Spordisõltlane Rait Pallo: tee trenni, siis paraneb ka töövõime

Rait Pallo on Swedbanki juhatuse liige ja Eesti riskijuht. Moodsale maatriksorganisatsioonile kohaselt on tema tiimis nii otseseid kui kaudseid alluvaid. Ka juhte on tal nii siin kui sealpool piiri. Pingelist pangatööd stabiliseerib ning töövõimet parandab ta sportides. Ja tunnistab ausalt, et on sellest sõltuvuses. Raidiga käis juttu puhumas Epp-Mare Kukemelk.

Oma tööd kirjeldades ütleb Rait, et ta juhib riske ja inimesi. Inimestega tuleb kokku leppida käitumispõhimõtted ja mõõdikud. Nende järgi on hea toimetada. Reeglid tuleb koos paika panna – vahet pole, kas need tulenevad seadustest ja direktiividest, mida pank peab kindlasti täitma, või organisatsioonisisestest kokkulepetest. Kuid tööstressist see siiski ei päästa – uued regulatsioonid ja muutuvad organisatsioonisisesed ning -välised ootused on pigem reegel kui erand. Kõlab veidi uskumatult, kuid pangandus on vist üks kiiremini (vähemalt sisemiselt) muutuvaid tööstusharusid.

Rait räägib, et nagu töös on ka spordis reeglid, aga seal on asi mustvalgem. „Vastupidavusaladel viib eduni tavaliselt õige taktika, olgu selleks siis jooksmine, suusatamine või jalgrattasõit,“ ütleb Rait. „Kindlasti ei võida spordis kõige tugevam, vaid kõige parem.“

Trennipisik alati küljes olnud

Rait mäletab lapsepõlvekodust, et ta nõudis ikka vanematelt metsa suusatama minekut. 10–12-aastasena ei tahtnud ta veel üksi minna ja kui vanemad ei saanud alati temaga kaasa minna, tuli appi vanem õde. Rait polnud kooliajal suur trennipoiss. 5.–6. klassis tegeles ta kergejõustikuga, hobi korras sõitis rattaga ja mängis sõpradega korvpalli, aga mitte treeninggrupis. Vastupidavusaladega hakkas ta regulaarselt tegelema alles 23-aastaselt, sest senise lemmikalal korvpallis tuli sageli ette vigastusi, mis ei lubanud treeninguid ja võistlusi nautida.

Nüüd treenib Rait valdavalt üksi. Tunniajase treeningu jaoks on juba logistiliselt kellegagi ühist aega kokku leppida. Võistlustel käies on siiski tekkinud ka oma kamp. „Kui tegeled aastaid samade aladega, siis on ikka võistlustel samad näod,“ ütleb Rait. Kuigi ta ei tunne neid inimesi hästi, on nendega huvitav koos olla, sest trennikaaslastega ei räägita oma muredest, vaid pigem vahetatakse infot ala uute trendide ja põnevate võistluste kohta.

„See annab positiivset energiat ja sunnib rohkem pingutama,“ arutleb Rait. „Öeldakse küll, et võistled iseendaga, aga natukene ikka naabrimehega ka. See lisab motivatsiooni, et järgmine kord natuke parem olla.“

Treeningplaani tal pole. „Kui õhtul oleks kalendris kahetunnine trenn, kuid ootamatult läheb tööl kauem, siis tekitaks see täiendavat stressi, seepärast olengi püüdnud nädala sees mitte täiendavaid kohustusi tööjärgselt võtta,“ räägib mees. Hommikuinimesena pole tema jaoks varem tõusmine probleem ja nii jõuab ta juba enne tööpäeva algust tund aega ujuda või suvel joosta. Pärast tööpäeva eelistab Rait liiklusummikute asemel minna otse jooksuringile või rattaga sõitma. „Tipptunnil pole mõtet autoga sõita, pigem kombineerin oma vabasse aega vahepeal treeningu ja lahkun siis töölt kell 19 või 19.30 – sellega olen juba aega võitnud,“ annab Rait nõu, kuidas treeninguks aega näpistada.

