Aasta insener 2020 Arvi Hamburg: edasiminek eeldab laiemate seoste nägemist

Tehnikateaduste doktor Arvi Hamburg (72) on aastakümneid osalenud meie energeetika arendamisel ja energiapoliitika kujundamisel, lisaks on talle südamelähedane insenerkonna tulevik ja loomulikult ka inseneeria mineviku jäädvustamine. Kui enda põlvkonda peab ta vundamendi ladujaks, siis järgmiselt ootab juba pealisehituse püstitamist. Kirjutab Ants Vill.      

Kuidas saadi Teie noorusajal inseneriks, elektriinseneriks?

Kui alustada algusest, siis võin öelda, et minu taust on põllumees, õigem on isegi öelda, et karjakasvataja. Olen sündinud 1948. aastal. Elasin Raplamaal Kehtnas, seal on mu vanematekodu. Kui olin 6-aastane, pandi mind kohalikku „Partisani” kolhoosi lambakarja karjuseks. Kari lasti kevadel välja, seal oli koos talledega oma sada looma, keda oli üsna keeruline viljapõldudest ja kapsapeenardest eemal hoida. Kui olin paar aastat niiviisi jooksutrenni teinud, anti üks krantsitõugu koer ka abiks. Edasi käisin juba põllutöödel ning kaheksanda klassi eel sain Kehtna näidissovhoostehnikumi puidutöökojas abitööliseks. Sealt ka armastus puidutöö vastu.  

Vanemate mõte oli, et jäägu ma sovhoostehnikumi õppima: „Õpi või traktoristiks, me juba vanad, hea, kui ligidal oled.” Aga traktoristiks ma küll ei tahtnud saada, kohalikud eeskujud ei motiveerinud. Siiski, pärast kaheksanda klassi lõpetamist, praktiseerisin suvel maaparanduses traktoristiametit. Brigaadis oli kaks vilunud traktoristi suurte traktoritega S-100 „Stalinets“ ja mina traktoristi abina. Tegime uudismaad ja vedasime kände ning kive vallideks kokku. Tööde mahu mõõtühikuks polnud aga mitte rubla, vaid viinapudelite arv. Minu üks ülesanne oligi hommikuti traktorid käima saada ja masinaid hooldada. Teine tähtis ülesanne oli mehed üles otsida ja üles ajada sealt, kus nad õhtul olid ära kukkunud.

Ju ma olin üsna kohusetundlik, sest pakuti uut traktorit ja muljetavaldavat palka. Aga kahe ja poole kuu pikkuse mehhanisaatoriameti praktiseerimisega sain selgeks, et sealse töö- ja elustiiliga väga pikalt vastu ei pea

Mõtlesin enda karjäärinõustajana välja, et optimaalne on omandada kaks asja korraga – tehnikumis nii keskharidus kui ametioskused. Valida oli kas Tallinna Ehitus- ja Mehhaanikatehnikum (praegune Tallinna Tehnikakõrgkool), Tallinna Kergetööstustehnikum või Tallinna Polütehnikum. Kergetööstus jäi kõrvale, nimi tundus kergekaaluline. Lõpuks sai otsustavaks nädalalõpu pidu Rapla kultuurimajas, kus nägin seinal kõrvuti Ehitus- ja Mehhaanikatehnikumi ning Tallinna Polütehnikumi reklaamplakateid. Polütehnikumi värvitrükis kujundatud plakat sai kooli valikul määravaks. Esmaspäeval viisingi avalduse sinna.

Kuidas Te elektriala valisite?

Kolmanda või neljanda klassi poisina jälgisin kodukülas asunud tolleaegse Trust Põllumajanduselekter Kehtna jaoskonna elektrimehi. Nende tööspetsiifika, riietus, tööriistad ja liiklusvahendid eristusid kolhoosnike omadest. Jälgisin nende tegevust kaugelt salamisi. Madalpinge puitmasti augu kaevamine labidaga oli mulle arusaadav, aga masti püstitamine harkjalgadega ja köitega oli huvitav vägitükk. Lausa hullupöörane oli mehe ronimine masti ja masti otsas juhtmetega sebimine. Köitvat vaatemängu jälgides unistasin selliseks ametimeheks saamisest. Samas tundus see olevat vaid unistus, mille täitumine on võimatu. Mis see elekter on ja kuidas ta juhtmetes liigub, polnud mul loomulikult vähimatki aimu.

