Urmas Sõõrumaa: Minu äri 10 käsku

Urmas Sõõrumaa on tohutu töövõimega mees ja tema ettevõtmised on mastaapsed. „Kui sellise jõuga töötada, siis kasvabki firma suureks,“ ütleb ta ise. Mida US oma äris kõige tähtsamaks peab, vahendab Taivo Paju.

Urmas Sõõrumaa (50) teenis raha juba kooli ajal, ostes soomlaste toodud nätsupaki rublaga ning müües selle viieka eest edasi. Tuntuks sai ta siis, kui tema turvafirma ESS üheks Eesti suuremaks kasvas. Eesti jõukaimate meeste sekka astus ta siis, kui ESSi maha müüs.

Juba ehitus- ja mehaanikatehnikumis õppides kasvatas ta kapsast-kartulit, hiljem töötas ta korraga mitmes ametis, muuhulgas küttis ülemnõukogu presiidiumis ahjusid ning sõitis taksot.

ESSis valitses kord, kus keegi ei tohtinud päeva ajal kontoris passida – müüki tuli teha. Kontorisse tuldi tihti õhtul kell 8 ja töö lõppes südaööl. Nüüd, pärast pikka vaheaega, on ta taas Eestimail turvaäris tagasi. Firma nimi kõlab vägagi sarnaselt kunagise ESSiga, nimelt USS.

Ta arvestab astroloogia ja idamaade õpetustega, kaubamärkide energeetilise jõu mõõtmist pendli abil valdab ta ka ise. Tema ettevõtmised on mastaapsed: Rotermanni kvartal, Tere tennisekeskus, mis Läänemere ümbruse võimsaim, ning U.S. Art kunstigalerii. Selle tarvis on ostetud 1000 tööd ning Viiralti ja vene tippkunstnike kõrval võib näha ka tõelist haruldust – vanimat Tallinnas valmistatud lauakella, täiesti töökorras.

Urmase sõbrad ja tuttavad peavad ta üheks väljapaistvaks omaduseks oskust kontakte luua ja neid hoida. Võib-olla on ta jätnud avalikkusele endast karmima mulje, kui ta tegelikult on, sest vähemalt Arved Liivrand, tema partner ESSi ülesehitamise päevilt, on kinnitanud ETV saates Tähelaev: Urmas Sõõrumaa ei otsi mitte võimalust konkurentidele jalga taha panna, vaid võimalusi nende eest ära joosta.

Tööd tuleb teha, aga mitte nüri tööd 

Tööd olen teinud kogu aeg roppu moodi. Olen ilma isata talus üles kasvanud – juba 12-13-aastasena olid meestetööd majas suuresti minu peal. Aga juba tolles vanuses olin ma külajoodikust traktoristidele parajaks pähkliks. Ka mu vanaema ja ema olid hästi töökad ja tublid inimesed – tänu sellele elasime keskmiselt jõukat külaelu. Pudel viina oli meil alati kapis olemas. Kolhoosi traktoristid tulid sageli jahukotiga-kapsakoormaga meile, et vahetada piltlikult öeldes kaup viina vastu. Aga sellega lugu ei lõppenud – mina panin nad ka tööle. Ütlesin, et nüüd viskame lauda sõnnikust tühjaks. Või tõime metsast heinakoorma ära ning enne ei lõpetanud, kui see oli üles visatud.

Olen emalt saanud väga palju – ta tegi oma tööd väga tõsiselt ja pühendunult. Ta oli rajooni esilüpsja ja ta päev nägi välja nii, et hommikul pool neli oma loomi talitama, siis kolhoosi karjalauta, päeval heinal, siis kolhoosi lehmi lüpsma, ja kui pool kümme riigitöölt koju tuldi, toodi veel heinakoorem ka ära. Mäletan, et sain suvel vaid kaks-kolm tundi öösel magamisaega. See oli ikkagi midagi müstilist, mida minu vanemate põlvkond pidi läbi elama. Julgen öelda, et kui neid inimesi poleks olnud, ei oleks meil olemas sellist Eestimaad nagu praegu!