Sport on osa ettevõtliku inimese eluviisist

Raidil on spordivõistlustel kolleegidestki konkurente. Tema hinnangul on tugevaid harrastajaid 15 aasta taguse ajaga palju juurde tulnud, sest sportlik eluviis on selgelt levima hakanud. „Vanasti kuulsid kõiki olulisi uudiseid suitsunurgas, nüüd pigem spordisaalis,“ ütleb Rait, kelle sõnul on firmasport muutunud popiks. Ta ei salga, et on mõnele kolleegile isegi eeskujuks olnud. 2300 töötajaga Swedbank on loonud oma töötajatele ka soodsad võimalused sportimiseks. Juba 20 aastat tegutseb ligi 1300 liikmega spordiklubi, mis toetab töötajate osalemist spordivõistlustel ja treeningutel. Swedbanki Liivalaia tänava ja Pärnu maantee majas on väikesed spordisaalid, mis leiavad aktiivset kasutamist.

Rait kiidab ka seadusandja otsust vabastada töötajate sportimise toetus erisoodustusmaksust. Kui küsida, mida riik veel saaks teha, ütleb Rait, et treenerite töö võiks olla tasustatud samaväärselt õpetajatega. „Praegu teevad treenerid oma tööd missioonitundest – see on fanatism,“ räägib Rait. „Nad saavad nii vähe palka, et leivale võid väga ei kannata määrida. Kui me suudame õpetajatele maksta keskmist palka, miks siis treenerid ikka nii madalalt on tasustatud?“ küsib ta vastu.

Rait ütleb, et ettevõttedki hakkavad Eesti tippsportlastele sponsoriks missioonitundest, sest vastu saada on tegelikult vähe. „Reeglina pole see turunduslikult üldse kasumlik projekt, sest Eesti turg on väike.“ Ta ei poolda ka nõukogudeaegset suhtumist, kus sportlane võeti ettevõtte palgale. Andekad (noor)sportlased peaksid vajadusel toetust saama riigilt. Samas on Rait siiski veendunud et tippsporti on vaja – seda eelkõige täiskasvanutele meelelahutuse ja noortele eeskujude mõttes.

Orienteerumine avab uue vaatenurga

Rait tunnistab, et spordita ta oma elu enam ette ei kujutagi. „Kui ma pole saanud kolm päeva trenni teha, siis on keeruline,“ ütleb ta naljatades. „Olen ikka sõltlane. Seda tunnet, et ma ei taha trenni teha, tekib väga harva ja see läheb väga kiiresti üle.“ Pärast pikemat võistlust peab ta siiski paar päeva pausi, aga mitte sellepärast, et ta ei taha trenni teha, vaid ta lihtsalt ei saa, sest kõik kohad on valusad.

Selline enesepiitsutamine on vajalik vaimu ja füüsise tasakaalus hoidmiseks. Ta meenutab, et kümmekond aastat tagasi oli tööl väga pingeline periood, mil stressiravimina töötasid just treeningud. „Sõltuvust tekitavad tegevusi on palju, mõni hakkab jooma, aga minul on selleks sport – see tasakaalustab tööga kaasnevat stressi hästi,“ ütleb Rait. Jooksurajal või rattasõidu ajal mõtleb ta asjad selgeks ja alustab järgmist päeva värske peaga. Eriti kiidab Rait orienteerumist: „Kui tahad töömõtteid peast ära saada, pane arvuti kinni, mine metsa ja võta kaart ette.“ Orienteerumine on tema sõnul pingeline mõttetöö, millele lisandub ka füüsilise pingutus ja see mõjub otsekui restart pärast pingelist tööpäeva. Metsaskäigu järel näed tööga seotud probleeme hoopis teise nurga alt ja tihtipeale on lahendus lihtsam, kui algul arvatagi oskasid.

