Veneaegse korterkasarmu muundumine moodsaks näidismajaks

Sauel renoveeritud korterelamu paistab silma kolme uuendusega: lisasoojustuselemendid valmistati tehases, uuendustööde ajaks ei pidanud keegi mujale kolima ja renoveerimisel rakendati ringmajanduse põhimõtteid. Kui sellise nõukogudeaegse elamu kasutusajaks oli projekti järgi pool sajandit, siis kaasaegne uuendamine annab teist samapalju juurde, kinnitab Tallinna Tehnikaülikooli professor Targo Kalamees. Kirjutab Ants Vill.

Sauel Kuuma tänaval asuv kolmekorruseline korterelamu renoveeriti DRIVE0 (www.drive0.eu) projekti näidisobjektina korteriühistu ja Timbeco Ehituse aktiivsel osalusel. Vähese soojapidavusega nõukogudeaegse maja muutmisel liginullenergia hooneks kasutati tehases uuenduslikult eelvalmistatud lisasoojustuselemente. Kõnealused elemendid on korruse kõrgused ja mitme toa laiused, nii sai ruumide puhul korraga paika terve välisseina soojustus. Seni on olnud tavapärane, et nii põhjaliku renoveerimisprojekti puhul tuleb hoone ümbritseda tellingutega. Nüüd aga tehti kõik tööd nii, et elanike elu häiriti lühemal perioodil ja peamiselt sel päeval ning selles ruumis, mil tegeldi konkreetse ruumi fassaadi ja tehnosüsteemide uuendamisega. Maja sai ka uue ventilatsiooni- ja kaugküttesüsteemi. Soojusvarustus on lahendatud efektiivse kaugküttega. Paljud ümberehituse käigus väljavahetatud materjalid suunati ringkasutusse. Järgmise näidisprojektina on plaanis ette võtta kõrghoone Tartus Annelinnas projekti oPEN Lab raames (https://openlab-project.eu/).

Majad odava nafta ajastust

Pea kõigile on teada ja paljudel ka lausa isiklik kogemus sellega, et nõukaaegsed elumajad kannatasid (ja kannatavad ka praegu, kui neid pole veel tabanud buldooseri vahe tera) lisaks kehvale ehituskvaliteedile kolme suure puuduse all: 1) projekteeritult suured küttekulud, sest soojapidavusest ei pidanud eriti hoolima, 2) puudulikust tehnoloogiast tingitud külmad nurgad (või terved seinad) ja 3) projekteeritult pea olematu ventilatsioon.

Kõrged küttekulud on olnud tingitud sellest, et majad projekteeriti väikese soojapidavusega, kuna masuut oli nõukaajal odav ja kokkuhoid ei olnud ideoloogia. Ebaühtlane temperatuur ruumides on tingitud kehva konstruktsiooniga paneelidest ning halvast soojaisolatsioonist, eriti nende liitumiskohtadel. Ning muidugi katused – need ei ole samuti eriti sooja- ega tihtipeale ka väga vettpidavad. Ventilatsiooni jaoks tehti köökidesse tuulutusšahtid, millest ei piisanud isegi sibulapraadimishaisu väljatõmbamiseks. Kogu ülejäänud korteri jaoks aga oli ette nähtud õhutus ebatihedate, et mitte öelda logude akende raamide ja piitade vahelt. Kõigele ülaltoodule lisandus veel aastate jooksul amortiseerunud, osalt ka katlakivi ja muu settega ummistunud keskküttesüsteem, kus kõik ühe püstiku radiaatorid olid jadastikku ühendatud – kes magistraalile lähemal, pidi ka pakasega aknad lahti hoidma, kes ahela lõpus, külmetas ka siis, kui väljas plusskraadid. Kokkuvõte: lõhu või maha.