Kas edasi oli kõik juba selge?

Lambakarjuse, põllumehe, puidutöölise ja maaparandaja „elukogemus“ viis elektrimehe õpingutele Tallinna Polütehnikumi õppekavale elektrijaamad, -võrgud, -süsteemid. Midagi lähedast sellele, mida need Põllumajanduselektri kutid Kehtnas tegid. Tehnikumis sporti tehes tutvusin Põhja Kõrgepingevõrkude spordilembeliste inimestega, kes vormistasid mind ettevõtte stipendiaadiks. See aga avas tee ettevõtte spetsialistideni ja nende tegevuste mõistmiseni – suur samm elektriga sõbrunemise suunas. Tehnikumiaegsed praktikad ja pärast lõpetamist töötamine Põhja Kõrgepingevõrkude Rapla Elektrivõrgus II kategooria elektrimontöörist kuni valveinsenerini suurendas minus „elektriusku“ ja samas ka aukatrust valdkonna suhtes. Valveinseneri ametipostile jõudmine eeldas teadmiste ja praktiliste oskuste avardamist ning pika stažeerimisaja läbimist kogenud kolleegide juhendamisel. Olles aga eesmärgi saavutanud, ei tundunud see olevat lõplik võit, „hammas oli verel“ ja uudishimu kannustas edasi liikuma. Kuhu mujale, kui Tallinna Polütehnilisse Instituuti (TPI, praegu Tallinna Tehnikaülikool), loomuliku jätkuna õppekavale elektrivõrgud-süsteemid. Kuna minu asendajat, väljaõppinud ja treenitud valveinseneri polnud elektrivõrgul kusagilt võtta, jätkasin TPI-õpingutega samaaegselt ka töötamist endisel ametipostil. Kolmandal kursusel lisandus pool kohta TPI kilehalli valvemehhaanikuna. Päeval koolis tudeng, nädalavahetustel Raplas valveinsener ja üle öö kilehallis mehaanik. Aktiivne tudengielu võttis loomulikult oma aja, lisaks vanemate abistamine maal majapidamistöödel.

Mida need ajad õpetasid?

Nimetan kolm põhilist õppetundi. Oskus valida prioriteete ja seada sihte ning läbimõeldud tegevus nende saavutamiseks. Aja planeerimine ja tegevuste kriitiliselt hindamine on üsnagi määrav. Ametiredelil edasi liikudes muutusid töökollektiivid ja suhtlusring üha suuremaks. Kollektiivi edukas toimimine eeldab iga liikme arengu- ja loominguvabadust, motiveeritust ja vastutuse tajumist. Kollektiivi juhina pead koondama liikmete initsiatiivi ühise eesmärgi täitmiseks. Õppisin analüüsima kollektiivi käitumist, austama iga liikme ideid ja panust ning tajuma koostöös peituvaid võimalusi. Suurim rõõm on koostöös saavutatud ihaldatav tulemus. Seda koged erinevate eesmärkide saavutamisel erinevalt – see ongi väärtuslik õpikogemus, mida kasutad järgnevate sihtide seadmisel. Kolmandana tajusin just Eesti taasiseseisvumise ajal ministeeriumis töötades kohustuste, õiguste ja vastutuse tasakaalu vajadust. Iseseisva riigi energiamajanduse ülesehitamine kasvatas oluliselt vastutuse määra. Selle tajumine eeldas süsteemset arengukäsitust, mis omakorda nõudis pidevat enesetäiendamist.

Siis enam elektriga otseselt pistmist ei olnud?

Viimane otsene kokkupuude elektriga oli 1980. lõpuaastatel Eesti Energia peadirektori asetäitjana töötades. Minu vastutusala oligi elekter ja selle toimetamine tarbijani, sh Eesti elektrisüsteemi planeerimine, talitlus ja juhtimine. 

Kuidas hakkasid asjad Eesti energeetikas kulgema uute aegade saabudes?

