Täna ma ei skoori! Täna teen ägedat teatrit

Teatridirektor Ivar Põllu

Genialistide menulood saadavad Ivar Põllut endiselt, ehkki ta lõi juba mitu aastat tagasi bändi kärinaga laiali. Tema praegune amet kõlab tõeliselt šikilt: teatridirektor Põllu. Ja kuigi see „kahjumisse mõistetud kamp“ läheb üha enam „päris teatriks“ kätte, hoolitseb ta selle eest, et meinstriimile vastanduv gerilja-mõtteviis alles jääks. Selgub, et ta on samasugust mõtteviisi järginud ka oma elus.

Verinoor spetsialist Ivar Põllu

Ma ei teadnud, mida ma elult tahan. Nii seiklesingi teatriteadust õppides lihtsalt seitse aastat ülikoolis. Läksin kooli ajal arvutifirmasse tööle, asjast midagi taipamata. See ei olnud tegelikult mu esimene valik. Raamatupoodi ega kinnisvaramaakleriks mind ei võetud, lasteaiakasvatajaks ka mitte. Hakkasin siis arvutil kujundama – ja see oli nii põnev!

Mu eraelu kadus ära, istusin ööni tööl ja muudkui kujundasin. Tõsi, ühel hetkel läks asi orjatööks. Ja kui mind siis Pärnu teatrisse dramaturgiks kutsuti, läksin ilma pikemalt mõtlemata. Samal ajal sai Jaak Aaviksoo rektoriks ja ähvardas kõik minusugused välja visata. Lõpetasin Endlas töötades kooli kahe kuuga ära.

Enne mind oli Pärnus olnud kirjandusala juhatajaks aastaid Ülev Aaloe. See ametikoht oli niivõrd temanäoliseks muutunud, et kõik, mida ma tegin, oli uus, üllatav ja… vale. Ma ei saanudki aru, mida minult oodati. Vist seda, et tuleb uus Ülev Aaloe, kes seitsmest keelest tõlgib ning on kõik maailma näidendid läbi lugenud. Mu mõtted kuidagi ei sobinud sinna. Või peaks ütlema, et valmistasin inimestele pettumuse, et ma polegi uus Ülev Aaloe? Õnneks sai see aeg 2004. aastal otsa – teatrit juhtima tulnud Tiit Palu ei näinud mind oma tiimis.

Järgnevad aastad pidin endale meelde tuletama, kes ma olen
ja mida ma teha tahan. Keegi teine olemine oli ebaõnnestunud.

Genialist Ivar Põllu

Tegelikult sündis see bänd nii naljaga pooleks. Elasime ülikooli ajal Õpetajate seminari ühikas, sai kõvasti viina ja piiritust joodud, ja paar korda tudengibändide festivalil käidud. See oli tore kogemus, tõmbas adrenaliini lakke. Kord saime isegi kutse esineda ühel Haapsalu muusikafestivalil. Keegi teine bändist ei saanud minna, aga mulle tundus asi huvitav – see polnud mingi takistus, et ansambel puudus! Leidsin tuttavate abiga mõned noored Tartu bändimehed, õppisime lood ära ning imekombel kõlasid need palju paremini kui kunagi varem.

Aga Genialistid sellisena, nagu seda bändi laiemalt teatakse,
sündis aastal 2001 pärast teist plaati – siis, kui Tauno Aints
ansamblisse tuli ja kui esimene kuulsuse laine oli täiesti kuhtunud.

Siis olime ikka päris ansambel, loominguline kokkuhingav kollektiiv, kohe mitu aastat. Alustasime uuesti, tegime kõike koos ja ei mölisenud nii palju. Tuli filmimuusika pakkumine („Vanad ja kobedad“) ning suur Õllesummeri-kontsert (Gentel-Dentel). Saime jälle kuulsaks ja käisime ruttu alla. Tempo oli päris suur, kaks kontserti nädalas. Sellega harjus ära – oledki selline masin. Napsitamine käis ikka ka asja juurde, et ennast vabana tunda, olla spontaanne ja vaimukas üha korduvates situatsioonides samu laule lauldes.

Meie põhimõtteks oli see, et pigem võtame vastu lihtsad tööd. „Piisava raha eest võin soojendada kas või rääkivat koera” oli meie loosung kunagi. Nii see oligi. Näiteks 2005. aastal oli meil valida, kas teha poolteatraalne popi suurvorm muusikapäevadel või minna selle asemel hoopis Tivoli tuurile mängima. Valisime mõistagi kergema vastupanu tee. Ja see maksis ruttu kätte. Õnneks sai see kõik 2006. aastal pauguga otsa. Jälle pidi endale meelde tuletama, kes ma olen ja mis ma teha tahan.