Tallinna Tehnikaülikooli teadlased ja ehitusinsenerid on aga tolleaegseid korterelamuid uurides leidnud, et hoolimata pikast kasutuseast on tolleaegsete hoonete põhikonstruktsioonid veel küllaltki suure ajalise kestvusvaruga. Ekspertiiside järgi on põhilised nõrgad kohad rõdud, varikatused ja fassaadid. Mõnigi lugeja mäletab, et paar raudbetoonpaneelist rõdu on ka alla prantsatanud. Seepeale korraldatigi nende ülevaatamine ja vajadusel asendamine uue konstruktsiooniga.

Veneaegsete majade soojustamine (ja ka ventilatsiooni ning küttesüsteemi uuendamine) on meie majanduse eesseisev tõsine väljakutse, sest hoonete kütmisele kulub ligi pool, kohati aga rohkemgi riigi energiavajadusest. See on ka põhjus, miks uusi maju lubatakse Euroliidus ehitada edaspidi vaid liginullenergiahoonena. Vanade majade kaasajastamine on olnud, ja on ka siiani, tõsine ettevõtmine, et mitte öelda probleem, sest sisaldab väga palju käsitsitööd ja on seega väga kallis ning aeganõudev. Samuti on keeruline tööde teostajail jälgida ja tellijal valvata, et kõik korralikult tehtud saab, sest renoveerimise käigus kaob tehtu üsna ruttu viimistluskihi alla. Pärast termokaameraga soojasildu ja õhulekkekohti otsides on küll hea olla terava silmaga, aga ümbertegemine on suur ettevõtmine.

Uued lahendused saavad standardiks

Enamikule eeltoodud probleemidest toob lahenduse uus lähenemine – eeltoodetud soojustuselementide valmistamine tehases ning nende paigaldamise sellised võtted, et renoveeritavas hoones saavad elanikud ka tööde ajal edasi sees elada. Tööstuslikud tehnoloogiad selleks on meil Eestis juba tükk aega olemas, TTÜ on mõni aasta tagasi esitlenud ka Tallinnas näidismaja (pereühiselamu Ehitajate teel). Aga tookord võeti tööstuslike soojustuselementidega soojustamine ning kõikide süsteemide ümberehitamine ette hoones, kus elanikke polnud – see oli lihtne saavutada, kuna tegu oli (ajutiste asukatega) ühiselamu renoveerimisega. Suurte kortermajade puhul on majaelanikele suhteliselt pikaks ajaks ajutise elamise leidmine üsna keeruline, kui mitte võimatu. Väga kulukas igal juhul.

Sauel jõuti tööde korraldamisel koostöös uuendusteks erksalt valmis olnud tehnikaülikooli liginullenergia uurimisrühmaga, puitmajaettevõttega Timbeco Ehitus ja korteriühistuga hulga parema lahenduseni – tervikrenoveerimine väljakolimiseta. Tööde käigus suurendati lisaks muudele töödele ka seniseid lodžaga kööke, kõrvaldades tänavapoolse välisseina paneeli koos senise aknaga ning asendades selle fassaadi tasandil seinasuuruse soojustuspaneeliga, millel uus aken. Rõdudeta maja siiski ei jäänud – need rajati maja päiksepoolsele küljele, õuepoolse fassaadi külge. Enamasti oli ruumikaupa tehtavate tööde puhul elanikel vaja loobuda tolle ruumi kasutamisest üldjuhul vaid üheks tööpäevaks.

Video (autor Targo Kalamees), mida näeb kiirendatud tempos, hoovipoolse fassaadi uuendamisest https://youtu.be/ziVupmlbNXo

„Kui köögi seina edasi tõstsime, ei saanud seda ruumi päeva, maksimaalselt kaks päeva, kasutada. Muude ruumide puhul oli häirimise aeg veelgi väiksem. Muidu on tavapärane, et kogu maja tuleb renoveerimise ajaks, mis kestab kindlasti mitu kuud, ümbritseda tellingute ning telgiga,“ ütles Tallinna Tehnikaülikooli professor Targo Kalamees Sauel Kuuma tänav 4 äsja põhjalikult renoveeritud kolmekorruselist maja tutvustades.