1990. aasta märtsis loodi Eesti Vabariigi Tööstus- ja Energeetikaministeerium. Minister Jaak Tamme soovil asusin juunis aseministri kohale. Esmaseks ülesandeks oli Nõukogude Liidu energeetikakompleksist lahtisidumine ja iseseisvale riigile kohase energiamajanduse ülesehitamine. Eestis asuvad energeetikaettevõtted tõime Eesti Valitsuse alluvusse, samal ajal säilis  ministeeriumitele Moskva käsuliin. Meie poolel oli Töökollektiivide Nõukogu, vastasleeris oleva Interrinde propaganda ähvardas energeetikuid sotsiaalsete garantiide kaotusega ning kutsus üles streikidele. Vedelkütusega varustamine NSVL-ist, mis seni toimis raudteeveona, katkes. Kütuseblokaad talvel 1990–1991 ohustas kaugkütte seiskumisega, valitsus kaalus linnaelanikkonna evakueerimisvõimalusi. Tõhusat abi saime Põhjamaadelt, Rootsist laevatäie ahjukütust, Soomest käivitasime väikeste laevadega masuudiveo. Rahalist tuge saime Maailmapangalt ja Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupangalt (EBRD) kütuse ostuks ja kaugküttesüsteemide ümberehitamiseks. Riigi energiavarustust korraldas 24/7 kütusestaap, kuhu olid kaasatud ka teised ministeeriumid ning peaminister. Energeetikud on distsiplineeritud, suuremaid tööseisakuid ja streike suutsime ära hoida. Kütuse- ja energiavarustus toimis. Rasked ajad mobiliseerivad inimest, eriti meeldiv oli teadlaste panus taasiseseisvumise lävel olnud Eesti energiamajanduse kavandamisel. Energeetika esimene arengukava „kW“ valmis kodanikualgatusena 1990. aastal TTÜ väärika teadlase ja õppejõu Olev Tapupere eestvedamisel. Esimese riikliku energiamajanduse arengukava koostas Eesti Teaduste Akadeemia akadeemik Mihkel Veiderma juhtimisel. 

Nimetatud arengukavades kavandatu on asjakohane ja oluline tänaseni. Oli raske, kuid õpetlik aeg, kordumatu kogemus, töötada koos tarkade visionääride, vitaalsete ja aateliste inimestega Edgar Savisaare esimeses valitsuses.

Kuidas Eestil on edaspidi energeetika alal läinud?

Pikas perspektiivis oleme päris hästi hakkama saanud. Siiski on meil olnud mõne kütuse- või energialiigi liigset ületähtsustamist. Kui esimene, elektrikütte propageerimine, oli mõistetav, sest vedelkütust nappis ja kohalikul kütusel toimiv elektritootmine oli tõhusaks abiks toasooja saamisel, siis järgnevad olid reklaamikampaaniamaigulised. 

Järgmisena tekkis kohalike kütuste eufooria, kogu energiabilansi pidid katma puit ja turvas ning hakkepuit. See mõttelaad on kohati järellainetusena tänaseni alles. Järgmine eufooria tekkis aastail 1997–1999, kui põlistasime põlevkivi hinna ja elektrituru NGR Energy’le, kes soovis ökonoomsemad kaevandused ja Narva elektrijaamad ära osta. See äri jäi õnneks tegemata USA energiaettevõtete pankrotilaine tõttu.

Tänapäeval oleme jõudnud taastuv- ja vesinikuenergeetika lainesse. See on kahtlemata üks tulevikusuund, kuid samas on elektrisüsteemi bilansi hoidmiseks vaja juhitavat elektritootmisvõimsust. Vesinik ei ole energiaallikas, ta on energiakandja, mida saab toota väga võimsate tuuleparkide poolt hinnasoodsal ajaperioodil energiamahuka elektrolüüsi protsessis. Elektrisüsteemi koormustipu ajal saab aga sellest vesinikust toota uuesti elektrienergiat. Suurenergeetikas on vesinikul salvestamise roll, transpordis kasutatav otsekütusena. Energiamajandus on terviksüsteem, optimaalsed arendused eeldavad süsteemi dünaamika tundmist ja kavandatavate muudatuste mõju prognoosi.