Kui Tallinnasse TEMTi autoinseneriks õppima asusin, hakkasin linnas kartulit müüma. Pakkisime 25–30 kilo kartulit kottidesse, ikka autokoorem korraga. Piisas sellest, kui püüdsin kaks mutikest Lasnamäel kinni, ajasin nad ärevaks ning pooleteise tunniga oli GAZ 53 kartulikoorem ära müüdud. Kapsaäri käis jällegi nõnda, et sugulased aitasid kapsast tünnis tampida ja pakendada ning mina müüsin maha. Ma ei mäleta, et neid kiloseid kapsakotte oleks kunagi järele jäänud. Mul olid Tallinnas oma sissetöötatud kohad, suurte tehaste fuajeed, näiteks Kalev ja üle tee ARS. Läksin kapsaga kohale, kui töölised hakkasid koju minema. Aja jooksul tekkis usaldus, sest mul oli aus kaup, andsin maitsta ka.

Olin harjunud sellega, et töötasin mitme koha peal. Olin ühekorraga Mehise tootmiskoondises spordiinstruktor, mis asus muide just Rotermanni kvartalis, mis praegu mulle kuulub. Pidasin ka miilitsas valvuriametit ning sõitsin taksot. Kui Mustamäelt hommikul tööle läksin, võtsin kliendi peale. Teenisin nõnda taksot sõites miilitsa kuupalga ühe päevaga! Lisaks kütsin tolleaegses ülemnõukogu presiidiumis ahjusid. Nii et vahepeal tegin viit-kuut tööd korraga.

Käisin trennis ka ning mu turvatöötajadki pidid trenni tegema. Mõtisklesin tol ajal, kuidas mõned mehed suudavad juhtida suurriike – neil on ju ka vaid 24 tundi päevas. Järelikult on see valikute küsimus. Olen küllalt näinud neid, kes töötavad 200–300 tundi kuus ning selle töökoormuse kõrvalt jõuavad õppida ja tegeleda ka spordiga. Aga on ka neid, kes töötavad 100 tundi kuus ja leiavad sadu põhjusi, miks mitte midagi muud teha. Vabandusi leiab alati.

Sa pead sõna pidama 

Olen 90. aastate algul paar nädalat ka Soomes ehitusel töötanud. Selle põhjuseks oli mu Amburi tähemärgist põhjustatud jonn, samuti vajadus oma sõna pidada. Nimelt kui ma vastutasin Palace’i hotelli turvalisuse eest, siis vajasin sinna valvuriteks häid usaldusväärseid mehi. Hotelli töötajaile lubati, et nad saavad suvel puhkuse ajal Soomes n-ö kõva raha teenida. Aga kui suvi kätte jõudis, selgus, et see kõik ei kehtinud turvatöötajate kohta. Mina aga olin neile oma lubaduse andnud, et nad saavad selle privileegi. Et oma sõna pidada, pidin neile ise Soomes töö leidma. Värvisime autosid, remontisime maju, tegime metsa. Teenisime 15-20 Soome marka (2–3 eurot) tunnis, mis oli tol ajal väga suur raha.

Soomes olles võtsin vastu otsuse, et hakkan Eestis rohkem teenima ning enne tuleb soomlane minu juurde tööle kui mina Soome lähen. Mu toonased unistused said kuhjaga täidetud. Mu suurepäraseks abimeheks Eesti turvaturu vallutamisel saigi soomlane Lauri Saloranta.

Aga et asi selge oleks, rõhutan veel kord, et ESS sai alguse ilma igasuguste sahkerdusteta. Minu poole pöördusid tol ajal paljud konsulid ja asjurid, küsides nõu, kuidas leida Tallinnas häid elu- ja tööruume ning kuidas nende valvet korraldada. Käsi südamel – ma pöördusin selle jutuga toonase riikliku valvekoondise poole ning sain sealt järgmise vastuse: „Andke ressursid, siis leiame mehed ja õpetame nad välja.“ Aga välismaalased vajasid valveteenust kohe!