Tehases eeltoodetud soojustuselementidega soojustatud kolmekorruseline maja võib saada eeskujuks lisaks Eestile ka terves Euroopas, kõikide nende tuhandete majade, kümnetes tuhandetes korterites elavate perede elutingimuste (ja ka, eriti praeguses energiahinna hüpete ajastus, rahakoti tervise) parandamisel. Professor Kalamehe juhitud TTÜ teadlastel koos Tartu linnaga ja paljude teiste partneritega aga on ees juba järgmine sarnane projekt: suurte paneelelamute soojustamine eeltoodetud lisasoojustuselementidega Tartus Annelinnas. Selliseid suurpaneelelamuid on muidugi ka Tallinnas (magalarajoonid Mustamäe, Õismäe, Lasnamäe), aga ka väiksemate gruppidena paljudes teistes linnades.

Institutsionaalne tänu

„Tunnustan Kuuma 4 korteriühistut, kes võttis enda kanda rolli olla teistele ühistutele eeskujuks ja oli valmis siinsel eluasemeturul veel väga uut, kuid väga perspektiivikat renoveerimisviisi katsetama,“ lausus majandus- ja taristuminister Taavi Aas, kui maja valmis sai ning seda avalikkusele esitleti.

Professor Targo Kalamees ütles: „Seni on uue tehnoloogiaga renoveeritud kaks maja, viiekorruseline pereühiselamu Mustamäel Akadeemia tee 5a ja see korterelamu siin Sauel. Arvestades aga meie elamufondi, siis järgmiseks arendusprojektiks peab olema sarnase renoveerimislahenduse rakendamine suurlinnade magalarajoonides, näiteks Tallinnas Lasnamäel ja Õismäel või Tartus Annelinnas,“ lausus professor Kalamees.

Kuuma 4 korterelamu renoveeris element- ja moodulhoonete tootja Timbeco, kes pani soojustusmoodulid kokku Saku vallas Tõdval asuvas tehases, mis jääb hoonest 16 km kaugusel. Renoveerimisprotsessi, mida nõustasid Tallinna Tehnikaülikooli ehitusteadlased, kestuseks kujunes üheksa kuud. Edaspidi võib see aeg olla tunduvalt lühem, valmimisaega mõjutasid mõnevõrra koroonapandeemia ja maailmalogistikaga seotud tarneraskused.

„Meie jaoks oli selle korterelamu puhul, mis valitud üleeuroopalise Drive0 innovatsiooniprojekti osaliseks, tegemist ainulaadse võimalusega õppida ringmajandusel põhinevast renoveerimisprojektist,“ lausus Timbeco Ehituse projektijuht Eero Nigumann. „Eesmärk oli rekonstrueerida kortermaja võimalikult optimaalselt – lühikese ajaperioodi jooksul ja kasutades uusi paigaldatavaid ehitusmaterjale nii, et neid oleks võimalik taaskasutada ka pärast rekonstrueeritava hoone eluea lõppu. Kasutasime ka võimalikult palju kodumaise päritoluga tooteid ja materjale, näiteks fassaadielemendid ja aknad on toodetud Eestis.“

Professor Kalamees märkis, et vajadusel saaks paigaldatud soojustuspaneele taaskasutada kasvõi uue maja ehitusel, nende tugevusest piisab kandeseinte moodustamiseks.

Sauel asuva kortermaja renoveerimist toetasid Euroopa Liidu Horizon 2020 projekt DRIVE0 ning Ettevõtluse ja Innovatsiooni SA (varasem KredEx). Paralleelselt veab KredEx Euroopa mõistes ainulaadset tehaselise rekonstrueerimise pilootprojekti, mille käigus katsetatakse samal meetodil majade korrastamist suuremal skaalal. „Esimesed majad peaksid töösse minema juba sel aastal,“ ütles professor Targo Kalamees.