Kuidas suhestub meie energeetikapoliitika kliima- ja energiajulgeolekuga?

Meie energeetikat määrab Euroopa Liidu kliimapoliitika. Euroliiduga liitumise eel olin liitumise ettevalmistamise energeetika töörühma juht. Siis oli arutelude teemaks meie seaduste harmoniseerimine Euroopa Liidu omadega. Esmatähtis oli ühtne infrastruktuur, energia- ja kütuseturud. Keskkonnateemadest oli peamine CO₂ kaubandus, süsinikuneutraalsus ei olnud päevakorras. Praeguseks oleme keskkonnahoiu alal jõudnud väga heasse seisu. 

Eurostati 2019. aasta andmete alusel oleme taastuvenergia osakaaluga energia lõpptarbimises Euroopa Liidus 6. kohal, CO₂ vähendamises 1990. aasta võrdluses lausa esikohal. Selle hind on aga energiajulgeoleku vähenemine. Aastal 2020 katsime siseriiklikust energiavajadusest vaid 55% oma toodanguga. Taastuvelektri osatähtsus 2020. aasta Eesti elektri kogutoodangust oli 50,7%, millest üle poole (56%) saadi biokütuste ja jäätmete põletamisel ja tuulest 37%. 

Aastase toodangumahu poolest on tuule- ja päikeseelekter arvestatav suurus, kuid 2020. aasta statistika näitab, et tuuleelektrijaamade võimsus oli vahemikus 4,9 kuni 285 MW, päikesel 0–110 MW, tuuleelektrijaamade võimsuse muutumise kiirust iseloomustab 11. jaanuar, kui öösel kell 1.00 oli Eesti tuulikute summaarne võimsus 5,9 MW, sama päeva õhtul kell 22.00 juba 280,7 MW. 

Meil on ekspordivõimekus riikidevaheliste ühendusliinidega olemas. Kellel aga on külmal talvel koormustipu ajal elektrit müügiks? Juba viimase paari kuu talveilmad on tõstnud elektri börsihinda pea 50%, kas see pole signaal tootmisvõimsuste nappusest regioonis?

Milline on Eesti jaoks jätkusuutlik suund?

Arvan, et Euroopa Liidu rohepööre saab olla edukas vaid juhul, kui suudame motiveerida või eeskujuga nakatada kogu maailma. Kui me vaid Euroopa Liidus viime aastaks 2050 CO₂ emissiooni nulli ligi, siis ega see maailma kliimat eriti ei paranda, ainult saastav tööstus kolib Euroopast mujale. Tuuleenergeetikas saavutame edu, kui rajada Läänemere riikide ühised meretuulepargid ja mereelektrivõrk. Kui suurendada meil tuuleparkide võimsust kordades, siis tekib eeldus vesiniku tootmiseks, mis omakorda aitab (lisaks muudele salvestustehnoloogiatele) hoida elektrisüsteemi bilanssi. Päikeseenergia tootmisel on samuti omad piirangud lisaks ilmastikutingimustele, sest päikeseelektrijaamade aluse maa kasutus põllumajanduskultuuride tootmisel on kindlasti efektiivsem.

Elektrienergia varustuskindlust saame tagada vaid tarbija aktiivsel kaasabil, hajutades tarbimist elektrisüsteemi maksimaalse koormuse ajalt.

Milline on siis keskkonnahoidlik, aga samas majanduslikku ning energiajulgeolekut tagav arengusuund?

Mina olen seda meelt, et kui Euroopa Liit tahab ikkagi süsinikuvaba majandust, siis ilma tuumaenergiata me seda ei saavuta.

Kuna meie tulevikuvaatesse ei mahu põlevkivienergeetika, siis võimalikult paljude erinevate energialiikide kasutamises (nn energy mix) on toimetuleku võimalused olemas. Tuumaenergeetika juhitav võimsus koos taastuvate energiaallikatega ning kombineerituna energiasalvestustehnoloogiatega, lisaks erinevatel kütustel kiirelt käivituvad võimsused – sellise elektrisüsteemi loomise nimel peame täna tegema süsteemset ettevalmistustööd. Ja kordan: on möödapääsmatu tarbimise juhtimine kas elektrisüsteemi juhtimiskäskudega või tarbija enda algatusel.

