Staatus & võim

Otsest tüli nagu polekski, aga ilmselgelt on kahe inimese vahel pinge. Üks on alluv, teine ülemus… Üks asi, mis konflikte tekitab, on staatus. Mis on sinu staatus firmas, kus sa töötad? Aga sõprade seas? Perekonnas?

Mis see staatus üldse on? Staatus ehk olukord või seisund on huvitav fenomen: me teadvustame seda alles siis, kui tunnetame, et meil on vähem mõjuvõimu kui kellelgi teisel, kellega koos meil on vaja ühist asja ajada. Kui meil on aga kõrgem staatus, siis me ei mõtle sellele, sest tunneme ennast enesekindlalt ja see tundub normaalne. Enamik konflikte tekib aga just sellest, et me ei teadvusta oma staatust ja kuritarvitame sellega kaasnevat võimu.

Mu staatus muutus mõni aeg tagasi. Mul oli kindel ja hea ametikoht, olin personalijuht, oma ala ekspert ja tippjuhtkonna liige. Mul oli tagataskus terve virn kogemusi ja usalduslikud suhted kolleegidega. Tundsin ennast hästi ja tegin oma tööd pühendunult, kartmata samas teha vigu. Ja see ongi üks kõrge staatuse olulisi tunnuseid: need inimesed julgevad eksida, sest nad ei tunne hirmu oma tuleviku ees – staatus toetab neid.

Ühel hetkel viis elu mind uude keskkonda. Asusin tööle rahvusvahelises organisatsioonis välisriigis. Mu kolleegide seas oli paljudest rahvustest inimesi ja neil olid väga erinevad töö- ja elukogemused. Tunnetasin siin teravalt staatuse erinevusi. Ma puutusin nüüd kokku inimestega, kellel oli palju rohkem kogemust antud valdkonnas, nad rääkisid töökeelt, milles me suhtlesime, emakeelena, samuti oli neil rohkem elukogemust. Tundsin kripeldust, nagu ma peaksin midagi tõestama, et olla nendega võrdne. Samal ajal oli minu staatus justkui kõrgem nende inimeste suhtes, kelle heaks me töötasime.

Meid oli neile appi saadetud, sest nende riik on keerulises sotsiaalses ja majanduslikus olukorras. Ma märkasin neis samasuguseid reaktsioone nagu endas: valmidust ja huvi koostööd teha, sest neil on meid vaja, ja teiselt poolt vajadust ennast maksma panna. Aga olukorrast tulenevad staatuse erinevused on vaid pinnavirvendus. Mitte kunagi ei ole kogu trumbipakk vaid formaalselt kõrgemal positsioonil olija käes. Igal inimesel on olenemata tema kokkuleppelisest positsioonist teiste suhtes tagataskus hulk trumpe, millest ta ei pruugi tihtipeale teadlik olla. Küsimus on selles, kuidas keegi oma trumpe kasutab: kas sõja pidamiseks või ühise hüve saavutamiseks.

Võimuvõitlus

Mõlemal poolel on olemas relvad, millega üksteist haavata. Kõrgemal võimupositsioonil olija saab neid kasutada madalamal olija vastu ja viimane saab omakorda õõnestada teist poolt, takistades tal eesmärke saavutamast või alustades „sissisõda“ (nõrgestades tema positsiooni nt tagarääkimise või kolmandate osapoolte mängutoomisega).

Kui see juhtub, siis on asi selge: kõrgemal positsioonil olija on tõenäoliselt kuritarvitanud oma võimu. See võib juhtuda tahtmatult ja alateadlikult, nii et pingete ennetamiseks on ülioluline, et sa oleksid teadlik oma staatusest ja sellega kaasnevatest privileegidest. Aga oleks see nii lihtne!

Staatusest tulenevad võimumängud ei toimu ainult üksikisikute tasandil, vaid ka gruppide vahel, kuni riikidevaheliste konfliktide ja maailmasõdadeni välja. Arnold Mindell, protsessile orienteeritud psühholoogia koolkonna rajaja, on öelnud oma raamatus „Sitting in the Fire“: „Staatus on nagu mõnuaine: mida rohkem sa seda manustad, seda rohkem sa seda tahad ning seda vähem teadlikuks sa muutud sellest, kui negatiivset mõju see teistele avaldab.“

Kuidas sõda ära hoida

Veel kord: teadvusta enesele oma staatust. See on õpitav. Protsessitöös eristatakse laias laastus nelja tegurit, mis staatust mõjutavad:

