Telefonimängust mürani

Lapsena sai sageli mängitud telefonimängu. Istusime reas, esimene laps ütles ühe sõna kiiresti ja vaikselt teisele kõrva ja teine kordas sama kolmandale, tema neljandale ja nii edasi, kuni viimane ütles kuuldud sõna kõva häälega välja. Nalja ja naeru oli palju sellest, kuidas sõna muutus. Seda mõjutas ütlemise tempo, sosina selgus ja sõnarõhk, vastuvõtja kuulmine, kuulamine ja maailmataju. Loomulikud mõjutajad. Vähem sai nalja siis, kui mängu sattus mõni laps, kes väänas sõna teadlikult või vahetas meelega ära. Siis kadus mängu võlu, sest juba mõne korra järel oli ette teada, et õige sõna ei jõua kunagi lõppu ja sõna muutumine ei tulene loomulikust mitmekesisusest.

Telefonimäng toimub omal moel kõikides organisatsioonides ja ühiskondlikes protsessides. Seal, kus on inimesed, ja seal, kus on vaja sõnumit edastada ja seda mõista. Üksikute sõnade asemel on küll laused, aga see ei muuda mängu põhiolemust.

Oluline pannakse organisatsioonides kirja ja edastatakse. Peamisi sõnumeid või toimeloogika võtmeküsimusi rõhutatakse ikka ja jälle vahetus vestluses ning arutelu käigus, üksiti ja grupiviisiliselt. Vahetu juht peab hoidma korraga silme ees nii puud kui ka metsa. See on oskus kõnetada meeskonnaliikmeid, iga inimest konkreetse vastutuse keeles ning oskus hoida seotust suuremate eesmärkidega. Palju sõltub juhi sõnumi selgusest, aga ka sellest, kas ta kuulab seda, mida kuuldi. Kas n-ö viimane saab võimaluse öelda, mida ta kuulis, ja kui saab, siis mis järgneb, kui see ei vasta juhi ootustele?

Peegeldus on igal juhul võimalus. Kui kuulaja on rikastanud kuuldut oma eripäraga, oma mõtetega, siis võib sellest sündida uusi vaatenurki, uusi võimalusi. Teisalt on see juhile võimalus kiiresti märgata hälbivat mõistmist ning mõtestada, miks sõnum sellisel määral erineb. Mis mõjutas kuulajat! Juht ei saa ja ei tohi igat hetke kontrollida või inimestele mõtteid pähe sundida ega heituda sellest, kui keegi ei räägi ja ei mõtle nagu tema, aga ta peaks huvi tundma, kohal olema teiste jaoks.

Kuulmistaju on psühholoogias kaua uuritud ja on tõdetud, et see püüab saabuvaid üksikhelisid grupeerida, luua neist terviklikke kujundeid. Kui helid saabuvad eri suundadest ja juhuslikus järjekorras, siis tajusüsteemi valmisolek tajuda välismaailma ärritajaid teatud kindlal viisil sõltub inimese minevikukogemustest ning sellest, missugustes seostes on tavapäraselt reaalsest maailmast saabuvad ärritajad omavahel, nendib Avo-Rein Tereping („Kuulmispsühholoogia“, 1988). Seetõttu püüab kuulmissüsteem ka ebaloogilisi, ebatavalises seoses saabuvaid signaale omavahel seostada harjumuspäraselt terviklikuks kujundiks. Tereping räägib helide maailmast. Usun, et nii mõnigi on kogenud, et see toimib üsna sarnaselt ka sõnumite maailmas.

Müra on keskkonna loomulik osa. Müra tekitavad ümbritsevad helid, sõnad, laused, mõtted meie peas, tunded meie sees, kehakeel, tempo jm. See on normaalne ja seda ei pea kartma ega tingimata närvesöövalt kontrollima. Samas kui müra kasvab selliseks, mis häirib – hakkab mõjutama efektiivsust või kahandab tööõnne –, siis on asjad halvasti. Kindlasti ei ole otstarbekas oodata, kuni müra kasvab taevani või hakkab kuulmist segama – oluline on ennetav tegevus, sõnumite ja protsesside hindamine, audit, arenguvestlused… Hea, kui mõistetakse ja mõtestatakse erinevust mittesoovitud variatiivsuse ja soovitud mitmekesisuse vahel. Seda rõhutavad oma raamatus „Noise“ (2021) ka Daniel Kahneman, Olivier Sibony ja Cass R. Sunstein. Müra on otsustusprotsessides loomulik, ent kui kõrvalekalle või müra määr on liiga suur, siis tuleks süsteemi toimeloogika kriitiliselt üle vaadata. Süsteemi müra võib tekitada vohavat ülekohut, suuri majanduskulusid ja mitmesuguseid vigu, väidavad autorid.