Rogain seab fookuse paika

Viimasel ajal naudib Rait rogain’i. „Sinna võib ka 80-aastase saata… Osaleda saavad kõik, piisab sellest, kui läbid ühe kontrollpunkti. Teed 4–5 km jalutuskäigu metsas ja saad tulemuse kirja,“ kirjeldab Rait. Endale seab ta aga suurema sihi: „Jookseme 24 tundi järjest mööda metsa eesmärgiga läbida võimalikult palju kontrollpunkte,“ tutvustab ta ala, mis erineb tunduvalt tavalistest vastupidavusaladest. Etteantud kontrollaja jooksul ei jõuta peaaegu kunagi läbida kõiki kontrollpunkte, nii et tulemus sõltub taktikast ja raja planeerimise oskusest.

Umbes kaks tundi enne võistlust saab kaardi peal marsruudi paika panna, aga võistluse käigus plaani täites tuleb tihtipeale teha korrektuure. „Kui näed, et oled ajakavast juba kaks tundi maas või jõuad sellest ette, pead uuesti tegema strateegilise otsuse, milline kontrollpunkt juurde võtta või mis ära jätta,“ selgitab Rait. „Teha seda kõike suure väsimuse foonil, mil oled 12 tundi metsas olnud, tihtipeale külmetades, võideldes valude ja krampidega, on üsna paras proovikivi. Selleks hetkeks tuleb ebamugavustunne kõrvale lükata ja keskenduda võimalikult ratsionaalsetele otsustele.“

Rait võrdleb seda pangatööga, kus aasta alguses tehakse plaan ja seatakse eesmärgid, aga reaalne elu teeb oma korrektuure ja nii tuleb plaan vähemal või rohkemal määral ringi teha. Aga tööl saab olulisi otsuseid teha palju mugavamates tingimustes ja vajadusel järgmisel hommikul need värske peaga üle vaadata. Selles mõttes on planeerimine tööl tunduvalt lihtsam.

Rait leiab, et igapäevaelu ongi muutunud liiga lihtsaks ja mugavaks. Selleks et ennast proovile panna, minnaksegi spordirajale ennast füüsiliselt testima. Need on hetked, mida töö juures tekib väga harva. Ta meenutab oma kogemusi rogain’ist – väsimus, külm, esimesed vesivillid on katki läinud ja kohe on lõhkevad ka verevillid. Isegi valuvaigistist ei ole kasu. Aga õnnestunud võistluse korral on finišis magus rahulolutunne, mis kestab palju kauem kui füüsiline valu.

Töövõime kasvab sportides

Rait leiab, et hästi palju on ikkagi tahtmises kinni. „Lihtne on öelda, et mul polnud aega trenni minna. Alati on aega! Küsi vastupidi: mis on nii oluline, et sa ei saa trenni teha?“ soovitab Rait. „Kui sa ennast regulaarselt ei liiguta, siis su töövõime selgelt väheneb.“

Rait on täheldanud, et tööl võib saada ka 4–5-tunnise pingutusega hakkama, ülejäänud aja lihtsalt oled. Kuid pangas on reelina ikkagi 8–10 tundi väga intensiivnet tegutsemist. „Kuigi ma ei tee tööl midagi füüsilist, olen päeva lõpuks täiesti läbi,“ tunnistab ta. „Selmet jooksma minna, tahan siis hoopis koju telekat vaatama jääda või mõnele e-kirjale vastata, aga see ei tee kindlasti olukorda paremaks. Tuleb ikkagi natuke rattaga sõita või joosta. Madala intensiivsusega tunnikese trenni teha, dušši alla käia ja tunned jälle, et jõuad õhtul veel midagi ära teha.“

Rait hindab, et 20 aastat tagasi, mil ta töötas Eesti Kindlustuses ja aktiivselt spordiga ei tegelenud, oli tema töövõime pealelõunaks palju langenud. „Olin siis 22 aastat vana, nüüd 42-aastaselt on mul tunduvalt parem töövõime,“ kinnitab mees ja loodab, et jõuab ka 10 aasta pärast sama tempot säilitada. Kui demograafilisi trende vaadata, siis tuleb valmis olla selleks, et meie põlvkond peab ka 70-aastaselt töötama. Ja selleks et noortega tööl sammu pidada, tuleb juba praegu valmistuma hakata.