Tehisintellekt viib toidupoes ostlemise uuele tasandile

Eesti idufirma Justacart arendab tehisintellektiga varustatud ostukäru, mis tuvastab kaamera abil kärusse asetatavad tooted, võimaldades ostelda ostupuldiga triipkoodide piiksutamise ja kassajärjekorras seismiseta. „Klient peab tundma, et pood on tehtud tema jaoks,” ütlevad Justacarti idee autorid. Kirjutab Gerli Ramler. Nutikäru loomise idee tuli noormeestel poekülastusest, kui nad enne Hackathoni tehnoloogiavõistlusele minekut n-ö lahtiste silmadega ringi vaatasid ning mõtlesid, mis võiks meie elus olla paremini. „Olime varem teinud mitmeid arvutinägemisel põhinevaid lahendusi ja nutika poekäru abil klientide ning poepidajate igapäevase elu lihtsamaks muutmine tundus olevat hea mõte. Otsustasime hakatagi seda ideed arendama,” meenutab Edward Erelt, üks idufirma asutajatest. Lisaks temale on ettevõtte võtmetegijad müügiga tegelev Alari Järvelaid ning riistvaraarendaja Kristjan Kongas. Olles varem mitmes start-up’is töötanud, ei tormatud kohe uut mõtet teoks tegema, vaid esimese asjana võeti ühendust kauplusekettidega, nagu Grossi Toidukaubad, Prisma Peremarket, Rimi Baltic ning Coop Eesti. „Saime mitmega neist jutule ning sõlmisime kohe ka esimese ostukavatsuse lepingu, mis andis meile arusaama, et firmad on nõus millelegi sellisele tõepoolest alla kirjutama,” räägib Erelt. Miks kauplused peaksid sellist lahendust eelistama? Põhjus on lihtne: inimesed tulevad tagasi kohta, kus neil on mugav ja kus neile meeldib. Erelt nendib, et toidupoodidega on asi küll veidi keerukam, sest esmatarbekaupade puhul on inimestel erinevatel valikufaktorid: kes soovib suurt valikut, kes soodsamat hinda, kes ostumugavust. Kaupluste jaoks on aga väga oluline, et uued lahendused aitaksid tööjõudu kokku hoida, sest jaekaubanduses on töötajatest pidevalt suur puudus. Kui kaasata tehnoloogiat, saavad inimesed näiteks kassas töötamise asemel teha muid töid. „Poeskäigukogemus võiks tulevikus olla praegusest tunduvalt mugavam – lähed poodi, võtad asjad ja jalutad välja. Ei pea kassasabas ootama, ei pea eraldi maksmisega tegelema. Kaupluses maksmine võiks olla sama mugav nagu Bolt rakenduse abil taksoga sõitmine – sa ei mõtle enam sellele, et peaksid peatuma kassiiri või kassaautomaadi ees,” räägib Erelt. „Samuti on tulevikus toodete leidmine lihtsam, sest pood on personaliseeritud ning juhatab ostja nende asjade juurde, mida ta tavaliselt ostab ja annab lemmiktoodetele sooduspakkumisi. Iga inimene peaks tundma, et kauplus on just tema jaoks mõeldud.” Ta lisab, et mida paremini inimeste valikuid, eelistusi ja harjumisi ette ennustada, seda paremini kauplused ka müüvad. See omakorda aitab poel paremini majandada ning kokkuhoid teatud liigutustelt jõuab ka tarbijateni, sest kui pood kulutab vähem raha, peab vähem hindu tõstma. Tehnoloogia eesmärk on teha kõike paremaks ja soodsamaks.

Soodne kaameratuvastus vähendab varguste arvu

Tehnoloogiliselt oli võimalik valida mitme variandi vahel. Erelti sõnul mõeldigi erinevatele variantidele, näiteks nutiseadmerakendusel põhinevale süsteemile ning käidi vaatamas Amazon Go kauplust, kus on lakke paigaldatud kaamerad. Samuti uuriti lähemalt rõivapoodides kasutatavat RFID-kiipidel põhinevat süsteemi, kus saab ostetavad esemed visata lihtsalt ostukasti, mis loeb ise summa kokku. „Igal lahendusel oli oma probleem – laes kasutatavaid kaamereid oleks pidanud olema väga palju. RFID-kiibi hind on umbes 50 senti kuni euro, mis sobib rõivapoes kasutamiseks, ent ajaks näiteks kohukese hinna taevasse.” Nii otsustati käru külge kinnitatava kaameratuvastussüsteemi kasuks, et inimesed pääseksid „käpaga” ribakoodi otsimisest. „Puldiga piiksutamises ei ole ju midagi hullu, ent meie süsteem päästab sellest lisasammust. Kauplused püüavad vähendada klientide tegevusi kauba riiulilt võtmise ja ostmise vahel. Mida ebamugavam on ostuprotsess, seda tõenäolisemalt jätab inimene ostlemise pooleli, sarnaselt neile e-poodidele, kus mitu korda peab oma kontaktandmeid sisestama,” selgitab Erelt. Lisaks aitab tehisintellekt vähendada varguste arvu, sest kui ribakoodilugejaga ei ole võimalik kaupluste töötajatel aru saada, kas inimene on puldiga kaubalt triipkoodi lugenud või mitte, siis uus lahendus loeb kaamerasilmaga ära kõik, mis korvi pannakse.