Praktika ja teooria käsikäes

Pilootprojektide eestvedaja Targo Kalamees (50) lõpetas Tallinna Tehnikaülikooli 1996. aastal ehitusinseneri kutsega. Juba õpingute ajal alustas ta ehitusinsenerina töötamist arhitektuuribüroos arhitekt Tõnu Laigu juures. „Siis tekkis mul praktiline oskus hooneid projekteerida ja näha kavandatavat ehitist nii arhitektuuri kui ka ehituskonstruktsioonide poolelt. Niisugune terviknägemine on väga hea,“ märkis Kalamees.
Doktorikraad on tal aastast 2006, teemaks oli ehitusfüüsikalised kriteeriumid hoone projekteerimisel – kõik see, millega nüüd juba professor kõik need aastad tegev on olnud.

„Meile varasematest aastatest päranduseks saadud hoonete üldine viga – ja see on nii suuresti kogu ilmas – tollal ei maksnud energia suurt midagi ja ka sisekliimale ei pandud sellist rõhku nagu täna. Nüüd on taustsüsteem muutunud, energia on kallis, ruumide sisekliimatingimused on koos inimeste tervisest hoolimisega esiplaanile seatud,“ selgitas ta lähtekohta majade, millele ehitamisel anti kasutusajaks vaid 50 aastat, uuendamisel.
„Teiselt poolt – kõnealused vanad majad vajavad renoveerimist niikuinii, sest kui maja karp on korras, siis kestab selline hoone veel teist samapalju, näitavad põhjalikud insenerlikud mõõtmised,“ kinnitas Kalamees. „Seetõttu tasub neid renoveerida, kasutades seejuures kestlikke materjale, mida ei peaks kümnendi pärast uuendama hakata. Tasub investeerida,“ märkis ta. „Praeguseks on renoveerimisvajadus pea kõigil paneelmajadel, mis enne 1990. aastaid ehitatud, aga ka paljudel hiljemgi kerkinud hoonetel. Uued normid, uus mõistmine, esitavad hulga karmimaid nõudeid.“

„Praeguses olukorras on energiakulu kahandamine eriti teravalt päevakorras. Meie eeltoodetud elementidega soojustamisel kahaneb maja küttekulu ca 70 protsenti, selle võrra lähevad ka küttearved väiksemaks.“ Eesti energiabilansis moodustab praegu elamute ja avalike hoonete – büroode, haiglate, lasteaedade, koolide – kütmine 52 protsenti, väiksem pool jääb tööstusele-transpordile.

Vanast saab uue, aga kõik tuleb uuendada

Selleks, et vanast saaks hea ja uus, tuleb teha muidugi hulganisti mahukaid töid – katusest keldrini. „Saue maja puhul oli hoone ressurss tegelikult läbi või vähemalt lähenemas lõpule. Ühelt poolt otsisime pilootprojekti jaoks sellist objekti, kus saaks meie tehnoloogiaid kasutada ja teiselt poolt oli kokkusattumus ning isiklikud kontaktid, et pooled teineteist leidsid. Ehitaja on oma meetodeid täiustanud: ehitusprotsess toimus laitmatult, Timbeco projektijuht Andreas Aas on silmapaistvalt võimekas. Ehitusprotsess käis enamasti niimoodi, et hommikul võeti aknad ruumil eest ära ja õhtuks oli lisasoojustus koos sisseehitatud uue aknaga paigas. Muide, kogu uus sein, lisasoojustus, toetati otse maja raudbetoonvundamendile, kuna algne poorbetoonsein ei kannataks sellist lisakaalu välja.“

Koroonapandeemia tõi vana maja ventilatsioonisüsteemi üldised puudujäägid eriti teravalt esile. „Taudi leviku piiramiseks on siseõhu kvaliteet väga tähtis. Nii tuli ventilatsioon igal juhul korda teha, lisati ka soojustagastus. Pööningule pandi sobiva võimsusega ventilatsiooniseadmed võimsusarvestusega, et õhk vahetuks ruumides täielikult vähemalt kord kahe tunni jooksul,“ selgitas professor Kalamees. „Eelvalmistatud elemendid, millel paksust ligi 30 cm ja kus on kihiti nii soojustus, tuuletõkkeplaat kui fassaadiviimistlusmaterjal, on seinapaneeli suurusega. Need tõstetakse korraga koos aknaga paika ja kinnitatakse nurgikutega. Fassaadikatte taha jäetakse õhutusvahe, nagu peab. Väga oluline on, et vabrikutöö tagab ehituskvaliteeti tunduvalt paremini, kuna seal on hästi väljaõppinud töötajad ja parem järelevalve ning dokumenteeritus. Soojapidavus paraneb sellise seina puhul kümme korda. Kui varem oli soojapidavus paremal juhul ca 1 W/(m²·K) ehk nagu korralikul uuel klaaspakettaknal, siis nüüd on see näitaja 0,1–0,12 W/(m²·K). Tegu on sisuliselt juba passiivmajale sobiva näitajaga,“ ütles Kalamees.