Ometi on Tšornobõl ja Fukushima ju hirmutavad näited?

Juba 1991. aastal koostatud esimeses energeetika riiklikus arengukavas ja ka hilisemates on sisaldunud tuumaenergeetika peatükk. Ajakirjanduse vastureaktsioon siis ja eks ka praegu on emotsioonidel põhinev ja mõjus. Aga peame suutma arvamuspõhisest käsitlusest üle minna teaduspõhisele käsitlusele. Selle käigus selguvad meie vajadused ja võimalused, meie valmidus ja arendustööde maht. Jah, meie jaoks ei sobi praegu käigusolevad tehnoloogiad nii ühikvõimsuse kui ka ohutuse kaalutlusel. Sobiv tee on, Endel Lippmaa väljendit kasutades, „kohverjaamad“ – selliste mudelite, nn neljanda põlvkonna reaktorite pilootprojektid on töös. Aga paralleelselt – meil Eestis tuleb välja arendada nii seadustik, tuumaohutuse võimekus kui ka koolitada vajaliku kvalifikatsiooniga spetsialistid. Kõik see võtab ca 10 aastat, seetõttu on tänased ettevalmistavad sammud vajalikud ja lisavad diskusioonidesse faktipõhisust.

Kuidas uute lahenduste leidmiseni toime tulla?

Peame hoidma oma põlevkivielektrijaamade võimsusi reservis, osalt ka nn kuumas reservis. Eelmise valitsuse otsus kohustab Enefit Energiatootmine AS-i 2023. aastana lõpuni tagama enda tootmisportfellis 1000 MW juhitavat elektritootmisvõimsust. See kohustus on asjakohane ja vajab pikendamist. Tähtajad – 2035. aastaks põlevkivist elektritootmise lõpetamine ja 2040. aastaks põlevkivitööstuse sulgemine – ei lähtu maailmas tunnustatud Energia Trilemmast, mis eeldab tasakaalu energia varustuskindluse, energia hinna (taskukohasuse) ja keskkonnamõjude vahel. Eestil ei ole vaja olla veelgi ambitsioonikam Euroopa Liidu kliimaeesmärkidest, kaalumata otsuse mõju ja hindamata riske. Aastaks 2050 võime eeldada uute tehnoloogiate turule tulekut, seda kogu Euroopa Liidu ja ehk ka laiema piirkonna nõudluse kasvust tingituna ning massiefektist lähtudes kujunevat hinnasobivust. 

Kas insenerid osalevad meil energeetika planeerimisel?

Kiire vastus on ei, inseneri kvalifikatsiooni aluseks on teadmised, oskused ja vastutus. Energiapoliitikat kujundavad ikkagi poliitikud oma ja koalitsioonierakonna arvamuste järgi. Inseneride ülesanne on pakkuda optimaalseid lahendusvariante, selgitada vajalike muudatuste eeldusi ja prognoosida tulemusi ning minimiseerida ohte. 

Energiamajanduse seis on sisendiks ja ühtlasi ka väljund kogu ühiskonnale. Ma ei tea, kas ja kui, siis keda elektriinseneridest kaasati koalitsioonileppe koostamisse.

Te olete palju tegelenud ühiskondliku tööga, eriti insenerikutse esiletoomise ja arendamisega. Mida sel alal kõige olulisemaks peate?

Kõige olulisem, et iga tänase inseneri sihiks oleks – ükskõik, mis valdkonnas ta tegutseb – järjepidevuse tagamine, järelkasvu panustamine. Püüda luua noorele põlvkonnale eeldused, et nad saaksid meist rohkem pühenduda inseneriloomingule. Mina ja minu kaasaegsed saavad öelda vaid, et oleme pigem olnud vundamendi ladujad, aga nüüd peaks pealisehitus tulema. Kvaliteetse pealisehituse saavutame noortes tehnika- ja tehnoloogiahuvi äratamisega, inseneritöö loomingu selgitamisega. Tänane insener peab olema misjonär, noortele sõnumitooja lasteaias, põhikoolis ja gümnaasiumis. Ta peab juhendama tehnikaringe, osalema tehnoloogiakoolides. Ülioluline on vastava keskkonna loomine, ühise koostöövõrgustiku käivitamine tehnikahuvi tekitamise, tehnikahariduse atraktiivsuse suurendamine ja inseneritöö loomingulisuse arendamiseks. Kavandatav Teadus- ja Tehnikakeskus NOBEL ja selle II moodul Inseneriakadeemia ongi just kirjeldatud koostööplatvorm.  

