Aasta tehnikaüliõpilane 2022 Artur Lavrov: inseneride leiutised teevad elu lihtsamaks

Eesti Inseneride Liidult (EIL) aasta tehnikaüliõpilase 2022 tiitli pälvinud Artur Lavrov (23) on mitmekülgsete huvidega noor mees, kes hakkas juba 3-aastaselt LEGO klotsidega mängides esitama küsimusi, uurima probleeme ning leidma neile lahendusi. „Just sellega tegelevadki ju insenerid – leiavad probleemidele lahendused ning tänu teadustööle leiutavad uut ja põnevat,“ räägib kevadel bakalaureusetööd kaitsma hakkav Artur. Küsimusi esitas Mari Kamps.

Artur kinnitab, et oli aasta tehnikaüliõpilase nimetuse väljaandmisest teadlik ja oli ühtlasi ka kursis, et tehnikaülikooli inseneriteaduskonna esindaja esitas tema kandidatuuri. „Minu esitaja põhjendas väga hästi, miks ta näeb just mind selle tiitli väärilisena ning olen talle väga tänulik. Tiitel on minu jaoks uskumatu saavutus. Seda saades tundsin, et teised inimesed on märganud vabatahtlikku tööd, õppetööd ja ka karjääri jooksul saavutatut. Leian, et tiitel andis kindlasti lisamotivatsiooni tegutseda samas vaimus edasi ja panustada nii ühiskonda veelgi enam.“

EIL-i presidendi Igor Krupenski sõnul on Artur väga sihikindel ja uudishimulik noor insener. „Teda hindavad kõrgelt nii elektroenergeetika valdkonna professorid kui ka tudengiorganisatsioonid. Ta töötab juba õpingute ajal insenerina ABB AS-is, kus saab rakendada oma teadmisi ja oskuseid.”

Artur omandas keskhariduse Kadrioru Saksa Gümnaasiumis (lõpetas 2018), mis on n-ö humanitaarkallakuga kool. „Kadrioru Saksa Gümnaasiumi teatakse eelkõige võõrkeelte õppe tõttu. Mõned õpetajad ja klassikaaslased nägid mind tulevikus kui poliitikut, ajaloolast ja koguni advokaati. Need on kõik alad, mis on insenerialast hoopis teises suunas, kuid samuti auväärsed ning ühiskonnale vajalikud.“

Gümnaasiumis tekkis tal huvi mitme erineva õppeaine vastu. „Tõsi – mul on suur huvi ajaloo vastu ning keeltega olen alati sina peal olnud, kuid joonestamise ja matemaatika vastu tekkis tugev kirg. Mind huvitasid alati keerukamad lahenduskäigud ja seadsin sihiks uurida lähemalt ülesandeid, mis paneks probleemile orienteeritult mõtlema.“

Gümnaasiumi alguses oli plaanis õppida südamekirurgiks, kuid kolme aastaga huvid muutusid ning gümnaasiumi lõpuks teadis ta selgelt – temast saab arhitekt või mehaanikainsener. „Akadeemiline tee algaski mul Saksamaal Karlsruhe tehnoloogiainstituudis (Karlsruher Institut für Technologie, KIT) masinaehituse erialal. Juba siis nägin, et inseneriala on äärmiselt põnev ja meie ühiskonnale oluline. Kui gümnaasiumis ei olnud võimalik vabatahtliku tegevusega tegeleda, siis Karlsruhe oli minu murdekoht, kus vabatahtlik tegevus sai mu hobiks ja võimaluseks energiliselt oma vaba aega sisustada. Juba siis ühinesin kohaliku Eesti-Saksa Seltsiga ning lõin käe külge paari ürituse korraldamisel. Leidsin, et see võiks ka tulevikus osa minu elust olla, et alati aktiivsena püsida.“

Pärast õpinguid Karlsruhes naasis Artur Eestisse, et täita kaitseväekohustust. „Minust sai Kuperjanovi Jalaväepataljoni sidemees ja samas sain arendada edasi huvi tehnoloogia vastu. Nägin, et inseneriala on igas valdkonnas peidus ja inseneeriast saaks tulevikus üks eriti vahva ala, kus karjääri teha,“ jutustab ta. „Pärast ajateenistust tundsin, et järgnev eluetapp võiks mul olla Tallinnas. Baasteadmised masinaehitusest ja sidetehnikast inspireerisid sarnase erialaga edasi tegelema. Tutvusin erinevate võimalustega ja kõige huvitavamaks osutus TalTechi elektroenergeetika ja mehhatroonika eriala.“

Eestis on inseneridest terav puudus, noored valivad aga edasiõppimiseks pigem mõne n-ö pehmema eriala. Miks nii? „Gümnaasiumis ei sunnitud otseselt kedagi üht või teist ala õppima minema. Tegelikkuses valivad noored eelkõige selle ala, mis kõige rohkem sobib,“ arutleb ta. „Mulle sobis just inseneriala ja tunnen, et selles valdkonnas saaksin kõige rohkem rõõmu tunda. Innustan kõiki minema pärast gümnaasiumi kõrgharidust omandama. Ala peab aga igaüks ise valima – siin nii-öelda kuldset võtit pole ja iga ala esindaja on meie riigile oluline.“