• Kontekstist tulenev staatus. Me oleme mitmetes rollides, mis määratlevad ka võimu tasakaalu suhetes: ülemus-alluv, õpetaja-õpilane, arst-patsient, lapsevanem- laps, sõber-sõber, elukaaslane-elukaaslane jne. Me võime olla mitmes rollis samaaegselt ja võimalik, et need võimendavad üksteist või loovad rollikonflikti (ühes kõrge, teises madal staatus).
• Sotsiaal-majanduslik staatus. Selle kujundab haridus, rahvus, finantsseis, vanus, sugu, nahavärv, religioon jne. Kõrgem staatus on neil, kes on ühiskondlikult ihaldatumas seisus. Mõned tegurid sõltuvad muidugi palju ka kultuurist, näiteks noorus on tänapäeva lääneühiskonnas ihaldatud seisus, idamaades ja paljudes põliskultuurides väärtustatakse aga just kõrget iga.
• Spirituaalne staatus. Kõrge spirituaalse staatusega inimesed tunnetavad enda seotust millegi suuremaga. See võib tähendada religioossust, kuid ei pruugi. Inimesed, kes usuvad, et midagi nendest võimsamat hoiab ja toetab neid, tunnevad ennast kindlamalt.
• Psühholoogiline staatus. Kõrge psühholoogilise staatusega on inimesed, kes on läbi elanud kriitilisi olukordi ning nendest edukalt välja tulnud. Samuti inimesed, kes on tegelenud süsteemselt enesearendamisega. See aitab mõista iseenda ja teiste hoiakuid ning käitumist – sa muutud sallivamaks, loovamaks ja paindlikumaks. Samuti on need inimesed tugeva empaatiavõimega. Teiselt poolt on neil aga võime ennast olukorrast emotsionaalselt distantseerida. Nad tõusevad justkui mäetippu ja vaatlevad toimuvat kõrgelt ja kaugelt, nähes nii korrapära selles, mis seestpoolt paistab lootusetu kaosena.

Oti ja tema ülemuse staatus

Kontekst: Ott on alluv, tal on madalam staatus. Oti ülemusel on oma juhiga hea läbisaamine ja seega kindel seljatagune. Samas Otil on pikem staaž, hulganisti tööalaseid saavutusi ning hea läbisaamine kolleegidega. Ülemusel on tänu kõrgemale positsioonile ja oma juhi toetusele rohkem mõjuvõimu oma arvamust maksma panna. Samas tunnetab Ott kindlat seljatagust tänu pikaajalistele headele töötulemustele ning heale läbisaamisele kolleegidega – ta teab, et tema ülemusel on teda vaja oma eesmärkide saavutamiseks.

Sotsiaal-majanduslik staatus: mõlemad on majanduslikult heal järjel, neil on kõrgharidus, pere, nende kultuurilis-rahvuslik kuuluvus on sarnane. Ott on 42 ja ülemus 56, mis näitab lääne ühiskonnas, et Otil on parem olukord: ta on parimas eas, et pühenduda karjäärile. Ülemus on juba sellises vanuses, et uue töökoha leidmine võib raskeks osutuda.

Spirituaalne staatus. Kumbki ei järgi ühtegi religiooni ega pea oluliseks uskumist millessegi suuremasse, mis maailma juhib või korrastab.

Psühholoogiline staatus. Ülemus väldib Oti juhtumiga otseselt tegelemist. Samuti on tema suhted teiste alluvatega formaalsed ja emotsionaalselt pingelised. Ott püüab olukorda mõista ja otsida lahendusi, mis toetaksid tervikut. Ta ei taha oma ülemusest lahti saada, vaid seda, et ta saaks teha oma tööd hästi ning stressivabamas õhkkonnas. Otil on oma ülemusest kõrgem psühholoogiline staatus.

Kui Ott need sammud läbi käib, tuleb ta selle olukorraga toime. Ta mõistab, et kogu võim ei ole tema ülemuse käes – ka temal on mitmeid privileege oma ülemuse ees. See suurendab tema enesekindlust ning ta saab sellele konfliktile loovamalt läheneda. Ott saab tõsta oma psühholoogilist staatust, kui ta paneb ennast ülemuse asemele ja tunnetab olukorda tema positsioonilt. Samuti tasuks tal vaadelda situatsiooni tervikuna kõrvaltvaataja positsioonilt, vähendades oma emotsionaalset seotust olukorraga.

Väike, aga kasulik mõtteharjutus

Mõtle mõnele suhtele või olukorrale, kus sa tunnetad pingeid. Selgita välja oma staatus: käi läbi kõik staatuse aspektid ja mõtle läbi, mis seisundis sa teiste asjaosaliste suhtes oled. Kas sa oled oma staatust kuritarvitanud, kasutades sellest tulenevaid privileege enese ja mitte terviku hüvanguks? Või kas oled tunnetanud end olukorra ohvrina, sest kogu võim on teise osapoole käes?

Psühholoogilist staatust on võimalik alati kasvatada: püüa lahti mõtestada enda ja teiste hoiakute ja käitumise tagamaad. See suurendab su enesekindlust, tegutsemisvabadust ja loovust.

Ja lõpetuseks veel mõned asjad, millega sul tuleb arvestada. Esiteks: staatus ei ole oma olemuselt ei hea ega paha – see on neutraalne. Kõrgem staatus ei ole parem kui madalam. Tihtipeale soovib juht tunda ennast oma alluvatega võrdsena, sest tipus on üksildane ning ka vastutus on suurem. Samas tunnevad alluvad teinekord kadedust oma ülemuse suurema otsustusvabaduse või finantsiliste privileegide vastu. See on inimlik, me igatseme ikka seda, mida meil parasjagu ei ole.

Teiseks: staatusest ei saa loobuda. Kui sul on kõrgem staatus, siis sa ei saa võtta seda positsiooni, et „me oleme võrdsed“. Teised tunnetavad sinu staatust vaatamata sellele, kas sa samastud sellega või mitte. Kui sa seda ise ei teadvusta, siis on see oht, et sa võid oma suuremat võimu eneselegi teadvustamata kuritarvitada.