Sven Lõhmus: popmuusika on nagu riidemood

Sven Lõhmus on kahtlemata Eesti muusikaäris platsi puhtaks löönud. Olgu mõõdupuuks raadiohittide arv, mis ületab 100, kolm aasta helilooja tiitlit, kolm Eurovisiooni finaalvõistlusele jõudmist (Suntribe’i lauldud „Let’s Get Loud“, Urban Symphony „Rändajad“ ja Getter Jaani „Rockefeller Street“). Directori klubis küsis ajakirja peatoimetaja Taivo Paju temalt selle kõige kohta lähemalt – siin mõned nopped.

Kuidas valmib üks hea lugu?

Vanasti oli nii, et läksin stuudiosse ja tegin loo tunni ajaga valmis. Kõik, kogu lugu – ei süüvinud, kas tuli halb või hea. Aga kui lood läksid raadiosse, siis läksin ettevaatlikumaks ja sain aru, et ei tohi nii kergekäeliselt asju võtta.

Nüüd olen jõudnud staadiumisse, kus üks lugu kujutab endast arvutis ühte folderit ja selles nii palju arranžeeringu katsetusi, et seda on ühe plaadi jagu. See on ühelt poolt kole peavalu, aga samas normaalne – ma ei usu pealiskaudsusesse.

Protsess on päris pikk. Ühe looga läheb paar kuud aega. Katseversioone tuleb umbes 10, nii muusika kui sõnade puhul. Tuleb vaadata, kas see artistile sobib, kas see annab tema muusikalist mina edasi ja kas see on originaalne. Ja lõpuks, kui kõik on valmis, jõuab lugu umbes kahe kuu pärast raadiosse. Selleks, et see hitiks muutuks, läheb veel kolm-neli kuud.

Kust tulevad head ideed?

Elust enesest. Mõni helilooja eelistab kirjutada sõnadele meloodiat. Aga mul on natuke teistmoodi lähenemine: teen kõigepealt meloodia valmis, see on A ja O – ma ei hakka tegema ühtegi allahindlust meloodia nimel.

Kui see ei ole ilus ja ei voola, siis minu silmis tekst ka ei tööta. Sõnad teen oma lugudele ise, ja mitte kõige hullemini. Luuletusi ma ei kirjuta, aga loen neid väga hea meelega. Kristiina Ehin on üks mu lemmikuid.

Nii et Rockefeller Streeti puhul sündis enne viis ja siis sõnad?

Seal ei ole lüürikaga midagi pistmist. Seal on slogan, kus sa pead reastama märksõnu nii, et väga piinlik ei ole. Rockefeller Street – seal on sõna rock ja sellist ameerikalikku touch’i ka: igaüks, kes on New Yorgis käinud, teab Rockefeller Centerit. Ülejäänud märksõnad tekkisid nagu iseenesest – väikese tüdruku unistus olla suures maailmas, pidutseda. Sõnad üks-kaks-kolm tekkisid nii, et hakkasime laulma tõsist teksti sisse ja tundus,et see numbrite loendamine jääb hästi meelde ja on omamoodi naljakas.

Popmuusikas on väga palju sarnasusi, me leiame alatasa lauludes midagi tuttavat, ometi ei saa neid plagiaatideks lugeda. Muusika on matemaatika. Urmas Sisask ütleb väga hästi, et tema saab inspiratsiooni kosmosest ja kosmos on matemaatika. Muusikas on omad seaduspärasused – rütmid ja mustrid korduvad.

Kui palju on sinu muusika viimase 15 aastaga muutunud?

Iga muusika elab omas ajas, eriti popmuusika. See on nagu riidemood – see, mida me täna kanname, tundub aasta pärast nõme. Popmuusikat tuleb teha selles ajas ja ruumis, kus sa viibid. Kui rääkida viimasest 30–40 aastast, siis 70. ja 80. aastail oli muusika kõige maitsekam, tekkis palju stiile ja bände. 90. aastad tõid kaasa mõningase maitsetuse, väga palju halba muusikat, diskomuusikat, mis oli halvasti arranžeeritud ja heliliselt ka kehva. Tegin tol ajal diskoritööd ja pidin päris palju aega selle muusikaga veetma. Ometi on sellest ajastust pärit palju häid pärle.

Kuidas sa uusi talente leiad? Kuidas Getter Jaani silma jäi?

Peame koos Tambet Mummaga firmat Moonwalk. Ühelt poolt oleme produtsentideks artistidele, teiselt poolt anname välja ka muusikat. Uue artisti leidmine on järjest tõsisem protsess. Ja siin ei ole mingeid reegleid.

Getter oli  see, kes kasvas Superstaari saates kogu aeg suuremaks. Ma vist pole kohanudki elus ühtegi teist inimest, kes oleks soojema auraga kui tema. See, kas artist on kõige parem laulja või tantsija, ei määra tegelikult – määrab tema aura.

Kas sinuga ei juhtu nagu kunstnikega, et kipud naisartistidesse ära armuma?

Armud ära ja mis seal ikka… Tegelikult ei ole see kiusatus enam. Kaugelt vaatajale võib jah nii tunduda, aga kui sa artistiga päevade kaupa stuudios tööd teed, siis kujuneb sellest välja mõnus sõprussuhe. Armastus läheb kiiresti üle: sest sa ei saa inimest kogu aeg kiita, vahel pead laitma ka, ja siis on kohe pahandus majas.

Aga artistide lojaalsus on ilmselt kõikjal probleem, mitte ainult Eestis. See vist läks ikka hinge, kui teine produktsioonifirma sinu avastatud Vanilla Ninja üle lõi?

See kuulub ärieetika alla – see polnud minu jaoks raha-, vaid auküsimus. Aga igast asjast saab üle, iga asi on millegi poolest hea. Arvan, et artist peab ka muusikaliselt oma sarved maha jooksma. Olen seda alati öelnud (mitte küll just ilusti väljendades), et piss lööb pähe kõigile mingil hetkel. Sellest hetkest tuleb üle saada, tuleb olla artistile toeks, püüda mõista, mis on tema jaoks ajend. Tippartist on nagu tippsportlane, kel on selja taga tiim, kes tegeleb asjaga 24/7, et see inimene jõuaks kusagile.

Sel alal peab ka psühholoog olema. Ikka tuleb ette olukordi, kus tekivad pingelised  hetked: artist on väsinud ja tundub, et tahab tegeleda millegi muuga. Siis tuleb natuke järele anda ja aru saada, milles küsimus.

Mida on vaja, et Eestis tehtud laul saaks ülemaailmseks hitiks?

Väga palju on vaja asjade kokkulangemist. Kindlasti peab olema välismaal korralik plaadifirma, kes selle vastu huvi tunneb. Meil on Eestis väga raske välja jõuda ilma välistoeta. Ma ei arva, et meie inimesed on vähem andekad kui välismaa omad – tegelikult ei ole mitte mingit vahet, andekus ei tunne riigipiire. Kuid palju sõltub geograafilisest asendist – pisike riik ja siia Venemaa kõrvale surutud. Siit Ameerikat vallutada on suhteliselt utoopiline. Siiski on parem kodumaal tipus olla kui üks tuhandetest piiri taga.

Pilt: Indrek Galetin – http://nagi.ee/photos/sAgApO/367859/in-set/7934/, Nagi BY SA, https://commons.wikimedia.org/w/index.php?curid=14668791