Viljandi fööniks – läbipõlenud tikutööstur Eduard Pohl. Vol2

Tikutööstuse edu ja rahvusvahelist tunnustust nautinud Eduard Pohl otsustas äritegevust laiendada. Tulihingelise Viljandimaa patrioodina oli ta ka aktiivne ühiskondliku elu eestvedaja ja toetaja, osaledes ise pea kõigil olulisematel suurüritusel. Tänaseni tegutseva kultuuriseltsi „Koit“ eesseisuse juhina, mille kooris ta lauljana oli alustanud, olevat mees kaasa löönud ka seltsi tunnuslaulu „Koit“ loomisel. Kirjutab ajaloomuuseumi teadur-kuraator Anne Ruussaar.

Legendaarsel 12. augusti ööl aastal 1904, mil Friedrich Kuhlbars ja Mihkel Lüdig seltsimaja ruumides laulu kirjutasid, kes teksti, kes viisi, andnud Pohl Lüdigile nõu, et see kirjutaks rohkem kui neli häält, sest mulgid on uhke rahvas. Koorilaul sündis seepeale koguni seitsmehäälsena ja kujunes hilisemate aastate vältel meie laulupidude traditsiooniliseks avalauluks. 

Isiklikus elus karismaatilisel äri- ja rahvamehel kahjuks nii edukalt ei läinud. Õnnelikult alanud abielu, kuhu 1898. aastal sündis tütar Erica ja 1904. aastal poeg Eduard Edgar, lõppes ootamatult 1909. aastal, kui abikaasa Marie suri. Uuesti Eduard Pohl aga ei abiellunud.  

TULEKAHJUD JA MODERNISEERIMINE

Eesti iseseisvumisejärgsel perioodil, kui suur osa siinsest tööstusest oli sõjas hävinud või mille tehnika olid Vene väed lahkudes kaasa viinud, oli Pohli tikuvabrik üks vähestest ettevõtetest, mis pääses suurematest kaotustest. Selle tootmishooned jäid lahingutes purustamata ja ka masinad säilisid. Ühtlasi ei puudutanud „Phönixit“ märkimisväärselt ka tööstuse ümberstruktureerimine ja n-ö lahti-haakimine Venemaa suurest siseturust, sest äsja tärganud majandusega väikeriigis ei vähenenud oluliselt nõudlus tikkude järele. Eesti vajaduste rahuldamise kõrvalt eksporditi Viljandi tikke edukalt ka Euroopa ja Ameerika riikidesse. Edule vaatamata muutusid 1920. aastate alguses problemaatiliseks liiga sagedased tulekahjud, sest toodang oli ju kergestisüttiv. 

Suurim tulekahju puhkes 1924. aastal, mil suurem osa masinatest deformeerus ja hävis ka tootmisruumide sisustus. Õnnetuse tagajärjel otsustas Pohl vabrikut põhjalikult moderniseerida, kaasates selleks ulatuslikult lisakapitali. Ettevõte registreeriti 1925. aastal ametlikult aktsiaseltsina ja uute investeeringute abil laiendati tööstushoonet ning vahetati välja suurem osa tootmisliinidest. Vabriku välisilme kõige silmatorkavamaks muutuseks olid punastest tellistest kõrge veetorn ja uhke väravaehitis, mille projekteeris poola-vene päritolu arhitekt Aleksandr Wladovsky. Pärast uuenduskuuri suurenes vabriku tootmisvõimsus oluliselt ja töö hakkas toimuma ööpäevaringselt kahes vahetuses.

TIKUMONOPOL

Meie tikutööstuse kõrghetkeks oli 1926. aasta, kui suurtootja „Phönix“ ja neli väiksemat ettevõtet valmistasid siseturule kokku kuuskümmend miljonit, ekspordiks aga koguni sada kakskümmend miljonit karpi tikke. 

Juba iseseisva riigi loomisest peale olid lähinaabri konkureerivatest tikuvabrikutest huvitatud Rootsi töösturid, kes neisse järk-järgult oma kapitali paigutasid ja märkamatult mõjujõudu suurendasid. Sihipärase tegevuse tulemusena olid rootslased 1920. aastate teiseks pooleks suutnud omandada juba 80% Eesti tikutööstustest, asudes survestama Eesti valitsust siseriikliku tikumonopoli kehtestamiseks. Pärast pikki läbirääkimisi jõuti konkreetsete tulemusteni ning 1928. aasta 27. aprillil asutati Riigikogu seadusega aktsiaselts Eesti Tuletikumonopol, millele anti tuletikkude valmistamise ja müügi ainuõigus riigis, kuid mis allutati 28 aastaks Rootsi tikutrustile. Uus kord hakkas kehtima juba sama aasta juulis.