Kas praegune insener on parem kui sajanditagune, kui Eesti insenerkond oli alles välja kujunemas?

Raske öelda, kuid siiski arvan, et sada aastat tagasi tegutsenud insener ja meist sada aastat hiljem tegutsema hakkavad insenerid on omavahel rohkem sarnased, kui meie sajanditagustega. Praegused insenerid keskenduvad sageli kitsale valdkonnale, aga nii ei saa sündida edasiminekuid teaduse ega tehnoloogia arengus. Vaja on laia vaadet, sellist, nagu oli filosoofidel Vana-Kreekas, et oskaksid näha laiemaid seoseid kogu ühiskonna arenguloogikas. 

Seepärast rõhutame tulevaste inseneride ettevalmistuses nn tulevikupädevuste omandamist, eelkõige tehnikakultuuri arendamiskohustust ühtses kultuuriruumis.

Kuidas neid vaateid noorteni viia?

Ikka noortega suheldes, avardades nende silmaringi, avades ühiskonnas toimivaid protsesse ja avastades nendevahelisi seoseid. Noortel peab olema võimalikult palju teadmisi erinevate valdkondade arengutrendidest ning tulevastest väljakutsetest, samuti võimalustest määratleda oma koht selles valdkonnas. Gümnasistidega tehnoloogiaõpingute läbiviimisel ei ole eesmärk üksnes inseneeria propageerimine, vaid arutelud ja informatsiooni vahendamine noorte rakendusvõimalustest erinevates valdkondades. Igaühe enesehinnangu julgustamine, monitooring valmisolekust ja individuaalse arengutee kavandamine. Peamine on huvi, noore enda arenguvalmidus ja pühendumus saamaks muusikuks, arstiks, õpetajaks või inseneriks. Uudishimu peab igal noorel olema, seda saab rahuldada pidevalt uute teadmiste omandamisega – seega püüa äratada uudishimu. Vaid piisava informatsiooni olemasolul saab elukutsevaliku üle otsustada. 

INFOKAST

Aasta insener 2020 Arvi Hamburg

Haridustee :

Tallinna Polütehnikum: tehnik 

Tallinna Tehnikaülikool: elektriinsener, magister, doktor 

Arvi Hamburgi uurimisteemadeks on energeetika arengusuunad, energeetika strateegiline juhtimine ja innovatsioon Eestis. Ta on avaldanud ligi 30 publikatsiooni ja juhendanud seitset teaduslikku uurimistööd.

Karjäär (läbi aastakümnete):

Tallinna Tehnikaülikoolis energiapoliitika professor, energeetikateaduskonna dekaan, külalisõppejõud 

Euroakadeemia professor, AS Eesti Gaasis nõunik, EV Majandusministeeriumis asekantsler ja nõunik, Eesti Vabariigi Tööstus- ja Energeetikaministri asetäitja

Eesti Energias peadirektori asetäitja, Energiajärelevalves peainsener, Põhja Kõrgepingevõrkudes direktori asetäitja ja Rapla elektrivõrgu juhataja.

Ühiskondlikud ametid läbi aegade: 

Eesti Teaduste Akadeemia energeetikakomisjoni esimees

TTÜ Kuratooriumi liige

Maailma Energeetikanõukogu Eesti Rahvuskomitee (WEC-Estonia) juhatuse liige

Eesti Inseneride Liidu eelmine president (14 aastat)

Eesti Elektroenergeetika Seltsi aseesimees

Tallinna Tehnikakõrgkooli nõunike kogu esimees

Kehtna Kutsehariduskeskuse nõukogu esimees

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi Energeetikanõukogu liige

Eesti Rooma klubi liige 

Allikas: etis.ee