Teatridirektor Ivar Põllu

Kasutasime bändi viimases otsas prooviruumina Lutsu teatrimaja Tartus ja kohe tekkis mõte, et võiks ju seda teistelegi rentida ja omalaadset klubi pidada. Sellist, kus tahaks ise ka käia. Sest need urkad, kus me esinesime, olid ikka enamuses koledad kohad. Ja kohe pärast kontserdi lõppu lajatati maitsetu, meie muusikaga mittesobiv tümakas peale. Või mingi tobedus, naljamuusika. Lihtsalt formaat on selline.

Mind oli ära tüüdanud ka see, et kui bänd mängib, siis kõik suitsetavad ja peavad püsti seisma ja jubedalt väänlema. Tegime teisiti. Keelasime siseruumides suitsetamise ära ja inimesed lebasid patjadel. See oli väga mõnus. Selgus, et sellist karusemat klubi oli Tartu rahvale vaja. Kui Lutsu teatrimaja meilt ära võeti, tekkis koguni liikumine „Genialistide klubi vajab uut maja“.

Klubis hakkasid tasapisi arenema teatriprojektid. Ühel hetkel lõime Genialistide klubist lahku ja sündis Tartu Uus Teater. Tegelikult olime koos abikaasa Kristiinaga päris põhjalikult mõelnud, milline oleks teater, kuhu me ise tahaksime minna ja kus ma tahaks töötada. Selge, et teist Vanemuist polnud mõtet Tartusse teha. Ega uut Emajõe Suveteatrit.

Veel enam – ainus õigustus ühe uue teatri tegemiseks ongi ju see, et see peaks olema midagi sellist, mida mujal Eestis ei tehta.

Otsisime iga uue lavastusega, mis see uus ja see on, pidevalt piire ületades. Nüüd oleme teinud ka juba muusikali („Raudmees”) ja suvelavastuse („Naised valitsevad maailma”). Ma usun, et me pole oma keset selles otsimises ära kaotanud, pigem ikkagi õppinud, kes me oleme ja mis on meie tugevused. Järgmine lavastus tuleb näiteks üdi-kammerlik lastelavastus.

Ma ei ole see tüüp, kes mõtleb kodus lavastuse valmis ja ütleb siis, kuidas peab tegema. See on pigem koostöö, mitmete impulsside koosmõju.

Näitlejatelt tuleb nii palju impulsse, kui sa oskad neid lugeda – kui sa suudad näitlejad resoneeruma panna, siis on hästi. Lõpuks esitavad lavastust õhtust õhtusse ju näitlejad ning sellepärast peab see kõik toetuma nende impulssidele. Muidu laguneb kõik väga kiiresti. Kas ma oskan seda? Alles õpin.

Teatris ei pea kunagi kedagi veenma. Kui inimene ütleb, et ma vist ikka ei saa selles lavastuses kaasa teha, siis ma ei hakkagi edasi rääkima. Ma ei otsi oma lavastustesse staare, kes palju rahvast kohale tooksid. Proovin kasutada võimalikult palju neid, kellega koostöö klapib ja kes tooksid truppi oma energiat ja ideid. Näiteks Tartus elavaid vabakutselisi näitlejaid, kellest on saanud omamoodi sõpruskond ja kes moodustavad teatri tuumiku. Kui näitleja on öelnud jah, siis klubilises teatris tähedab see osalemist meeskonnatöös. Sellises teatris sa ei saa öelda, et jah, mängin küll tükis kaasa, aga see on tegelikult jama ja lavastaja on ka loll. Vastutus on tervel trupil. Ja au saab ka kogu trupp. Vähemalt ma ise olen tahtnud nii asju näha.

Muidugi, projektiteatris tuleb eriti hästi välja, et kõik inimesed-arusaamad on erinevad, rääkimata töömeetoditest ja -tempost. Ning mida suurem trupp, seda keerulisem on seda kõike ühildada. Aga see on paratamatus. Tore oleks, kui inimesele ei pea tööjuhendit pähe istutama, vaid see kasvab välja tema oskustest ja annetest. Ideaal on see, et lõpuks ei peaks sa midagi juhtima.

Ideaalne organisatsioon peaks end ise juhtima, kui see, mida ja
kuidas teha, on omavahel kokku lepitud.

Selleni on meil veel üsna pikk maa minna.

Jah, Tartu Uus Teater läheb projektiteatrist üha rohkem päris teatriks kätte. Ega see mulle väga ei meeldi. Inimeste ootused tõusid lausa lakke, kui me eelmisel aastal teatripreemiad saime – preemiad on käes ja nüüd peaks olema kõik nagu päris teatris. Aga mis asi on päris teater?! Et iga näitleja kohta on 10 tehnilist-administratiivset töötajat?

