab lauast, et tegu on kergelt koirohumaitselise viinamarjalisega. Indrek küsib, kas vein võiks olla uuest või vanast maailmast? „Lõuna-Aafrika,“ ütleb Ulvi veendunult.

Kööginurgast kostab äratuntavat kala praadimise heli – Risto on pannile pannud krevetid. Mõne hetke pärast lauda jõudvad hiidkrevetid maitsevad sööjatele jumalikult ja Ulvile hakkab loogikat appi võttes tunduma, et joodud vein ei ole siiski Lõuna-Aafrikast, vaid Itaaliast. Indrek otsustab edasi trikitada ja valab välja „uue veini“ – tegelikult saavad katsealused uutes veinipokaalides sellesama itaallase. Ja muidugi tahab ta teada, et mis seda veini „eelmisest“ eristab. „Kohe on lõhna tunda, eelmisel ei olnud üldse,“ puistab Taivo südamelt ja ütleb otsustanult, et tegu võiks olla mõne uue maailma valge veiniga, näiteks Tšiilist.

Indreku suunurgad tõusevad helitult ülespoole, ta katkestab veinitunnetamise ja toob lauda suitsuse kõrvitsasupi, mis osutub toidu poolest päeva suurimaks pähkliks, mida isegi mina, ainus silmad lahti sööja, ära arvata ei oska. Suitsuaroom ja -maitse on nii domineerivad, et me pakume nii suitsukalasuppi kui lõhe-suitsujuustusuppi, näiteks lepasuitsu juustuga.

Indrek serveerib järgmise veini, mis on taas Itaaliast. Ulvi võtab sõõmu ja teatab: „Punane Prantsuse vein!“ ja tema enesekindlus on nii suur, et kui teaks mõnda sealse piirkonna veinimõisa nime, ütleks ka selle. Ulvi enesekindlus mõjub ka Taivole ja Indreku kontrollküsimust: „Kas see on täiesti välistatud, et see vein on mujalt kui Prantsusmaalt?“ läbi ei nähta.

Risto on samal ajal köögis jaanalinnuliha pannile pannud. Lõhna järgi arvatakse, et tegu võib olla loomalihaga. Indrek annab küll vihje, et ehk see on ikka mõni lind, kuid lauas jäädakse pigem veise kui mõne tiivulise juurde.

Järgmiseks joogiks on viinamarjade ja noore konjaki segamisel valminud 18kraadine naps. Maitseelamus on uus – Taivo tunnistab, et ta ei ole sellist jooki varem joonud. See võib sööjate meelest olla nii grappa, portvein kui ka aprikoosiliköör ning isegi Põltsamaa Kuldne. Viimane vastus suudab arvukaid pimeõhtusööke serveerinud Indrekut tõsiselt üllatada: „Selle peale ma poleks osanud isegi tulla!

Rohkem üllatusi köögist tulemas ei ole ja Indrek kontrollib osalejate ajataju. Ajatajuga on asjad kenasti: Taivo pakub söömaaja kestvuseks üsna täpselt kaks ja pool tundi.

Kui Indrek on kõik ära rääkinud, mismoodi asjad tegelikult olid ja oma juttu ka valmis pandud näidisroogadega tõestanud, ütleb Taivo, et päeva üllatajad olid pasteet marmelaadiga ja suitsukõrvitsa supp. „Kuidas me supiga küll nii mööda panime,“ ütleb ta mõtlikult.

Ulvi astub pärast kätepesu kohe veiniriiuli juurde ja ütleb väikese pettumusega, et Prantsuse veini ei olegi: „Kujuta ette, nii mööda panime!“