Video terve seina suuruse soojustuselemendi paigaldamise protsessist https://youtu.be/A4UV-wW70VE (Video: Targo Kalamees)

Hoone keskküttesüsteem ehitati ühetorulisest süsteemist kahetoruliseks ehk jadaühenduse asemel n-ö paralleelühendusena. „Sellisel juhul saab radiaatoritele paigalda ka termostaadid, mis varem oleks olnud võimatu. Ja muidugi – kui juba väga suur remont ette võtta, tasub majas ära vahetada nii torustik kui elektrijuhtmestik kuni trepikoja kilpideni, et ei peaks pärast hakkama uuesti remontima. Sealt edasi tellib juba iga korteriomanik iseseisvalt, sest ka korteris on vaja uuendada tehnosüsteeme ja elektrikaableid. Soovitan sellised tööd muidugi korraga kõik ära teha – paari aasta pärast on rahaliselt kulukas ja ka psühholoogiliselt raske hakata mõnd lekkivat liitmikku või kaablit välja vahetama. Renoveerimise käigus paigaldati uus katusekate, päikesepaneelid ja pandi uus soojustus. Maja vundament kaevati lahti ja keldrile tehti hüdroisolatsioon ning väljastpoolt muidugi uus soojustus.“

Kõikide nende tööde puhul peab tellija jälgima, et töötegijad oleksid vajaliku kvalifikatsiooniga. „Olen mujal ehitusplatsidel näinud, kus ehitustöölisel on n-ö mopeedijuhi loa tasemega kutsetunnistus, aga töö nõuab näiteks hoopis kõrgemat, näiteks D-kategooria raskeveoki juhiluba,“ rõhutas Kalamees. Paraku töötab ehituses palju oskustöölisi, kellel liikluse mõistes juhiluba puudub – ei ole dokumenti, mis viitaks kvalifikatsiooni olemasolule. Ehituses on selleks vastava eriala kutsetunnistus.

Ringmajanduse põhimõtted

Lõpuks ka sellest, mille üle peaksid kõik mõtlema, eriti aga vanade majade renoveerijad: taaskasutus ehk ringmajandus. Siin on Kalamehe juhitud pilootprojektis pandud eriliselt rõhku, kehtestatud n-ö standard.
„Materjalide taaskasutamisele lähenesime neljast vaatenurgast. Üks on see, et uued materjalid, mis objektile tulevad, oleksid võimalikult väikese keskkonnajalajäljega. Teiseks, tööde käigus välja vahetatud materjalile tuleb püüda leida uus rakendus – kas samas hoones või mujal. Tuleks korraldada nii, et võimalikult suur osa jääke saaks edasiseks kasutamiseks ümber töödeldud, et uut maaki oleks vaja kaevandada vähem. Näiteks saab vanadest paneelidest jahvatada uue betooni tootmiseks vajalikku komponenti. Vanad aknad läksid Pärnumaale uue tehasehoone akendeks. Jah, maja ümberehitamisest tekkiv materjalikuhi on päris suur ja seetõttu saigi katsetatud, kuidas seda kuhja saaks vähendada. Ja neljandaks: kaugemas tulevikus saab praegusi uusi materjale ikka veel taaskasutada. Näiteks selle Saue maja soojuselemendid on nii kapitaalsed, et neist saab tulevikus ehitada kasvõi omaette kandvate seintega maja,“ vaatas Targo Kalamees kaugemale homsetest hooltest.