Varsti saab vesiniku jõul nelja tunniga Austraaliasse

Praegu saab tavalise reisilennukiga Euroopast Austraaliasse ligi kahekümne tunniga. Šveitsi idufirma Destinus tahab reisi aega lühendada vaid nelja tunnini, kasutades hüperhelikiirusel reisilennukit, mis liigub vesiniku jõul. See tähendab, et lisaks meeletule kiirusele saab kohale ka pea olematu süsinikujäljega, kuna „heitgaasiks” on veeaur.

Destinus on vesinikkütusega lennuki esimesed prototüübid juba ka välja töötanud, plaanis on need panna hiljem lendama viiekordse helikiirusega või isegi veel kiiremini, üle 6000 km/h.

Londonist New Yorki saaks sellise lennuvahendiga siis juba vaid 90 minutiga.

Sellise kiiruse saavutamiseks tõuseks lennuk kõigepealt 50 kilomeetri kõrgusele Maa atmosfääri hõredatesse ülemistesse kihtidesse, sest madalamal ja tihedama atmosfääriga oleks liiga keeruline võidelda tekkiva hõõrdumise ja ülekuumenemisega. Õhutakistus on nii suurel kõrgusel aga oluliselt väiksem. 

Hüperhelikiirusel lennuk kasutaks õhkutõusmisel ja maandumisel vesinikkütusel töötavaid õhku hingavaid turboreaktiivmootoreid ning hüperhelikiirusele viimiseks eraldi ramjet-tüüpi reaktiivmootorit. Seega on õhusõiduk sisuliselt pooleldi rakett, pooleldi lennuk.

Paraku ei ole lennuvahend veel lõplikult valmis, katsetatud on erinevate vähendatud mudelitega. Destinuse esimene täismõõtmetes lennuk, mis suudab vedada 25 reisijat kuni 7500 km kaugusele, valmib selle kümnendi lõpuks. Järgmise põlvkonna lennukid muutuvad järjest suuremaks, mahutades juba kuni 100 reisijat.

Aastal 2022 katsetati Müncheni lähedal lennuväljal teise põlvkonna prototüüpi nimega Eiger. See on vähendatud mõõtmetega kaugjuhitav prototüüp, millega testitakse aerodünaamikat ja manööverdamisvõimet. 

Vesinikkütusel töötavad lennukid on endiselt üsna lapsekingades ja neil on veel mitmeid lahendamata probleeme, millest loodetakse lähikümnendil üle saada. Vedel vesinik on neli korda kergem kui fossiilne lennukikütus, see nõuab pardal kordades suuremaid kütusepaake.

Samuti on vesinik praegu ligi 20 korda kallim kui lennukikütus ja tõenäoliselt ei saa lähema kümne aasta jooksul ligilähedaseltki sama odavaks. Lisaks peavad rahvusvahelised lennujaamad uute lennukite kasutamiseks vesiniku infrastruktuuri nullist üles ehitama.