Riist- ja tarkvara ühine arendamine kui põnev õppimiskogemus

Tarkvarataustaga Erelt leiab, et sellega on lihtne alustada, samuti on kerge tarkvara testida ning kui mõnes funktsioonis teha muudatus, ei juhtu midagi. „Riistvaraga tegelemine on hoopis midagi muud, olen saanud väga põneva õppimiskogemuse. Disainiprotsess peab olema interaktiivne, aga kaugelevaatav. Peab oskama ette mõelda – näiteks tellida täna ära komponendid, mida on vaja alles kuu aja pärast. Ja kui detailid on puudu, siis kogu protsess seisab,” kirjeldab ta. „Selleks, et testida ekraani toimivust, pidime tellima mitu näidist, et saada aru, milline on just meie toote jaoks parim. Riistvaraarendus on ka palju kallim kui tarkvara puhul, kus tootmiskulud sisuliselt puuduvad. Kallis on tooteid arendada ning see raha tuleb tagasi teenida, kuigi samas konkurents on riistvara tegemisel väiksem ja kui suudad luua päriselt probleeme lahendava toote, võib kaugele jõuda.” Murekoht on tema sõnul ka usaldusväärse tootja leidmine. „Kõik tuttavad ütlevad, et ah, tee asi valmis ja lase Hiinas toota. Tegelikkuses valmistatakse asju Hiinas ainult väga suures koguses ning meie selliste kogusteni ei jõudnud. Lisaks teevad hiinlased palju luuretööd ja kuna intellektuaalse omandi kaitse reeglid on neil teissugused, hakkasime kartma kopeerimist. Kui on olemas head tegijad Euroopas või USAs, siis pigem kasutame neid. Hiinlased teevad küll kiirelt ja odavalt, aga selle võrra ebakvaliteetsemalt ning ebaturvalisemalt. Mina arvan, et uue toote puhul ei tasu tootmiskuludelt kokku hoida.” Erelt nendib, et eks alguses olid nende ideed ka suuremad ja keerulisemad – mehed mõtlesid, et äkki teeks täiesti enda toote alates kärukorpusest kuni kaalusensoriteni. „See aga olekski tähendanud reaalselt enda tootmist, aga mahud on meil ju hetkel ikkagi väikesed ning teised kärutootjad poleks olnud huvitatud meie väikesest partiist. Tegime siis toote lihtsamaks ning otsustasime, et meie tulevikusuund on pigem see, et inimene võtab enda seadme ehk nutitelefoni, kinnitab selle käru külge ning algoritm jookseb otse tema seadmesse. Kuna aga sinna läheb aega mõned aastad, kuniks telefonide kiibid nii heaks saavad, jõudsime väikese keerukaid arvutusi tegeva androidseadmeni, millel on ekraan ja mille sees on graafikakaart.” Lisandus ka idee pakkuda samal ekraanil asukohapõhiseid ja personaalseid pakkumisi. Tänased pultide ekraanid on liiga väikesed, ent käepidemele kinnitatav suurem pind võimaldab rohkem kuvada. Seal saaks reklaamida tooteid, aga ka kaupluse töökuulutusi ning muid reklaame. See oleks poele lisatulu, sest kaupluste reklaamipind on väga hinnaline ning reklaamimaailmas väärtuslik.

Arendus koos Ameerika partneritega

Justacartil on juba ka partner Ameerikas. „Nad olid Seattles kuus aastat tarka käru arendanud ning meie visioon oli sarnane. Neil aga oli puudu masinõppe tehnoloogiline inimkapital, nad ei leidnud nii häid arendajaid ning selle tõttu liikus nende tarkvaraline pool aeglasemalt. Nii integreerisidki nad meid enda arendusse,” selgitab Erelt. Ameerika partneritega kohtuti juhuslikult, ühel välismaal toimunud konverentsil. Erelt nägi nende esitlust ning pärast vestlust selgus, et tegeletakse sarnase asjaga. Hiljem võtsid ameeriklased võtsid Justacartiga hiljem ühendust ja näitasid üles suurt huvi koostöö vastu. „Usun, et meie toodet võib juba mõne aasta pärast Eestis näha, sest oleme hea paik sellise asja turuletoomiseks. Tööjõud on siin suhteliselt kallis, samas kauplused on suured. Kui mujal Euroopas on moes väikesed nurgapoed, siis Eesti paistab silma suurte supermarketitega,” ütleb Erelt.

Ajujaht lükkas hoo sisse

Erelti sõnul on ta palju start-up-inkubaatoreid läbi käinud, aga Justacarti puhul on Ajujaht olnud ainus võistlus. „Ajujaht on eriline, sest siin saab teadmisi arendamise ja turundamise kohta, aga samas aitab televisioon teha reklaami. Tänu sellele, et meid telerist näidati, pöördus meie poole mitu poodi ning näidati üles investeerimishuvi. Soovitan kõigil ettevõtjatel, kel on küpsemas mõni vahva idee, minna Ajujahi konkursile. Väga kasulik oli kuulata Eesti ja Euroopa investorite esitlusi, kus nad rääkisid raha kaasamisest. Tarkvaraprogrammeerimine käib ju nii Eesti kui ka Ameerikas samamoodi, ent raha kaasamisel on väärtused ja eesmärgid hoopis teistsugused.” Lisaks sai teiste start-up-firmadega koos asju arutada ning tutvuda väga ägeda seltskonnaga. „Ausalt öeldes ei tundnudki see nagu võistlus, vaid see oli koos arenemine. Kui sa ei ole varem firmat asutanud, siis Ajujaht on kiirkursus, mis annab palju äriarendamise kogemusi alates tootearendusest, finantsist ja raamatupidamisest kuni turunduseni – kõik väga vajalikud baasasjad oma ettevõtlusega alustamiseks.”