Õigusega võib küsida, kuidas ma turvaäris tegutsedes terve nahaga välja sain tulla. Ju mul jätkus piisavalt mõistust ja diplomaatilisust. Ma ei ole sulleritega kunagi kokkuleppeid teinud. Piir hakkas väga vaikse surve tulemusena järk-järgult nihkuma. Sinna, kuhu me oma kleebise panime, keegi enam katust pakkuma ei tulnud. Ei tohi ka unustada, et ma olen eriteenistuse taustaga. Ma olen kindlasti tolle aja eest tänu võlgu sellistele inimestele nagu Veiko Kulla ja Kalle Klandorf. Iga pätt teadis, et minusugusele kallaletulemine ei oleks lihtsalt niisama lõppenud. Ja täiesti kindlalt võin öelda, et politsei tegi uskumatult head tööd. Kuid väga paljud, kes siis politseis vastu pidasid, on jäänud kahjuks riigi väärilise tähelepanuta. Nad olid täiesti umbkeelsed vene poisid – nad olid valmis Eesti eest oma elu andma!

Jah, paljudel ettevõtjatel oli tol ajal kuritegeliku maailmaga ebameeldivaid kokkupuuteid. Aga tihti andsid nad ise ka selleks põhjust. Kurikaeladest katusepakkujad olid mõnes mõttes ka ühiskonna sanitarid. Eelkõige läksid nad sinna, kus tegeletigi igasugu susserduste ja riigimaksudest kõrvalehiilimisega.

Kohtasin selliseidki, kes olid värisevate kätega juba mitmeid aastaid katust maksnud, esialgu 1000, siis 1500, siis juba 5000 dollarit kuus. Nad tulid kurtma, et ei jõua enam rohkem maksta. Mina korrutasin selle summa kahega ja ütlesin: maksa see raha nüüd ühekordselt mulle. Tihtipeale tekkis küsimus, mille eest. Aga minu vastus oli: mille eest sa neile maksnud oled? Mõnele jõudis see mõte kohale, mõnele mitte. Pättidel on ka oma põhimõtted ja need on tihti konkreetsemad ja selgemad kui nendel pättidel, kellele ei saa otsa ette kirjutada, et nad pätid on.

Pühendumus ja tänutunne

Ütlen alati oma uutele alluvatele: „Miks sa arvad, et sina saad edukaks? Kas oled targem kui teised? Ei pruugi olla. Õnnelikum? Ei pruugi olla. Aga tööd võid sa kaks korda rohkem teha. Ja kui oled nupukas ja sul on õnne, siis on eriti hästi.“ Kõik algab töökusest ja pühendumusest.

Visioon peab minu ärides 10 aastat eespool käima. Need, kes on paariaastase kasuteenimise peal väljas, on pigem spekulandid kui ärimehed. Ja mul on veel üks põhimõte, mis kehtib ka paljudes usundeis: 10% teenitust tuleb anda tagasi keskkonda, kust sa selle raha saanud oled. Kas siis heategevuse või mõne ettevõtmise toetamise kaudu. Minu asutatud laste toetusfond Dharma sai mullu sügisel kümneaastaseks. Olen alati püüdnud aidata ka kõiksugu massiürituste korraldajaid, sest väikesel turul alati turumehhanismid ei toimi. Kergejõustiku maailmanimede toomine maksab Tallinnas sama palju kui Pariisis. Aga Pariisis võid miljoneid dollareid teenida teleülekannete pealt, Eestis pead peale maksma, et telekas üldse näitaks.

Vaatan astroloogiat rohkem kui keskmine eestlane

Ja mitte ainult astroloogiat, vaid ka seda talupojatarkust ehk feng shui’d ja natuke Hiina kalendri järgi numeroloogiat. Aga ma ei järgi ühtegi õpetust pimesi ja võin öelda ka seda, et

kui keegi teeb midagi tõesti hingega, siis teeb ta 80% õigeid asju, ilma et ta peaks jagama energeetikast ja astroloogiast.

Hingega loodud ettevõtetel on tihtilugu nende liidriga sarnane maagiline ruut (Hiina kalendri järgi). Nii nagu oli omal ajal minu loodud ESS või siis Toomas Annuse loodud Merko. Muide, kas pole huvitav, et maagilist ruutu vaadatakse ettevõtete puhul just naisliini, mitte meesliini pidi.