Töö teatrijuhina ei ole kindlasti mu eluunistus, ehkki selles on väga palju meeldivaid jooni. Väga hea oli olla ka baariomanik (kui olin Genialistide Klubi üks omanikest). Aga selles on palju ohte. See on valikute küsimus. Kui su ümber koondub organisatsioon, siis on väga lihtne muutuda funktsionaalseks mutrikeseks, kes ei tohi oma rollist kunagi lahkuda. Seda ma ei taha. Kui sul on idee ja see teostub ja hakkab elama, ei tohi see ometi autorit orjastada. Kui on hea idee, siis on ju võimalik, et see veikleb ja väreleb edasi ka ilma ellukutsujata. Genialistide Klubi on ju alles ja tegutseb võimsalt, ehkki ma pole seal enam. Ja ma usun, et kunagi tegutseb Tartu Uus Teater ka ilma minuta edasi. Kui mina pole enam piisavalt uus.

Pigem siis tuleb tegutseda nii, et vana ja vaesununa kuskil maal elades ja isekasvatatud kartuleid ja porgandeid süües oleks tore mõelda, et sai ikka hästi pandud.

Mitte nii, et siis tegin selle äri ja kõrbesin, ja tolle äri ja kõrbesin, rikkaks ei saanud kunagi. Või et miks mind küll keegi ei aita, ma olen ju kogu elu teinud seda, mis mul teha kästi, kus nüüd riik on, keda ma orjasin, kus on mu lapsed? Siis jääb ju ainult kibestumine. Kui me oleme vanaks saanud, siis me ei tea ju isegi, mis riigis me elame. Kas see on meie riik või Rockefellerite rakuke? Kas see on kristlik või islamistlik riik? Areng on nii kiire. Kas me üldse vanaks saame? Pigem tahaks elada nii, et saaks teha seda, mis on parajasti huvitav ja teeb õnnelikuks.

KUST GENIALISTID VÄLJA HÜPPASID?
(Margus Mikomäe intervjuu Ivar Põlluga, Teatritasku, 25.03.2012.)

Kogu see Genialistide asi sai alguse kunsti tegemisest ja ülbusest.
Mul on suur vend. Me ei ole Pärnust pärit, vaid Tootsist, kus briketti tehakse. Paneelmajadega küla. Elasime viienda korruse korteris, kus aknast avanes vaade metsale. Metsas elasid metsloomad.

Ma ei tea, kust vennal tuli mõte, et hakkaks maalima. Ta joonistas väga hästi, mina tegin tema järgi. Siis läks vend sõjaväkke ja ütles, et võin kaks aastat tema pintsleid kasutada. Ütles, et pesku ma need pärast ära, muidu ta tuleb tagasi ja annab mulle vastu pead.

Kui vend tagasi tuli, olin oma arvates maalima õppinud. Läks veel paar aastat mööda, vend õppis Tartus õpetajaks, mina Pärnus keskkoolis. Tuli mõte, et teeme näituse. Läksime Pärnu muuseumisse ja ütlesime, et meil on nüüd kunstirühmitus Genialistid. Küsiti, mis see tähendab. Vastasime, et me oleme geeniused, meil on oma rühmitus ja tahame siin saalis näitust teha. Omar Volmer ütles siis, et mis seal ikka, eks tehke siis. Tegime ühe näituse ja siis veel mõned.

Tundus nii, et kui sa võtad veendumuse, siis see tihtipeale nii ongi. Miks endale seada madalaid eesmärke! Täht peab ikka paistma kõrgele, isegi, kui sellel on kerge iroonia varjund.

Ivar Põllu lühike elulugu

Sündinud 30. oktoobril 1974
* Käis Tootsi põhikoolis, seejärel Pärnu Ülejõe gümnaasiumis ja 1999 lõpetas Tartu Ülikooli teatri- ja kirjandusteaduse alal.
•• 1995 alustasid Genialistid, 2001 läks bänd uue hooga käima ning sellest sai Ivari põhitöö. Bänd läks laiali 2007.
•• 2006 asutas Tartus Genialistide klubi, tänaseks on omanikeringist lahkunud.
•• 2008 asutas ja hakkas eest vedama projektiteatrit Tartu Uus Teater.
•• Abielus teatrikunstnik Kristiina Põlluga, kaks last.
•• 2011. aastal sai Tartu Uus Teater preemia uuendusliku teatri loomise eest, lavastus „Ird, K.“ aga algupärandi preemia. Sama lavastus sai Riia teatrifestivalil koguni kaks preemiat: parim algupärand ja parim meesosa.