Tehnikaülikooli sisseastumisel oli päris mitu olulist mõjutegurit. „Esiteks on tegu maineka ülikooliga, kuhu tulevad õppima särasilmsed noored kogu maailmast. Teiseks kuulsin mitmelt sõbralt, et just TalTechis on avatud kõik võimalused täiendavaks teostuseks. Kui sul on idee ja suur huvi midagi teostada, siis õppejõud on sulle toeks. Tõenäoliselt see ärataski minus sisemise Leiutajateküla Lotte – tekkis paratamatult tahe valdkonnas edasi areneda.“

Arturi peres ei ole ühtegi inseneri, kuid suurem huvi ala vastu tuli siiski tänu vanematele. „Kui TalTechi sisse sain, oli pere uudishimu täis. Mida Arturi tulevik toob? Kas elekter on ikka sobilik? Küsimusi oli palju, kuid pere oli kindel, et kui Artur midagi ette võtab (sel juhul kõrghariduse omandamine), siis ta viib selle ka lõpuni,“ meenutab noormees. „Esimesed kuud ülikoolis ei olnud kindlasti lihtsad, kuid juba nägime inseneriala saavutusi. Olin osa meeskonnast, kes tegi semestri parima robottanki ja pere sai juba kindel olla – siit tuleb meie pere insener!“

Bakalaureuseõpe ja oskus aega planeerida

Kevadiste plaanide seas on bakalauruseõppe lõpetamine nominaalajaga ja enne seda loomulikult lõputöö kaitsmine. „Töö teemaks on „Toiteplokkide veaanalüüs sagedusmuundurites“. Juhendajateks on instituudi doktorant-nooremteadurid Martin Sarap ja Viktor Rjabtšikov. Teema on minu jaoks oluline eelkõige suure huvi tõttu veaanalüüsi vastu,“ räägib ta. „Kõige põnevamad küsimused minu jaoks on „Mis läks katki?“ ja „Miks läks katki?“. See lõputöö kombineerib mu huvi valdkonna vastu ning lõpptulemuseks tekiks juhend, kuidas võiks üks veaanalüüs toimuda.“

Neid õpeaineid, millest on saanud lemmikud, on päris mitu. „Kõige meeldejäävamad on kindlasti „Sissejuhatus mehhatroonikasse“ ning „Toitemuundurid ja masinate juhtimine“. Mõlemad õppeained olid väga hea ülesehitusega ja andsid suure panuse erialase huvi tekkimisel. Nüüd tegelen ka valdkonnas, kus just neid õppeaineid on kõige rohkem vaja.“

Õppimisprotsess ei saa toimuda ilma õppejõududeta. „Nendeta ei tuleks tudengid huviga loengutesse ega omandaks niivõrd hästi teadmisi. Tulevane tudeng võiks omale kõrva taha panna neli nime: Martin Jaanus, Lauri Kütt, Reeli Kuhi-Thalfeldt ja Anton Rassõlkin. Tänu neile tekkis suurem huvi valdkonna vastu ning kui mõni asi jäi segaseks, sain põhjaliku vastuse mis ja kuidas toimib.“

Sageli juhtub nii, et ettekujutus erialast, mida noor inimene asub õppima, ei lange reaalsusega ühel või teisel põhjusel kokku. „Pean tõdema, et ettekujutus inseneriks õppimisest ei lange absoluutselt reaalsusega kokku. Õpe on palju parem, kui kunagi arvata võisin! Õpingute alguses eeldasin, et sellest tuleb ala, kus pean päevad läbi teooriaga tegelema. Tegelikult on kogu õpe palju praktilisem tänu erinevatele laboritöödele. Lisaks saab läbi tudengiorganisatsioonide hästi palju areneda ja teooriat praktikaga seostada. Tänu organisatsioonidele, nagu Tudengivormel ja Robotiklubi, on võimalik noortele selgeks teha, kuidas jootekolbi õigesti käes hoida ning missugune näeb välja üks korrektne trükkplaat. Soovitan kõigil tulevastel tudengitel elektroenergeetikat ja mehhatroonikat õppima minna!“

Tudengiaktivism ja ABB AS

Artur jõuab õppimise, tudengiorganisatsioonide ja muu õpingutevälise tegevuse kõrvalt ka tööl käia. Kõik see nõuab head ajaplaneerimise oskust. „Tudengiaktivism on eelkõige selles maailmas minu isiklik kirg. Tunnen, et läbi tudengiorganisatsioonide saan panustada kõige rohkem ümbritsevasse ühiskonda. Hea on näiteks tuua Erasmus Student Network (ESN) – organisatsioon, mis pakub välistudengitele võimalust tulla siia välisõpinguteks. Ja mis on minu ülesanne? Neile üritusi korraldada ja nende siinne elu koduseks muuta,“ räägib ta. „Meil on mitmeid näiteid, kus välismaalt tulnud tudengitele on Eesti niivõrd palju meeldinud, et nad on siia jäänud ja Eestis töökoha saanud (mitmed on praegu ESN Tallinn aktiivsed liikmed). Detsembrikuus toimus ka üks heategevuslik üritus nimega ESN Bachelor Auction. Selle ürituse tulemusena annetasime 600 eurot koerte ja kasside varjupaika. Mida mina sellest sain? Raha ja kuulsuse? Ei! Kõigest hea tunde, et sain panustada meie ühiskonda.“