Mu enda kohta ütleb maagiline ruut, et mul on topelt tahtejõud, olen jalgadega maa peal, üle keskmise nupukas ja suhteliselt intelligentne. Mul on ka miinuseid: eeskätt see, et mul pole alati piisavalt püsivust analüütiliselt mõelda ja võib-olla oskust loodud väärtusi hoida – tahan justkui kogu aeg edasi kapata.

Oma puudusi saab inimene kompenseerida ümbritsevatega, kellel need omadused on olemas. See ei pea paika, et inimene otsib endasuguseid. Inimene otsib alateadlikult nii eraelus kui tööl neid, kes täiendavad tema nõrku või tühje kohti. Muidugi on tore rääkida inimestega, kes kõiges on sinuga ühte meelt, aga see ei arenda edasi.

Lollide kätte raha anda ei tohi

Olen lähtunud sellest, et kui mulle on usaldatud rahalisi vahendeid ja inimeste juhtimine, siis ma ei tohi usaldust kuritarvitada. Suurem osa mu valedest otsustest on tekkinud siis, kui jalad lähevad maast lahti ja kui vaatad tegeliku elu asemel ainult exceli tabeleid. Olen minagi lihtsameelselt usaldanud valede inimeste kätte oma raha juhtida ja kandnud päris suuri kaotusi. Viimase heaoluperioodi ja kriisi jooksul olen vähemalt kümmekond miljonit eurot kaotanud.

Aga nõu, kuhu inimesed võiksid oma raha paigutada, ma ei anna. Tänapäeval ei ole enam midagi kindlat ei pankade ega riikidega. Aga olen ise näinud, et Kiievi, Moskva ja Peterburi kesklinna korterid on pidanud kriisi ajal hästi vastu. Seal elavad välisfirmade esindajad maksavad seda hinda, mida küsitakse. Usun, et inimesel, kes on ise ettevõtja tüüp, on kõige mõistlikum paigutada raha ettevõttesse, mida ta ise kontrollib ja eest veab. Tegelikult on võimalik väikeselt alustada, ka 100 euroga. Kui oled pühendunud, siis sellisel äril on eeldusi suureks kasvada.

Kaadrid otsustavad kõik

Minu ettevõtete grupis on olnud ligi 90 ettevõtet ning mõnes on mul olnud üldse ainult allkirjaõigus. Samuti pole ma üheski ettevõttes direktor. See ei tähenda seda, et ettevõtetes ei toimuks asjad nii, nagu ma soovin. Ettevõtteid saab juhtida ka nii, et sa ei ole ise kogu aeg kohal.

Minu põhimõte on inimeste juhtimisel sama, nagu oli Leninil: kaadrid otsustavad kõik. Sul peavad olema head motiveeritud juhid. Kuid palka ei tule maksta liialt: juht peab saama nii palju palka, et ta saaks käituda juhi vääriliselt, et tal oleks sile ülikond ja lips ette panna ning ta saaks aeg-ajalt perega viisakasse kohta sööma minna. Palga eest maju osta ega ümber maailma reisida ei saa. Ja ei peagi saama.

Juhtide motiveerimine käib eelarvete kaudu, kusjuures eesmärgid on mul alati agressiivsed. Kui eelarve ära täidad, siis terendab sulle teine aastapalk. See ongi põhimootor. Kui on tegemist juba sellise juhiga, kes on tõestanud, et suudab firmat edasi viia, tuleb mängu kolmas põhimõte: 10% ettevõtte väärtuse kasvust on juhi määrata. Ta võib selle raha kas endale võtta või jagada lähemate abilistega, kes on seda luua aidanud. Need põhimõtted on väga hästi toiminud. Näiteks turvavaldkonnas võtsin omal ajal 70% turust. Arvestades inimesi, nende töökust ja motivatsiooni, ei saanudki see teisiti minna.

Inimene on keskeltläbi täpselt nii laisk ja mugav, kui ta parasjagu saab olla. Muidugi tuleb arvestada, et need, keda sa agressiivselt motiveerid, annavad oma normaalsest harmoonilisest elust sulle tüki ära. Kannatavad pered, tervis, tihtipeale tekib väsimus. Aga igaüks valib ise endale tee. Ma ei ole kunagi kellelegi öelnud, et ta peab end haigeks töötama. Mina töötunde ja puhkusepäevi ei loe, peaasi et puhkus oleks vormistatud nõuetekohaselt. Töö peab olema tehtud ja puhkus peab olema puhatud.