Eesti riik sai vastutasuks kolm miljonit krooni ja Rootsi tikutrust pidi järgnevalt igal aastal tasuma kuni 150 000 krooni aktsiisimaksu. Vähem teada on aga fakt, et meie tikutööstusele hävitavalt mõjunud leping oli tagatiseks ka 7,6 miljoni Rootsi krooni suurusele laenule, mille Eesti riik võttis, et ehitada valmis siseriiklikult olulised Tartu-Petseri ja Rapla-Virtsu raudteeliinid. 

Pärast monopoli kehtestamist hakkas Rootsi tikutrust dikteerima kogu siinset tikutootmist, mille tulemusel tõusid tikkude hinnad mitmekordselt. Kallid tikud tekitasid ostjaskonna seas tulist protesti ja nende müük siseturul vähenes enam kui poole võrra, oluliselt kahanes ka eksport. Levima hakkasid kõikvõimalikud mehhaanilised tulesüütamisevahendid, vihased talumehed aga otsisid taas välja vanad tulused (tuleraud, tulekivi – toim). Läbimüügi suurendamiseks vähendati tikutooside mahtu ja langetati osaliselt ka hindu, kuid monopolieelset taset siiski enam ei saavutatud. 

POHLI IMPEERIUMI KIIRE HÄVING

Suurima siinse tikuvabriku omanikuna kuulus Eduard Pohl tuletikumonopoli asutajate ringi – aktsiaseltsi asutamiskoosolek peeti temale kuulunud uhkes hoones Tallinnas Valli tänav 4. Ta lootis ju rootslastega koostöös tootmist jätkata. Tegelikkuses kujunes kõik teisiti ja vaid mõned kuud pärast seda, kui Rootsi tikutrust oli Eestis ainuvõimu saanud, pidi ta oma vabriku rootslastele loovutama. Elutöö kaotanud Pohlile oli see raske löök ja ta kolis Viljandist Tallinna, kus jätkas oma laialdast äritegevust. 

Eduard Pohli uueks südameasjaks sai Mõisaküla linavabriku arendamine. Juba 1926. aastal oli ta investeerinud väikelinna vabrikusse ja lasknud vana amortiseerunud maja asemele ehitada moodsa tööstushoone. Ettevõtte haldamiseks ja toodangu turustamiseks asutas ta aktsiaseltsi Linaprodukt. Lisaks linaärile kuulus talle kaubandusettevõte aktsiaselts Ladu, mis tegeles nii tekstiili- kui põllumajandussaaduste müügiga. Eduard Pohl omas ka mitmeid esinduslikke äripindade- ja korteritega kinnisvaraobjekte Tallinnas ja Viljandis. Lähenev majanduskriis tõi kaasa aga linahindade languse ja see omakorda majandusraskused kõigis Pohlile kuulunud ettevõtetes. Kahjumlik Mõisaküla vabrik neelas peagi tema teiste firmade kasumi, kinnisvara tagatisega võetud laenud aga kasvasid kiiresti. 

Eduard Pohli tervis ei pidanud selles keerulises olukorras kahjuks vastu. Ettevõtlik ärimees suri nii lähedaste kui laiema avalikkuse jaoks ootamatult 1929. aasta 20. oktoobril, vaid veidi vähem kui aasta pärast tikuvabriku kaotust. Laostunud ärimehe varandusest oli selleks hetkeks alles jäänud 83 krooni, millest suurema osa moodustasid isiklikud esemed ja rõivad. Tema suurimate võlausaldajatena kaotasid Eesti Pank 94 553 krooni ja Tallinna Majaomanike Pank 13 081 krooni.

Hiiglaslikele laenudele ja pankrotile vaatamata korraldati Eduard Pohlile Viljandis suurejoonelised matused. Tema teeneid kohaliku elu edendajana polnud unustanud ei kohalikud võimuesindajad ega linnarahvas. Rahvarohke ärasaatmine leidis aset Pohli eestvedamisel 1911. aastal rajatud kultuuriseltsi „Koit“ hoones, kus esines ka segakoor, milles ta ise aastaid laulis.  

Eesti tikutööstus rootslaste omanduses enam endist edu ei saavutanud, üksteise järel suleti kõik siinsed ettevõtted ja 1932. aastast alates jäi ainsana tegutsema Viljandi vabrik. Pärast 1940. aasta riigipööret Viljandi tikuvabrik natsionaliseeriti ja nõukogude aastail olid Eestis valmistatud kuivad ja kvaliteetsed tikud nõutud kaup kõikjal NSVL-is. Tänapäeval tikke Eestis enam ei toodeta – taas on odavam neid sisse osta Rootsist.