Õpingute kõrvalt on Artur praktikant ABB AS kvaliteedilaboris. „Tegu on kõige põnevama praktikakohaga, mida oma ala fänn võiks endale soovida. Tegelen sagedusmuundurite veaanalüüsiga, kus iga päev töökohal on nagu seiklus täis uusi avastusi ja teadmisi. Kombineerides ülikooli teooriat ja praktilisi oskusi, saan areneda paremaks inseneriks. Ja mis on kõige tähtsam selle kõige juures? Uudishimu ja soov küsida küsimusi! Kõik kolleegid on abivalmid ja paremaid mentoreid on endale raske leida. Kui mõni asi jäi segaseks, saan alati abi küsida. Tänu ABB kogemusele, soovin ka tulevikus elektrotehnikaga rohkem tegeleda.“

Aja jagamine on oluline oskus, mida Artur on õpingute jooksul edasi arendanud. „Ööpäevas on paratamatult vaid 24 tundi, tegevusi jätkub aga terve nädala peale. Pean aja planeerimisel oluliseks keskendumist minu jaoks esmatähtsatele asjadele. See tähendab, et prioriteet number 1 on ikka ülikoolis käimine ja õpingute lõpuni viimine. Järgnevalt jälgin, mis tegevused toovad mulle rõõmu ja rahulolu. Aeg-ajalt panen end proovile, et saada uusi elamusi. Eelmisel sügisel hakkasin näiteks Kuuba salsa tantsutrennides käima, et tehnilise ala kõrval midagi hästi loomingulist proovida. Jah, ma jõuan kõigega tegeleda – täiskohaga ülikool, osakoormusega praktikant, mitu erinevat organisatsiooni ja liitu, pere ja sõbrad, salsa ja kui aega üle jääb, saab veel reisida. Tähtis on eelkõige heaolu tagamine! Siis jõuab ka kõigega tegeleda.“

Arturi tulevikuplaanid on eelkõige seotud bakalaureuseõppe lõpetamisega. „Kui lõputöö on kaitstud, saan öelda „Aga see oli kõigest algus!“. Seejärel plaanin astuda magistrantuuri TalTechi elektrotehnika ja mehhatroonika erialale, mis põimub hästi töökoha ja isikliku huvi valdkonnaga. Leian, et see ala on tulevikus eriti oluline ning lisateadmised tulevad ainult kasuks. Kiirelt arenevas ühiskonnas on sellel alal rohkelt innovatsiooni, mistõttu põnevust jätkub järgnevateks aastakümneteks kuhjaga.“

Inseneri elukutse

Inseneri elukutse väärtust on raske hinnata. „Insener ei ole televisiooni kuulsus, ka pole temast artiklit Wikipedias, kus üksikisikuna silma paista. Oleme eelkõige meeskond iga leiutise taga, et teha ühiskonna elu paremaks. Inseneride mõju ühiskonnale näeme aga igapäevaselt. Olgu see arste abistav masin, nutikell järgmisel olümpiavõitjal või tehisintellekt, mis muudab maailma – insenerideta on raske tulevikku ette kujutada. Inseneride leiutisi soovime kõik kasutada ja loodame, et see meie kasutusajal katki ei läheks.“

Seda, kuidas inseneriks saada, küsivad juba väiksed lapsedki. „Hollywood on imeliselt populariseerinud inseneriala Marveli ja DC superkangelastega. Robotid, kes aitavad superkangelasel üht või teist töökäsku teha? See kõlab täpselt nagu midagi, mille on üks insener leiutanud,“ jutustab ta. „Kas päeva lõpuks tunnen, et mina pakun väärtust Eesti ühiskonnale olles inseneriala esindaja? Ikka! Iga insener on omamoodi superkangelane! Kui arstid võitlevad inimelude eest, siis inseneride leiutised aitavad neil oma tööd hõlpsamini teha. Kui tuletõrjujad päästavad põlevast majast inimesi, siis insener mõtleb välja riided, mis kaitseks neid kahjulike ainete eest. Insener ei pruugi ühel või teisel olulisel sündmusel kohal olla, kuid inseneri leiutised võivad nii elusid päästa kui ka päeva paremaks muuta.“

Artur peab võimalikuks, et täiendab end tulevikus ka välismaal, näiteks magistriõppes Erasmuse semestri näol. „Mis riigis see võiks aset leida, on raske öelda, kuid huvi Skandinaavia vastu on alati olemas,“ mõtiskleb ta. „Tulevikku näen aga insenerina Eestimaal. Unistan saada oma ala tipptegijaks ja näen selle kallal kindlasti vaeva.“