Inimeste karistamisel kehtib mul Metsiku Lääne põhimõte: mida ei anna ära osta, tuleb maha müüa. See tähendab, et kui ma seisan paigal ja ei saa edasi minna, kui näiteks teenindusjuht või müügijuht ei vea välja, siis kulutan aega selle peale, et panen ta sobivamasse ametisse. Neid, kellele olen lihtsalt ust näidanud, sõjaga lahku läinud, praktiliselt ei ole. Seda kinnitab ka pregune olukord seoses uue turvafirmaga – pea iga nädal võtab kontakti mõni mu endine alluv ja soovib rääkida koostööst. Kuigi läksime ehk juba 10 aastat tagasi lahku, tegime seda nii inimlikult, et pole piinlik kokku saada. 

Arvesta kohalike tavadega

Kui lähed võõrale turule, siis on mõistlik leida usaldusväärne partner, kes kohalikku olukorda tunneks. Eriti tähtis on see teenuste valdkonnas. Usaldust saad müüa ainult inimeste kaudu. Tahan või ei taha, aga ma pean usaldama kohalikke juhte. Nemad on käinud kohalikus lasteaias, teinud sporti, olnud sõjaväes, õppinud kohalikus ülikoolis – selliseid sidemeid sa raha eest osta ei saa, neid kas on või ei ole.

Aga paraku on nii, et igas ühiskonnas on teatud hulk häid juhte ja läbilööjaid. Parimad teevad oma äri ja kui sa nii hea ei ole, siis oled kellegi palgal. Nende hulgast tuleb õiged leida.

Kohalike tavade tundmine on võtmeküsimus. Näiteks Ukraina on muidugi väga ahvatlev 40 miljoni inimesega riik, aga Venemaal on palju selgem äri ajada. Venemaa direktorid ja firmaomanikud on selgemalt orienteeritud sellele ärikasumile, mis jääb joone alla. Ukrainas on ikkagi nii, et kasum on kusagil, aga mitte paberil. See teeb asja segaseks kõigi, nii partnerite kui töötajate jaoks. Hea tulemus on omaniku naeratav nägu, aga seda on raske välja lugeda.

Kuulsin hiljuti konverentsil Hillar Tederi põhimõtteid – jumalast õige jutt, et eelkõige selles äris, mida tema teeb, pead paar aastat õhku nuusutama, tunnetama kogu seda keskkonda, inimeste emotsioone ning oma juhid kaasa võtma.

Kokkuvõtteks

Tee rohkem tööd – seda saad sa alati teha.

Pühendu oma liinile – näiteks pankuri ülesanne on soodsalt raha leida ja kallilt välja laenata. Kõige muu peale pankur mõtlema ei pea, just see on tema põhiliin.

Ära mõtle teiste eest. Mõtle enda eest. Kui mängisin vennaga malet, siis tema arutles: „Kui tema käib nii, siis mina käin nii, kui tema käib…“ Mina käisin kohe. Muidugi tasub mõelda sellele, mida teine poolt teeb, aga kõiki käike lihtsalt ei ole võimalik ette näha.

Ära jää heietama! Üks mu inglasest hea tuttav ütles, et mis te, eestlased, heietate, okupatsioon on ju ammu möödas. Aga okupatsioon, mis on kahe kõrva vahel, see läheb ainult koos peaga. Ära ole kinni minevikus, keskendu tulevikule!

Kogemus on kuldaväärt vara, aga selle võrku ei tohi kinni jääda, sellest ei tohi üksüheselt juhinduda. Ukrainas turvateenust pakkudes ei saa lähtuda sellest, et tegin Eestis samamoodi.

Tihti öeldakse, et ei saa ühte või teist asja teha, et ei ole seadust. Eriti on see Venemaal ja Ukrainas nõnda. Aga mu tuttav ameeriklane ütleb: elu Ameerikas on nii kohutavalt ülereguleeritud, et seal ei saa midagi teha ilma advokaadita. Aga meil siin Eestis õnneks nõnda ei ole, lähtu oma südametunnistusest ja tee asjad ära!