Töötaja, kes küberpätid tuppa lasknud, tunneb end niigi halvasti – ära pane teda häbiposti

Tänapäeval pole üldse raske sattuda küberrünnakute ja pettuste sihtmärgiks. Piisab vaid ühest valest klõpsust, et kaotada raha, andmed või muud väärtuslikku digivara. Kuigi pealtnäha ongi suurimaks hoobiks materiaalne kahju, siis vähemalt ettevõtte kontekstis võib hoopis sügavam kahju sündida sellest, kui pahalase tuppa lasknud töötaja ennast enam ei usalda.

Vigu võib juhtuda ka kõige kogenumatel inimestel ja igas ettevõttes. Kaduma läinud mõni tuhat eurot tekitab ehk veidi raamatupidamislikku tüütust, aga töötaja jaoks, kes Trooja hobuse kindlusesse laskis, on mõju palju suurem. Kuigi on enesestmõistetav, et erandliku vea tõttu ei tule mõistlikus ettevõttes töötajal karta oma töökoha pärast, on arusaadav, et ta ise tunneb ennast ikkagi väga halvasti. Halvemal juhul muutub ta liialt ettevaatlikuks ning võib teha samme, mida ilmtingimata tegema ei peaks.

Mõningane ettevaatlikkuse tõus on okei nagu ka mõõdukalt halb enesetunne. Aga kui asi hakkab jõudma piirini, kus töötaja tunneb end niivõrd pahasti, et tahab töölt ära minna või ei julge häbi tõttu kolleegidega suheldes enam silmigi põrandalt tõsta, on asi juba õige hapu. Ühelt poolt mõjutab see tugevalt tööõnne, teisalt on ilmselge, et selline töötaja ei suuda enam tiimi edusse sajaprotsendiliselt panustada.

Seetõttu on oluline, et ettevõte suudaks panna töötaja mõistma, et ka pärast äpardust läheb elu edasi ja suurt hullu polegi, tagades samas, et info juhtumi kohta leviks majas viisil, mis hariks teisi. Ja seda ilma, et vea teinud töötaja häbiposti pannakse. Oma roll on siin mõistlikul suhtlusel selle töötajaga, märksa laiem ja olulisem proovikivi on aga vigu salliva töökultuuri loomine, nii et see võimaldab juhtumist midagi õppida.

Kuidas vigadest rääkida?

Kui mõni töötaja peaks langema näiteks lihtlabase küberpettuse ohvriks, on see midagi, millest saab õppida igaüks ettevõttes: mis juhtus, miks juhtus, kuidas juhtus. Oluline on seejuures, et asjast rääkides ei asetataks süüd kellegi konkreetse kaela. Muidu juhtub, et keegi ei taha oma vigu tulevikus tunnistada ning mured lükatakse vaiba alla. Mida anonüümsemaks saab olukorra tekitaja jätta (ilmtingimata ei pea mainima osakondagi), seda parem.

Enamasti piisab, kui seda teab vaid konkreetse inimese otsene juht ja ettevõttes küberturbe eest vastutav töötaja. Nemad on need, kes räägivad vajaduste piires juhtunust ülejäänud majale ning kelle vastutada on ka see, et töötaja ise olukorrast võimalikult kiirelt taastuks. Nemad on inimesed, kes peavad teda õlale patsutama ja ütlema, et ikka juhtub – lähme nüüd lihtsalt edasi.

Kõige selle juures peab aga meeles pidama, et õlale patsutamisest ja parima soovimisest saab rääkida vaid juhtudel, kui tegu on ühekordse veaga. Kui üks töötaja astub sama reha otsa juba teist või kolmandat korda, tuleb vaadata veidi laiemat plaani. Võib juhtuda, et küberturbetiim pole oma rolli täies mahus täitnud, jättes ehk pärast juhtumit turvasüsteemid parandamata ja inimesed koolitamata. Samuti võib olla, et töötaja laseb järjepidevalt kurivaimu tuppa lohakusest või isegi pahatahtlikkusest. Kui nii, siis on selge, et niimoodi asjad enam jätkuda ei saa. Avalik häbipost pole ikka hea lahendus, kuid midagi peab muutuma. Olgu see töötaja rolli ja õiguste muutmine või isegi töölepingu lõpetamine… Eksimusi saab andestada, pidevat lohakust või pahatahtlikkust mitte.

Reeglina siiski pole tegu pahatahtlikkusega, vaid lihtsalt eksimusega. Ettevõte peab tagama, et töötaja suudab pärast tolmu settimist oma igapäevaülesannetega endises hoos jätkata. Kui ta seda teha ei suuda, siis on juhtkonnal aeg peeglisse vaadata.